Arhiiv

Author Archive

Lootusetu sõltlane

aprill 19, 2018 3 kommentaari

Mulle tundub juba pikemat aega, et ma vist joon liiga palju kohvi ja kõikvõimalikke muid kofeiini sisaldavaid jooke. Mulle tundub ühtlasi ka, et kõige selle joomisest pole vähimatki tolku, sest ma olen endiselt kogu aeg jube uimane ja tahan ainult magada ja ma ei saa pooltest mu ümber toimuvatest asjadest kunagi aru. Ma olen enam kui kindel, et see tegelikult ongi põhjustatud mu veits arulagedast kohvijoomisest, mille teine kõrvalnäht võib kergesti olla see, et ma teadupärast magan väga halvasti ja nagu isegi aru saate, tekib siin selline huvitav surnud ring, mis on omavahel ilmselges kausaalses seoses, ainult et ma ei tea siinkohal, mis oli enne, kas kana või muna.

Kuna ma ei mäleta oma elust sellist aega, millal ma kohvi ei joonud, siis ma ei tea, kuidas oleks elu ilma kofeiinitarbimiseta. Ma ei tea, millal tavaliselt inimesed kohvi jooma hakkavad? Mõni ei hakkagi, ma tean. Aga need, kes hakkavad? Lapsevanemad, mis vanuses te otsustate, et on OK lapsele kohvi andma hakata? Ma olen oma ema käest küsinud, ta ei mäleta. Ma ise ka ei mäleta.

tumblr_p7aj9rzddt1qewacoo1_540

Aga enamvähem nii need asjad vist käivad, kuigi ma ise olen eluaeg musta suhkruta kohvi joonud ja alles viimase 6 kuu jooksul avastanud flat white’i võlud (ehk siis ma olen viimase kuue kuu jooksul joonud umbes 4 flat white’i, kolm neist Circle K ja ühe Olerexi oma). Circle K oma on parem. Praegu ma olen ise kuskil seal cold brew tasemel, ma ütleks. Lõpliku hävinguni ei ole enam palju maad.

Nüüd ma siis mõtlengi, et äkki oleks tark seda kohvijoomist kuidagi nagu tagasi tõmmata, aga… nagu… kuidas? Äkki ma suren ära või midagi?

The struggle is real.

Teine asi, mis on väga real, on uute Vanside sissekandmine. Mõnda aega tagasi halasin, kuidas Eestis ei ole müügil Vans Old Skool musti valge triibuga tenniseid, aga mul hullult oleks vaja. Ma ei julgenud neid ka kuskilt Aliexpressist hakata tellima, sest ma kartsin võltsinguid saada. Ma käin jumala südamerahuga oma fake Off White pusaga ringi (mille eest ma maksin 15 eurot, kuigi originaalide hinnad jäävad 400-500 euro kanti), aga vot fake Vanse ma kohe kuidagi ei tahaks. Õnneks halastas mulle nii universum kui Vansi maaletooja ja praegu näiteks saab neid musti valge triibuga tenniseid vabalt näiteks Sportlandist osta. Aga nende sissekandmine on nagu tõepoolest the real thing. Ja ma ei saa ka öelda, et tegu mu esimeste Vansidega oleks, aga viimased ostsin nii kaua aega tagasi, et mälestus nende algusaegadest mul täiesti puudub. Muide, ma võin käsi südamel vanduda, et mitte ükski Vansi jalats ei lähe mitte iialgi katki. Tegelt ka. Mul lagunesid isegi Dr Martensi saapad lõpuks ära, aga Vansid kestavad.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 09.04 – 15.04

aprill 17, 2018 Lisa kommentaar

Ma ei oska siia mingit sissejuhatust kirjutada, nii et hakkame aruandlusega peale.

Esmaspäev, 09.04
Esimene legitiimne paljaste säärtega jooksmise ilm. Jooksin 4 kilomeetrit ja ehkki ma väga üritasin leida kuskilt põõsa alt veel hunnikut sulamata lund, et oma paljastest säärtest ja sellest lumest koos pilti teha, siis kahjuks see mul ei õnnestunud. Lumi oli ära sulanud. Jooksutiiru raames käisin ka korra jälle jõe ääres, ehkki sinna saamine oli üks parajalt mudane ettevõtmine. Keskmine tempo 07:10 ja keskmine pulss 141. Eelmise päeva kiires tempos joostud 3,2 kilti istus kuskil jalgades päris sügaval veel.

Teisipäev, 10.04
Jõusaal, tund ja 26 minutit. Ma ei tea, mis ma seal nii kaua munesin. Ahjaa, kümme minutit tegin soojendust tuttuuel trepp-trenažööril. Ma reeglina jõusaalis mitte iialgi kardiomasina-soojendust ei tee, see venitas trenni natukene pikemaks küll. Tõmbasin lõuga – korduvalt kontrollitud fakt nüüdseks, et ma tõepoolest jaksan teha ilma igasuguste abivahenditeta lõuatõmbeid. Kükki tegin ka. Muidu ikka tavaline kogu keha treening.

Kolmapäev, 11.04
Intervallid 7*400 meetrit. Ebameeldiva üllatusena selgus, et minu pikk jooksuring (pikk = 8 kilomeetrit…) on endast paar kilti teeremondile kaotanud. Maanteeservas jooksmine on niigi üsna arulage tegevus ja kohe kindlasti ei kavatse ma hakata jooksma remonditaval maanteel, nii et palju õnne mulle selleks ajaks, kui ma maratoniks pean valmistuma hakkama. Kui mul enne oli võimalus valida, kummale poole mööda maanteed (ja pärast tagasi) joosta, siis nüüd on mul võimalus joosta ühele poole (ja pärast tagasi). Sellest tõsiasjast olin nii nördinud, et jooksin intervallid tempodega 05:23, 05:29, 05:00, 04:42, 04:54, 05:03, 04:59. Vihjena võin öelda, et nii kiireid temposid ei olnud muidu ette nähtud.

Neljapäev, 12.04
Jõusaal tund ja 10 minutit. Tegin jõutõmmet, üle pika aja sumos, tundus päris hea. 5*5 ja raskusega väga tagasihoidlikult 60 kilo. Midagi tegin veel, mis järgnevaks kaheks päevaks mu reiepealsed ülivalusaks muutis, aga ma kahjuks ei suuda enam tuvastada, mis see võis olla. Mu reie eesmised lihased pole enam väga kaua valusad olnud, oli päris uudne kogemus.

Reede, 13.04
Tantsuproov tund aega.

Laupäev, 14.04
Puhkus. Õues oli 19 kraadi sooja, nii et kobisin korraks raamatuga päikese kätte ka. Kuna mul pole hoovis ega aias tuulevaikset nurka kahjuks, siis pikalt olla ei kannatanud, sest tuul oli ikkagi päris jahe, kuigi päike küttis hoolega. Loen praegu mingit lean-kontseptsiooni tutvustavat raamatut (täpsemalt “The Machine that changed the World”). Lean nagu tootmissüsteem, mitte nagu kulturist enne võistlusi. Ma guugeldasin praegu, et eesti keeles kutsutakse seda väidetavalt “timmitud tootmine”, aga ma pole iial päris elus kuulnud mitte kedagi seda väljendit kasutamas, ikka lean tootmisest räägitakse päriselus.

Pühapäev, 15.04
Rannametsa Luitejooks, millest pikemalt eelmises postituses. Vaatasin praegu, et olen iga aastaga sellel konkreetsel võistlusel kaks minutit aeglasemaks jäänud 😀 Tundub, et esimene aasta oli kõige kiirem puhtalt seetõttu, et mul polnud aimugi, mida see rada endast kujutab. Nüüd ma ei hakka isegi üritama enam, sest ma juba tean, mis seal ees ootab 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Rannametsa Luitejooks 2018

aprill 15, 2018 3 kommentaari

Esiteks tuleb tänada korraldusmeeskonda selle eest, et nad ei taibanud seda võistlust korraldada eile, kui oli 17 kraadi sooja, sest see oleks küll absoluutne liig olnud. Tänanegi ilm, mis oli ma pakun 13 kraadi ja stardi ajaks kohaletellitud lauspäike, oli selline noh, piiripealne. Aga võrreldes eelmise aasta 2 soojakraadi ja paari ootamatu lumetormiga oli ilm muidugi perfektne. Ja muidu ka ilus, loomulikult.

Sel aastal juhtus ka selline ootamatu ja enneolematu asi, et minu tööandja, üks suurimaid tööandjaid Pärnu linnas üleüldse, otsustas ka lõpuks, et paneme firma poolt osaleda soovivatele töötajatele õla alla. Sellist asja pole mitte kunagi varem juhtunud, et minu tööandja kohalikel liikumisüritustel kuidagi nagu olemas oleks või nii. Kahjuks ei saanud ajapuudusel firma logoga spordisärke, mistõttu mina näiteks jooksin tavalise puuvillase firma särgiga. Kusjuures mul on tuline kahju, et spordisärke ei saanud, sest mul oleks sinist värvi särki hädasti vaja ja kas te teate, KUI võimatu on leida sinist värvi naiste jooksusärki? Täiesti ilmvõimatu. Ma võin ka vabalt selle tööandja logoga särgiga kustahes joosta, ainust et puuvillane muidugi eriti ei sobi ja eks mul oli veits eilane tunne küll puuvillase särgiga joosta, õnneks mul oli oma jooksusärk seal all. Kahe särgiga muidugi oli palav, ei saa eitada.

Rannametsa jõudes oli mul kõigepealt vaja ära teha kaks väga tähtsat asja – võtta välja oma stardinumber ja osta ära Kabli Pagari saiakesed. Esimene osa osutus veidi keeruliseks, sest ma ei suutnud kohe tuvastada akrediteerimistelki ja ma pidin lausa oma ülemuse käest küsima, kus see on. Aga no ma ei tea, selle jaoks mu arust ülemused ongi, et alluvate rumalatele küsimustele vastata. Sain numbri kätte. Kabli Pagari leidsin juba ilma ülemuse abita üles, see oli lihtsalt tuvastatav kõige pikema saba järgi. Saiakesed sain ka ja päeva kõige tähtsamad asjad said sellega tehtud. Edasi tuli soojendus ja WC saba ja stardikoridori pugemine, see viimane oli ka veits komplitseeritud, sest kole palju rahvast oli seal juba ees.

Rannametsa Luitejooks on tavaliselt see üks ja ainumas kord aastas, kus ma jooksen a) metsas ja b) tõusude-langustega rajal. Kuna tõusumeetreid on 8,3 kilomeetrise raja peal kokku peaaegu 100, siis mul puudub igasugune plaan ja eeldus selle võistluse suhtes. Ma ei kavatsegi hakata seadma ajalisi eesmärke jooksuks, millest 60% moodustab luidete otsa ja sealt jälle alla ronimine ja ülejäänud 40% on mudane traktoriroobas 🙂 Ilmselt seetõttu mu Luitejooksu ajad iga aastaga järjest aeglasemaks lähevadki. Sel aastal ma oskan küll ainult väga mudast traktoriroobast süüdistada. Ja tõsiasja, et mul esimesed neli kilomeetrit rämedalt pistis. Ehk siis pool jooksust oli jälle see mäng, et kui palju valu suudab üks inimene kannatada, enne kui murdub. Mu valulävi ei ole aastatega oluliselt tõusnud, ütleme nii. Aga kui juba metsa sai ronida (sest sellel jooksul tuleb metsa sisse ronida kohe päris kõrgele), siis oli juba päris lahe ja ma ei väsi kordamast, et see luitemets on ikka väga ilus ja mulle tegelikult jubedalt meeldib selle jooksu rada (see, mis ei ole mudane traktoriroobas). Okei, vahepealt maantekraavi põhi on ka veits kahtlane, aga elab üle. No ja muidugi on sellel jooksul maailma kõige raskemad viimased 500 meetrit, sest et kui säärane silt sind raja ääres tervitab, siis tuleb arvestada veel mitme järsu tõusuga.

Metsarajal leidis aset ka säärane vahejuhtum nagu autori kohtumine lugejatega (okei, ühega), kahjuks ma olin pikema vestluse arendamiseks veits liiga hingetu ja siis jooksin veel eest ära ka. Jooksuvõistlusel õnneks suhteliselt aktsepteeritud teguviis. Oli tore sellegipoolest, ehkki lugeja jääb siinkohal anonüümseks, sest ma ei taibanud nime küsida. 🙂

Pärast jooksu hängisin natukene kolleegidega, tegime pilti ja siis hakkasin koju sõitma. Loomulikult tuli mul geniaalne idee läbi põigata Pärnamägede pagariärist (sest ma armastan pagaritooteid, okei) ja ütleme nii, et ma ei olnud ainus. Sisuliselt käis asi nii, et kohe ukse pealt tuli seista kassasappa, mis lookles läbi poe kõikide riiulite juurest kuni kassani. Praktiliselt kõik inimesed olid spordiriietes 😀 No aega vähe võttis see avantüür, ütleme nii, aga sain oma leiva ja saiakesed kätte. Muide, umbes samasugune olukord on Pärnamägedes absoluutselt iga kord, kui ma seal käin, ainult et tavaliselt pole kõik inimesed jooksuriietes.

Lõppkokkuvõttes – jälle tore jooks, eriti arvestades, et ma vihkasin iseennast ja kogu maailma ainult esimese poole distantsist, iga kord päris nii hästi ei saa.

Rannametsa Luitejooks numbrites:
Distants: 8,3 kilomeetrit
Brutoaeg: 56:56
Netoaeg: 56:06
Keskmine tempo: 07:00
Max tempo: 04:57
Keskmine pulss: 164
Max pulss: 177
Tõusumeetreid kokku: 95
Langusmeetreid kokku: 110

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 02.04 – 08.04

aprill 9, 2018 Lisa kommentaar

Ma tean, et te kõik ootasite kohutavalt mu iganädalasi trennide kokkuvõtteid, aga ärge muretsege, taas on käes see aeg, kus te saate kõik jälle kaasa elada minu äärmiselt hästi läbimõeldud ja väga mõistlikult struktureeritud võistlusettevalmistustele. See oli iroonia, ma loodan, et kõik said sellest aru. Peamiselt kirjutan ma neid kokkuvõtteid sellepärast, et mul on neid hiljem endal vaja. Ma tunnen kogu aeg, et ma ei jaksa ja ma ei jõua ja mitte mingit arengut mitte iial ei toimu ja kui ma midagi üles ei kirjutaks, siis ma ei teakski, et tegelikult ma ikkagi hästi vähehaaval muutun ka paremaks ja kiiremaks. Hästi natukene. Nii natukene, et ma tõesti ei saa sellest ise eriti aru. Ja asjade üleskirjutamine muudab need natukene tõelisemaks, sest et näiteks ei usu ma siiani ise päris hästi, et ma laupäeval täiesti iseseisvalt ilma igasuguse kõrvalabita lõuga tõmbasin. Ma TEAN, et see juhtus, ja kolm korda lausa, aga mul on seda raske uskuda ja ilmselt pean ma seda veel mitmeid kordi kordama, enne, kui ma tõesti jään uskuma, et ma nüüd jaksangi lõuga tõmmata. Sest võibolla oli see laupäeval lihtsalt mingi… juhus?

Esmaspäev, 02.04
Oli trennivaba päev, sest õues sadas terve päeva jooksul maha poolteist meetrit läbimärga lund (okei, natuke vähem) ja ma ei kavatsenudki sellistes tingimustes mitte kuhugi minna.

Teisipäev, 03.04
Kuna ma endiselt keeldusin õue minemast, sest seal oli ikka veel lumi ja märg, aga treeningplaan nägi ette 4 kilomeetrit, siis võtsin vastu otsuse joosta need 4 kilomeetrit jõusaalis lindil. Oi, kuidas ma jälestan lindil jooksmist. Mitu kilomeetrit see lõpuks oli, ma ei tea, sest trenažöör näitas 4 ja mu kell näitas pärast 4.74, aega läks selleks 35 minutit ja ma vihkasin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Sada korda enne oleks võinud õue selle läga sisse minna. Juba see näitab, kui väga ma jooksulinti vihkan. Keskmine pulss 138 ja maksimum 156.

Kolmapäev, 04.04
Polar näitab, et olen käinud jõusaalis ja veetnud seal tund ja 18 minutit, aga mida ma seal tegin, sellest mul hetkel mälestus puudub. Kogu keha trenni tegin, seda ma tean. Üleüldine teadmine mu enda trennidest ütleb, et ilmselt tegin kangiga puusatõsteid, võimalik, et mingit sorti väljaasteid, seljatõmbeid kangiga, kätekõverdusi, õlaltsurumist ja muud säärast. Samu asju, mida ma kogu aeg teen.

Neljapäev, 05.04
Jooksuplaanis oli 7*400 meetrit lõike, aga kuna ma selle plaani ise kirjutasin, siis ma võtsin endale vabaduse selle asemel joosta 4 kilomeetrit eeldatavas poolmaratonitempos. Vähe sellest, et ma ei oska eeldada, mis mu poolmaratonitempo juunikuus võiks olla, ei oska ma selles tempos ka joosta. Neljakilomeetrise lõigu keskmine tempo tuli miskipärast 06:04, mis kohe kindlasti ei ole mu poolmaratonitempo, sest see on päris kiire mu jaoks. Kusjuures selle keskmise kergitas nii kõrgeks viimane kilomeeter, kus oli kohati näha numbreid 05:30 ja kõrgem, sest et nagu… nii kerge hakkas millegipärast, noh. Lõike ma ei tahtnud sellepärast joosta, et vihma sadas (loogika). Keskmine pulss 152 ja max 169. Max tempo 05:10. What?

Reede, 06.04
Tantsuproov. Jah, ma olen endiselt tantsija.

Laupäev, 07.04
Jõusaal tund ja 8 minutit. Nüüdseks juba legendiks saanud lõuatõmbed. Muudest asjadest tegin rinnalt surumist ja kõiki neid selja- ja õlaharjutusi, mida ma ikka teen. Jalgu väga ei teinud (ilmselt vist ei teinud üldse), sest ma ei tahtnud pühapäevaks riskida valusate lihastega. Kuna hakkas tekkima mingi kevadelaadne toode, siis jõusaal oli absoluutselt inimtühi. Väga hea, mulle meeldib, kogu aeg võiks nii olla.

Pühapäev, 08.04
Sinilillejooks, 3,2 kilomeetrit, millest pikemalt eelmises postituses. Ajaks 17:20, keskmine tempo 05:32, max tempo 04:32, keskmine pulss 168, max 179. Koht üldarvestuses 93, naiste arvestuses 20, vanuseklassis 11. Ma pole iialgi ühelgi võistlusel nii kõrget kohta saanud 😛

See jooksuplaan, mille ma ise kirjutasin… tegelikult ma lihtsalt võtsin kaks eri plaani ja kirjutasin ühte excelisse kokku. Mõlemad poolmaratoni treeningkavad, üks algajatele, teine intermediate. Sellesama algajate kava järgi ma olen kaheks poolmaratoniks juba treeninud, nüüd ma lihtsalt võtsin intermediate kavast intervallid ja tempojooksud üle, et ma ei peaks kaksteist nädalat järjest igavuse kätte surema. Võrdlesin veel ühe kolmanda treeningkavaga ühest targast raamatust, mis mul on, et mingi üldine loogika klapiks ja sai hea küll. Ma nimelt ei taha rohkem kui kolm jooksu nädalas joosta. Poolmaratoniks. Maratoni jaoks ma vist nii kergelt ei pääse, aga seda asja vaatame pärast.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sinilillejooks 2018

aprill 8, 2018 Lisa kommentaar

Esmakordselt sel aastal toimus Pärnus Sinilillejooks. Kes ei tea, mida see endast kujutab, siis on see üks osa heategevuskampaaniast “Anname au!”, millega toetatakse ja tunnustatakse Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veterane. Samasse kampaaniasse kuuluvad ka sinilillemärgid ja Veteranirock, näiteks.

Nagu öeldud, Pärnus oli sel aastal Sinilillejooks esimest korda. Distantsiks 3,2 kilomeetrit, mis on osa kaitseväe üldfüüsilisest testist (rahvasuus ka NATO testi all tuntud). NATO testi ennast muide sai kohapeal ka sooritada, aga ma muidugi igaks juhuks ei hakanud seda tegema. Test koosneb lisaks jooksule veel ka kätekõverdustest ja istessetõusudest.

Jooksmiseks oli ilm sedakorda jälle päris kena, ehkki kole tuuline. Muidugi ma ei mäleta enam sellist aega, millal tuuline ei oleks olnud, sest tervel eelmisel aastal juhtus võibolla paar korda, kui tuule kiirus oli alla 6 m/s. Tuleb ka tunnistada, et kell üks päeval oli see tuul alles ka lõikavalt külm, ja näiteks õhtuks läks ilm imeilusaks kevadiselt soojaks ja mahedaks… aga noh, mis teha. Tuul siis tuul. Õnneks tuli joosta vaid veidi üle kolme kilomeetri.

Ma ei osanud kuni stardini (ega ka pärast seda, kui päris aus olla) otsustada, kas ma tahan joosta kiiresti või pigem mitte, sest et mul ju pole vaja selle distantsi eest punkte saada. Teisalt aga on väga raske mitte aja peale joosta, kui kohaliku väeosa ülem on andnud käskluse ja stardipauk kõlanud ja sul on rinnal number, mille taga olev kiip mõõdab aega. Nii et ma siis jooksin. Mitte nüüd just ülearu kiiresti, sest ma olen siiski suhteliselt (üsna) aeglane jooksja, aga siiski piisava tempoga, et rohkem väga poleks tahtnud. Samas on 3 kilomeetrit selline distants, et ma ei tee isegi ühtegi trenni nii lühikest. Aga tuleb ka tunnistada, et ma pole iial elus jooksnud ühtegi võistlust keskmise tempoga 05:32. See on minu jaoks ikka üsna kiire ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olen ma korduvalt pidanud nägema väga suurt vaeva, et sellist tempot hoida näiteks 800-meetriste lõikude jooksmisel… Et siis jah, minu jaoks oli päris kiire jooksuga tegemist. Lõpuaeg 17:20. Kui oleks pidanud üldfüüsilise testi raames jooksma, siis muide minu vanusegrupi naiste norm 100 punkti saamiseks on 19:30. Vahel on päris hea olla vana naine. Muidugi ma ei teinud enne jooksmist kaks minutit kätekõverdusi ega istessetõuse ka.

Lõppkokkuvõttes väga tore – lähed muidu suhteliselt kaunil pühapäeval kodust välja, jooksed kiire sutsaka Pärnu rannapargis, toetad veterane, siis kimad koju tagasi, käid kiirelt pesus ja vahetad riided ja lähed sünnipäevale sööma. Ja saad veel vahvliretsepti ka lisaks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Lõpuks ometi!

aprill 7, 2018 Lisa kommentaar

Lõpuks ometi osa üks: Pärnu jõgi on kesklinnast kahe silla vahelt osaliselt jäävaba. Kuna sel aastal jääminekut pole, nagu ma ette ennustasin, siis sulab jää sinna vette lihtsalt niisama ära. Papiniidu silla all, sõudebaaside kohal ja sõudebaasist kuni kesklinna sillani on täitsa vaba vesi. Pärnu rannas olevat esimesed päevitavad seltsimehed platsis. See pole nali – on mingi peamiselt keskealistest kodanikest koosnev seltskond, kes end esimeste märtsi-aprilli päikesekiirtega rannahoone ette sätivad ja mai alguseks ammu sügavpruunid on. Need on igatahes see aasta juba kohal. No ja üldse päike paistab. Neljapäeva õhtul jooksmas käies sadas küll vihma, aga sellegipoolest oli sel aastal esmakordne “riideid on liiga palju” elamus.

Lõpuks ometi osa kaks: läksin täna hommikul jõusaali ja sooritasin seal esmakordselt elus kolm korrektse tehnikaga erinevate haaretega lõuatõmmet. Korrektse tehnikaga = täisamplituudiga, nn. “dead hang’ist”. Dead hang on see, kui rippudes on õlad ja selg aktiveerimata ja käed küünarnukist täiesti sirged. Proovisin kõigepealt neutraalhaardest (peopesad vastamisi), sest see oli mul sel nädalal korra juba õnnestunud ja mul oli vaja seda tõsiasja kontrollida. Õnnestus selgi korral. Siis proovisin althaardes (peopesad enda poole), mis on natuke lihtsam variant, sest kaasab rohkem biitsepsit ja õnnestus seegi. See oli esmakordne juhus. Ja kuna mul enam midagi kaotada ei olnud, siis proovisin huvi pärast ka pealthaardes (peopesad väljapoole), mis on mu jaoks olnud nagu mingi kuradi ükssarvik, püha graal ja sampo kõik kokku, sest et see on siiani tundunud lihtsalt täiesti ilmvõimatu. Osutus võimalikuks. Jeesus krist, ma olen üritanud seda ühtainust närust lõuatõmmet sooritada mingi… kaks aastat, kui mitte kauem. Järjekindlus viib sihile, ma ei oska muud öelda. Ma olen ikka väga palju kordi enda peale vihastanud ja sellest pühast üritusest loobuda tahtnud, aga samas tuleb tunnistada, et ma võin olla väga jonnakas ja jäärapäine, kui ma endale midagi pähe võtnud olen. Mõnikord on see päris hea omadus.

Nii et selline hea päev oli täna. Nüüd ma hakkan selle kallal vaeva nägema, kuidas sooritada järjest rohkem lõuatõmbeid, kui üks korraga. Aa ja Võidupüha (pool)maratoniks hakkasin ka treenima. Järgmine nädal lubab juba 15 kraadi sooja. Seda on jooksja jaoks liiga palju! 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kevad Pärnumaal

aprill 2, 2018 Lisa kommentaar

Kuna ma kuulsin eelmisel nädalal kuulujutte, nagu oleks jõgi Sindis paisu alt juba lahti, läksin suurel reedel jooksuringi raames ise asja kontrollima, sest oma silm teadupärast on kuningas. Ma nimelt näen jõge igapäevaselt mitu korda, aga mitte Sindis, vaid Reius ja Pärnus ja seal oli see endiselt viimati täiesti jääs ja kalamehed peal. Kõrgestisündinud silm kinnitas kuulujuttu ja igaks petteks sörkisin jõekallast pidi* veel edasigi, et ikka veel paremini asjadega kursis olla. Võin kinnitada, et Sindis on jõgi paisu alt lahti kuni laululavani, võimalik, et kuni surnuaiani, sealt edasi ma enam ei läinud.

(* – jõekallas ei ole Sindis eriti liigeldav, nii et ma jooksin ikka mööda teed ja põikasin teatud strateegilistes kohtades jõe äärde, kus sinna ligi saab.)

Laupäeval läksin jõejää seisukorda kontrollima ka paisust ülespoole ja võin kinnitada, et paisust ülalpool ehk raudteesilla all on jää väga konkreetselt alles ja ei näita äraminemise märke.

Üldse julgen ma ennustada, et sel aastal jääminekut ei tule. Vähemalt mitte sellist, mis eriti huvitav oleks. Jõgi on vähemalt paisu alt väga madal ja ega ta ülalpool paisugi midagi erilist ei olnud.

Pühapäeval sõitsin autoga linna, sportlikust huvist teiselt poolt jõge ja võin kinnitada, et pühapäeva ennelõunal oli Pärnus jõejääl kalameeste kontsentratsioon keskmise laulupeo tasemel. Jääle minek keelati küll juba eelmisel nädalal ära, kui keegi läbi jää vajus, aga ega see kalameest takista.

Miks see kõik nii oluline on, on lihtne Pärnu jõe ääres elavate inimeste terve mõistuse tarkus, et niikaua kuni jõgi jääs on, ei saa kevadest rääkida. Aga noh, paisu alt on päris pikalt lahti, nii et lootust on. Muidugi mis siis saama hakkab, kui pais ära lammutatakse, ma ei tea.

k.

Rubriigid:Uncategorized