Arhiiv

Author Archive

Treeningpäevik 04.01 – 10.01

jaanuar 11, 2021 Lisa kommentaar

Hakkan taas üles kirjutama oma nädala trenne, sest elu on näidanud, et kui ma midagi mineviku kohta teada tahan, siis ma saan seda kõige paremini teada omaenda blogist. Kust siis mujalt? Kas ma peaks midagi peast mäletama? Oh ei, sellist asja juba ei juhtu.

Esmaspäev, 04.01.2021

Alustasin nädalat, nagu ikka, jooksuringiga. Täiesti hämmastav, kuidas ma praegu järjest kogu aeg iganädalaselt üllatun, et talvel ongi võimalik joosta. Oleks keegi mulle seda pool aastat tagasi öelnud, ma poleks mingil juhul uskunud – sest ma pole iialgi varem oma elus talvel jooksnud. Talvel jooksmine muide ongi väga põnev ja pakub pidevalt kõikvõimalikke üllatusi… nagu esmaspäevalgi. Nimelt ei ole meil siin lund, küll aga on korralikus koguses jääd. Siiani on sadanud ainult vihma ja olnud selline üleüldiselt niiske ja tatine ilm, aga nüüd tulid miinuskraadid. Arvake ise, mis kõigest sellest veest ja niiskusest nüüd saanud on. Üllatuslikult aga selgus, et jää peal joosta on näiteks palju efektiivsem kui kõndida, sest et kui ma oma viis kilomeetrit ära olin sörkinud (ettevaatlikult, aga siiski täiesti arvestatavalt jooksusammuga) ja tahtsin viimased viiskümmend meetrit koju kõndida, siis võttis see mul umbes sama kaua aega kui eelnev jooksuring kokku ja pidin kolm korda pikali käima. Kuna mul olid pühapäevasest jalatrennist ka jalalihased kohutavalt kanged ja valusad (ma ei tea, miks, ma ei teinud midagi enneolematut), siis oli juba poolest päevast selge, et tuleb aeglase sörgi päev, mis ülilibedatesse jäistesse oludesse muidugi väga hästi sobiski. Väga mõnus oli samas, poleks uskunudki.

Teisipäev, 05.01.2021

Trennivaba päev. Muudel teemadel avaldas ERR uudise, et üks juba tükk aega kosmoses hänginud… ee, objekt olevat tõenäoliselt pärit ikkagi mõnest teisest tsivilisatsioonist. Ühest küljest tundub selline uudis pärast aastat 2020 juba suht normaalne, teisest küljest on meil ikkagi kõigest viies jaanuar, andke nüüd siis vähe aega, eksole!

Kolmapäev, 06.01.2021

Jõusaal – õlad ja triitseps. Alustuseks lõuatõmbed nagu ikka, mille vältel mulle tundus, et kas ma olen pühadega jäänud nõrgemaks (tõenäoline) või võtnud kõvasti kaalus juurde (veel tõenäolisem). Enne ma nagu ikka jaksasin teha järjest viis lõuatõmmet laias haardes, nüüd jõudsin esimeses seerias ainult neli ja edasistes kolm, needki suure surmaga. Õlgadele harjutused – military press kangiga, küljele lendamine hantlitega, face pull kaablimasinal, lendamine ühe käega kõrvale kallutuses, upright row kangiga. Triitsepsile EZ-bar’iga skullcrusher ja istudes triitsepsi surumine vaba raskusega. Kuna uus aasta hakkas pihta, siis mõistagi uusaastalubadusena hakata ka kõhulihaseid treenima… nagu igal aastal. Ega see pole mu esimene rodeo. Kõhulihaste treenimine on igav ja nüri, et te teaks, ma ei viitsi seda teha.

Neljapäev, 07.01.2021

Jõusaal – jalad. Täpsemalt öeldes kükid. Hellitasin end jõulude ajal sellega, et ostsin endale täiesti isikliku omaenda tõstevöö, ilusast valgest nahast. 16 eurot, I’m worth it 😀 (Ostsin ka uue Polari kella, oluliselt kallima kui 16 eurot, aga no ka valge ja…) Tundub, et pean ka uue trennikoti ostma, sest mu kraam ei mahu olemasolevasse enam kuidagi ära. Aga jah, kükid. 60 kilo peal endiselt, siin ei ole ka midagi muutunud. Uudse kogemusena tuli aga see, et mul oli seljas tavaline, varrukatega särk, mida siiani pole kunagi juhtunud, ja kang kippus low bar asendist ära libisema. Polnud midagi parata, tuli särk seljast ära võtta. Sellepärast siis jõutõstjad ja rammumehed määrivadki särgiturja talgiga kokku, järeldasin sellest kogemusest. Lisaks kükile tegin veel puusatõsteid kangiga, väljaastekõndi hantlitega, reie eesosa ja reie tagaosa masinatel. Puusatõste puhul ei ole ma ikka veel aru saanud, kui palju mis kettaid kangile panna ja vähe puudub, et ma pean iga jumala kord seda kalkulaatoriga arvutama. Kui keeruline on meelde jätta, et kaks 25-kilost ketast ja kaks 20-kilost ketast annab kokku 90 kilo? Väga keeruline.

Reede, 08.01.2021

Jõusaal – rinnalt surumine ja selg (ja biitseps). Jällegi alustasin lõuatõmmetega, mis üleelmise päevaga võrreldes ei olnud paremaks läinud. Mõnikord lihtsalt on selline päev, kus ei jõua, sellest selline mõttekäik. See-eest aga oli rinnalt surumine parem kui eelmine kord – 35 kiloga ja viis kordust seerias. Seljatrennid on mul sellised suvalised, teen, mida parasjagu teha saab ja mingit loogikat eriti taga ei aja. Kogu selle aja vältel, mis ma seal saalis olen käinud, olen ma näiteks täpselt kaks korda saanud ligi lat pulldown masinale, sest see on kogu aeg hõivatud, ja sealne kaablijaamade vähesus on siiani asi, millega ma ei lepi… Aga noh, will make do. Ükspäev mulle tuli selline geniaalne mõte, et kuna seal saalis on ka assisteeritud lõuatõmbe masin, siis ma saaks põhimõtteliselt seda kasutada, eile ma lõpuks tulin selle mõtte peale ka reaalselt saalis olles. Mul nimelt, nagu alati, ei ole mingit treeningkava, aga mul on idee, milliseid liikumismustreid kasutada ja püüan siis vastavalt tegutseda. Vertikaalne tõmme on selles mõttes keeruline, et seal ei ole palju variatsioone (põhimõtteliselt lõuatõmbe eri variandid ja lat pulldown on ainsad, mis ma suudan välja mõelda). Teine variatsioonidevaene on biitsepsi treening, sest mitu erinevat curli sa hing ikka viitsid teha, ah?

Laupäev, 09.01.2021

Trennivaba.

Pühapäev, 10.01.2021

Jõusaal – jalad, spetsiifilisemalt jõutõmme. Siin ma näen ka tibatillukest arengut, tööseeriate raskus on hetkel 75 kilo. Korraks käis peast läbi uitmõte, et prooviks 80, aga ma olin tegelikult megaväsinud ja ei jaksanud end piisavalt selleks motiveerida. Endiselt teen ma jõutõmbe päeval alati ka jalapressi. Iroonilisel kombel meeldib mulle kõige rohkem see jalapress (saalis on neid kokku 3), millel tuleb kettad panna umbes minu pea kõrgusele. 120 kilo jagu ketaste vinnamine nii kõrgele on umbes nagu rammumehe treening juba… maivõi. Eriti kuna mulle tundub, et võiks raskust juurde panna ka. Võibolla püüan teise pressiga sõbraks saada, seal käivad kettad madalamale. Siis tegin veel Smithi masinal käärkükke ja reie tagaosa masinal. Trenni lõpuks hakkas energia juba täitsa tagasi tulema, oleks vist veelgi võinud midagi teha, aga ma olin seal juba niigi kaua olnud. Teisalt, sellepärast mul vist mingeid jalalihaseid ei kasvagi, et ma lähen trennist siis juba ära, kui midagi tegema võiks hakata…

Selline nädal siis. Järgmiseks nädalaks lubab 20 kraadi külma. Arusaamatu. Eestis. Jaanuarikuus.

Mu selle nädala lemmiklugu ka:

Rubriigid:Uncategorized

Detsembri raamatud

detsember 31, 2020 Lisa kommentaar

Detsembris ma ei jõudnud ka eriti midagi lugeda, seda ühel konkreetsel põhjusel.

Mul on nimelt väga väike pea. Seda sõna otseses mõttes, nagu ma hetkel käimasoleva globaalse pandeemia raames teada olen saanud. Kõik maskid, mis ma endale kokku olen ostnud, on mulle liiga suured. On ilmselge, et nii väikese pea sisse eriti palju ei mahu. Lisaks on mul selline tore, täiesti normaalne ja tervemõistuslik (not) omadus omada mingeid totaalseid hüperfiksatsioone, mis mu niigi piiratud mentaalsest kapatsiteedist suure osa enda alla võtab, nii et ma parimagi tahtmise juures ei suuda muudele asjadele mõelda. Selle omaduse tumedam pool on sundmõtted, aga on ka toredam külg, kus ma olen fänn. Noh ja detsember möödus “The Untamed” vaatamise tähe all. Kuna see seriaal on tõeline emotional rollercoaster, siis ma lihtsalt ei jaksanud selle vaatamise kõrvale enam midagi muud kogeda. Alguses tundus jabur ja selline kentsakas, tegelikult osutus kohutavalt kurvaks, traagiliseks ja südantlõhestavaks (ja imeilusaks). Oeh. Mu süda murdus mingi tuhat korda umbes.

Aga mõne raamatu ma lugesin ka.

Andrzej Sapkowski “The Tower Of The Swallow” – Witcheri-sarja eelviimane raamat. Jah, mul on läinud terve aasta selleks, et see sari suuremas osas läbi lugeda. Viimane on veel lugemata ja kui ma niimoodi riiulis neid vaatan, siis viimane on kõige paksem raamat ka. “The Tower of the Swallow” on vähemalt nüüd siis selline raamat, kus tegevus taas käima läheb, asjad liiguvad, taustalood selguvad, karakterid arenevad ja nii edasi. Eelmise raamatuga võrreldes väga huvitav (meenutuseks – eelmises raamatus ei juhtunud loo mõistes mitte midagi). Eriti põnev on see, kuidas romaanides arenev Ciri tegelaskuju ei mahu mu peas kuidagi Netflixi telesarja noorukese näitlejanna kuvandisse, aga ma olen kindel, et see hakkab ka telesarjas lõpuks kõik tööle.

Kuna siis jooksvalt selgus, et mul mingi ilukirjanduse jaoks ikkagi enam mingit emotsionaalset jaksu ei jätku, sest ancient fantasy China gay romance ‘n’shit, pidin mingit mitte-fiktsiooni lugema. Mingil lihtsal ja loogilisel teemal.

Adharanand Finn “Jooksuga Keeniasse. Maailma kiireimate jooksjate saladused”. Spordiajakirjanik ja hobijooksja ma-ei-hakka-seda-nime-kordama Finn kolib kogu perega Keeniasse, et jälile saada, miks siis Keenia jooksjad ikkagi nii kiiresti jooksevad. Raamat on ajaviiteks tore lugeda, kuigi mingit põrutavat uut teadmist sealt muidugi ei tule (kui sa natuke jooksumaailmast ja Keenia jooksjatest tead, eksole). Tore lugemine sellest, kuidas valge mees püüab keenlastega koos trenni teha ja isegi võistelda ja selles muidugi tavaliselt täiega feilib, mis on ootuspärane, eksole. Hobijooksjaid Keenias nimelt eriti ei ole, küll aga on kohutavas koguses elukutselisi. Mismoodi nad seal elavad ja jooksevad, sellest see raamat ongi. Kuna ma tahan iriseda, siis ma märgin ära, et raamatu toimetamistöö on küll veits ülejala tehtud, nii palju trükivigu ma pole üheski raamatus veel näinud.

Rohkem jälle lugeda ei jõudnud (st ei jaksanud, mitte et aega poleks olnud).

Mida sellisest igakuisest aruandlusest järeldada? Tüütu. Enam ei tee. Positiivse poole pealt hakkas mingi lugemisharjumus otsast jälle tagasi tulema, nii et loodetavasti ma loen ka järgmisel aastal rohkem kui kolm raamatut aastas, mis vahepeal palju aastaid väga tüüpiline oli. Teine positiivne oli see, et ma lugesin enda kohta haruldaselt vähe fantasyt ja esmakordselt elus hakkasin kriminulle lugema.

Kokku sai aastas 51 raamatut. Mis on peaaegu et raamat nädalas ja kõvasti üle 10 korra rohkem kui need kolm raamatut aastas, mis ma varem lugesin.

Kui mul see “The Untamed” ükskord peast ära suvatseb minna, siis ilmselt loen jälle midagi 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Projekt täidetud

detsember 30, 2020 Lisa kommentaar

Sel aastal olid enamvähem mu lemmikpühad – mul peaaegu õnnestus teeselda, et neid pole olemas. Midagigi positiivset selles 2020. aastas, mis ausalt öeldes on nii tohutu dumpster fire olnud, et ma kavatsen terve oma ülejäänud elu ignoreerida fakti, et selline aasta üldse olemas oli. No nagu Aasia hotellides pole neljandat korrust ja minu haridustees ei ole olnud esimest klassi. Lihtsalt. Pole olemas. Kõik.

Küll aga otsustasin ma, et vaatan esimest korda elus ära kõik Die Hard filmid. Ma nimelt olin siiani näinud ainult kolmandat osa ja suvalisi jupikesi esimesest. Minu kui muidu suure actionfilmide fänni puhul veits uskumatu, aga no nii oli.

Kokkuvõttes. Esimene osa oli väga hea (ja klassikaline) ja ma pärast wikipediast lugesin, et seda peetakse üleüldse kõigi aegade üheks parimaks actionfilmiks. Teine osa – igavavõitu ja mul läks praegu omajagu aega, et meenutada, kes üleüldse antikangelane oli ja mida ta tahtis (päris täpselt ei meenunudki…). Kolmas osa – mu lemmik, sest esiteks on seal filmis Samuel L. Jackson ja Jeremy Irons, kes mõlemad mulle näitlejatena hullult meeldivad ja teiseks on see film väga ilusa koloratsiooniga (kas see on üldse sõna?). Neljas osa – päris hästi õmmeldud, värvigamma on küll eelmise filmiga täiesti vastupidine, aga ka mulle meeldis (ärge öelge, et ma olen ainuke inimene, kes filmide puhul mingeid… värve vaatab…) ja mu üleüldine actionfilmide lemmik-trope, hot bad guy oli ka. Viies osa – oleks võinud vabalt tegemata jääda, mitte midagi poleks juhtunud.

Selline süvaanalüüs siis.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ninjadest ja BDSMist

detsember 18, 2020 Lisa kommentaar

Ma ei tea, kui SEE pealkiri ei ole clickbait, siis ma ei tea, mis on.

Aga kõigest järgemööda. Mitte et siin oleks mingit loogikat, mida tabada, et asjadest just järgemööda kirjutada, mul on lihtsalt paari nädala jooksul paar mõtet tekkinud. Uitmõtet. Nädalas üks mõte, mu meelest juba hea tulemus küll.

Ükskord eelmisel nädalal, kui õues olid külmakraadid, käisin ma poes. Müts oli peas. Esiteks, kas keegi veel tundis, et eelmise nädala -4 kraadi oli nii rämedalt külm, et lihtsalt uskumatu? Selle räige külma pärast mul müts peas oligi, ma muidu pole suurem asi mütsikandja ja üleüldse mütsi kandmine tekkis minu ellu alles umbes kümmekond aastat tagasi, kui ma tundsin, et ma vist hakkan vanaks jääma, pea kippus südatalvel külmetama. Nüüd ma aeg-ajalt miinuskraadidega ikka panen mütsi pähe. Nii ka eelmisel nädalal. Kuna ka mask oli ees, siis paistsid mul maski ja mütsi vahelt ainult silmad välja ja mul tuli taas meelde see mõte, mida ma juba mitu aastat mõelnud olen. Et miks maailmas pole tekkinud sellise väikese hooglainena ninja-filmide kammbäkki ja millal see võiks tekkida. Aeg-ajalt ju ikka tekib mingite veidrate asjade hooglaine ja tehakse mõni aasta hoogsalt filme, enne kui see laine jälle vaibub ja unustuse hõlma kaob. Wuxia filmide lainet ju mäletavad kõik? Ei? Ainult mina? Ok. Igal juhul see oli ja üks wuxia film tehti isegi Soomes, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Millal see ninja-filmide laine siis võiks tulla? 80-datel oli see korraks väga popp teema, filme tehti lausa sarjadena ja ma igaks juhuks ei hakka kommenteerima nende kvaliteeti, sest ma olin siis väike ja minu võime filmide headust hinnata ilmselt ei olnud päris tasemel (nagu see praegu siis oleks), aga mulle need väga meeldisid. Ootan ninja-filmide kammbäkki!

Ma oleks täiesti võimeline siduma praegu elegantselt ninjade ja BDSM temaatika, aga ma ei hakka seda igaks juhuks tegema, austusest teiste inimeste vastu.

Selle BDSMi asja ma pean ka lihtsalt siia ära kirjutama, sest see oli nii naljakas… ma nimelt vaatasin eile üht videot, kus selle täheühendiga naljatamisi kirjeldati seda väga levinud ja ka minu poolt harrastatavat treeningmetoodikat – Bench, Deadlift, Squat, Military press. Siit oleks hea minna trenniblogiga edasi, aga mul pole sel teemal midagi kirjutada, sest ma endiselt vihkan seda jõusaali, kus ma käin ja mitte midagi ei ole selles osas muutunud. Hästi loogiline on muidugi seal kogu aeg käia, aga mida muud ma oma eluga siis pihta peaksin hakkama?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Et kõik ausalt ära rääkida

detsember 4, 2020 Lisa kommentaar

… siis on asjalood laias laastus praegu sellised:

Sest nagu teada, kukun ma aeg-ajalt sellistesse naljakatesse sügavikesse, kust terve mõistusega enam keegi tagasi ei tule.

“The Untamed” on Hiina telesari, Netflixis vabalt vaadatav. Ma esialgu rõõmustasin, et ainult üks hooaeg, ei võta ilmselt kohutavalt palju aega ega energiat ega midagi. Naiivsevõitu, nagu ma olen, lisaks pole mul Hiina sarjadega varasemast eriti palju kogemusi. Selles ühes hooajas on 50 episoodi.

Muidu on nii tore ja naljakas ja täiesti arusaamatu sari, visuaalselt ka absoluutselt imeline – ei olegi ajalooline, nagu ma piltide järgi alguses arvasin, hoopis fantaasia, mis on veel parem. Kuna igasugune fantaasia baseerub alati mingil mütoloogial, siis on väga huvitav ka, sest ma ei tea Hiina mütoloogiast absoluutselt mitte midagi. Ja last but not least, sarja alusmaterjal (internetis avaldatud romaan, põhimõtteliselt) on täiesti sügavalt homoerootiline, mis Hiinas mõistagi on täiesti keelatud ja kriminaalne, ja sari ise seetõttu oluliselt siivsam, aga sellegipoolest täiesti gei. Nii gei kui Hiinas üks asi olla saab. Ehk siis mitte väga, aga siiski, täiesti.

Rubriigid:Uncategorized

Novembri raamatud

detsember 2, 2020 Lisa kommentaar

Novembrit alustasin paksu tellisega, mida mu õde mulle soovitas. Või noh, see pigem oli selline käsukorras antud juhend. Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Pidi olema natuke nagu “Rusikad” steroididel – no oli ka. Aga kurvem ja kuidagi selline… masendunum, sest realistlikum. Kuskilt arvustusest ma lugesin, et see on ühe rahvuse väljasuremise lugu. Ma ei tea, kas päris väljasuremise, sest Peipsiääre vanausulised on mu teada ju ikka veel tehniliselt võttes olemas, sest ma olen ühe korra elus seal Peipsi ääres isegi käinud. Aga nukker ja mõtlemapanev on see raamat küll, paljudes aspektides. Näiteks oleme me eestlastena harjunud mõtlema, et küüditamine puudutaski ainult meid, eestlasi. Seda, et vanausulisi samamoodi küüditati ja hävitada püüti, ma ei teadnud ja mind natuke isegi nagu raputas see teadasaamine. Ma muidugi olen küüditamise teemadel üldse natuke… naiivne vist. Ma nimelt olen eluaeg arvanud, et minu suguvõsa see ei ole eriti puudutanud, sest ma tõesti ei tea, et kedagi Siberisse oleks viidud. Huvitav, mis ma siis eluaeg mõelnud olen, kuidas mu vanaisa Eestisse sattus? Muidugi ma tean, kust ta tuli ja mis asjaoludel. Ma pole kunagi aga mõelnud, et ka see oli ju tegelikult küüditamine. Aga ega küüditamine ei ole selle raamatu läbiv teema, see on vaid üks ajaloo verstapost. Läbiv teema on kättemaks, aastakümneid ja põlvkondi edasi antav viha ja vihkamine. Ja kuidas see inimese seesmiselt tapab. Aga kui see muidu masendav põhitemaatika kõrvale jätta, siis tegemist on hea ja ladusa ja mis peamine, huvitava raamatuga.

Wendy Wax “Minu kunagise sõbratari pulmad”. Mõtlesin, et loen vahelduseks ühe naisteka. Enam seda viga ei tee.

No ja siis saigi november otsa.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimene lumi

november 30, 2020 2 kommentaari

Sest nii ongi. Pilti ma muidugi pole sellest teinud, sest ma istun päev otsa ilma akendeta kontoris (mask peas) ja päevavalgust näen ma ainult nädalavahetuseti. Aga nädalavahetusel veel ei olnud lund maas.

Täna oli taas selline jooksutrenn, kus ma väga kaua diskuteerisin endaga, kas üldse minna jooksma või mitte. Esiteks sadas lund, eksole. Ma pole kunagi varem elus sellisel aastaajal jooksmas käinud ja ma arvasin kogu aeg siiani, et jooksmine pimedas, potentsiaalse vihma ja tuulega novembrikuus on maailma kõige jälgim asi. Suure üllatusena on selgunud, et väga mõnus on hoopis. No hea küll, tuul on endiselt nõme, nagu absoluutselt igal aastaajal (kõikidest ilmastikunähtustest vihkan ma kõige rohkem tuult). Aga külm, vihm ja pimedus on ägedad! Oleks mulle keegi seda enne öelnud? Sellest poleks muidugi midagi kasu olnud, ma poleks uskunud. Noh, samas olgem ausad, miinuskraadid olid vist viimati 2018. aastal, või äärmisel juhul 2019 väga alguses. Blogi ajalugu sirvides võin oletada, et 2019. märtsi alguses mõni külmakraad võis isegi veel olla. Sellepärast ongi tore ilmast kirjutada, saab ise hiljem lugeda.

Ühesõnaga, mu diskussioon iseendaga kulmineerus sellega, et kui ma koju jõudsin, sadas nunnult, aga mitte liiga tihedalt lund, temperatuur oli plussis, tänavad olid puhtad (ehkki märjad), tuult ei olnud ja ma ei näinud ühtegi põhjust, miks mitte jooksma minna.

Sellest kujunes imeline kuus kilomeetrit, sest lumi oli maas, jõulukaunistused on igal pool väljas, pilvekihi taga oli aimata täiskuud ja joosta oli väga hea. Paaris pimedas kohas suutsin muidugi lompi astuda, aga mis sellest. Jõulukaunistused, saate aru! Mulle pole eluaeg jõulud meeldinud, ma vist hakkan tõesti vanaks jääma.

Suvel ma ei jooksnud (ühe korra vist üritasin), sügisel miskipärast hakkasin uuesti ja olen stabiilselt kaks korda nädalas jooksmas käinud. Umbes. Mõnikord ühe korra, mõnikord kolm korda. Siis muidugi juhtub see, et ma olen taaskord kümme-üksteist trennipäeva järjest pannud ilma ühegi puhkepäevata ja mu keha koputab mulle kujundlikult öeldes vastu pead, et mul natukene mõistust koju tuleks. Ma ei julge väita, et ma nüüd terve talve kavatsen jooksmas käia, sest võib siiski juhtuda, et päriselt tulebki lumi maha ja ma seda lume asja nüüd ausalt öeldes ei tea. Aga noh, ma olin ka kindel, et pimedus, vihm ja alla kümne kraadi temperatuurid on rõvedad. Kui mulle nüüd lumi ka meeldima peaks hakkama, siis on minuga ikka midagi väga valesti. Siis oleks mingit professionaalset abi vaja.

Sellised lood siin kohalikul spordirindel. Olen vankumatu optimist ja unistan 2021. aasta jooksuvõitlustest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Do you even bench, bro?

november 27, 2020 Lisa kommentaar

Ma läksin täna trenni ja unustasin ära, et ma pidin rinnalt surumist tegema. Poole trenni pealt tuli meelde alles. Siis ma muidugi enam suruma ei hakanud, sest ma olin juba kolm seljaharjutust selleks ajaks teinud ja selle pealt rinnalt surumist teha oleks olnud sisuliselt sama mis kang endale sihilikult näkku kukutada. Ma arvan. Igaks juhuks ei hakanud riskima.

Seda minuga pole varem kunagi juhtunud, et ma lähen trenni ja unustan sõna otseses mõttes ära, mille jaoks ma sinna tulin. Reede on rinnalt surumise päev! Muidugi see, et ma reede õhtuks enam mitte midagi ei mäleta, pole ka mindagi haruldast.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jälle uus kogemus

november 24, 2020 6 kommentaari

Inimene on kohanev olend, tuleb välja. Isegi mina, nii kummaline kui see ka pole.

Kevadel tundus maskikandmise idee ja pidevalt terendav võimalus maskikandmise kohustuslikkusest mulle kohutavalt õõvastav. Ma ei saanud isegi aru, miks. Ma olen teadupärast palju aastaid küll Jaapani, küll Lõuna-Korea ja küll Hiina popkultuuri vastu suurt huvi tundnud ning interneti- ja iseäranis praegusel sotsiaalmeedia ajastul jälginud suurel hulgal igasugu tollemaiseid kuulsusi ja lugenud igasugu artikleid ja vaadanud kõikvõimalikke videosid ja dokfilme ja mängufilme ja seriaale ja mida iganes. Ma olen oma elus maski kandvaid inimesi meedia vahendusel näinud aastaid, selles pole midagi ennenägematut mu jaoks. Pluss mulle meeldib Alan Walker 😀 Aga see mõte, et ma peaks ise ka ühel heal päeval hakkama maski kandma, tundus õudne. Millegipärast.

Nüüd on see aeg siis käes. Lisaks alguses tungivale soovitusele ja tänasest alates siis kohustusele kanda maski avalikes kohtades on mul suurepärane võimalus teha oma igapäevast palgatööd 8 tundi järjest maski kandes. Ja teate, see pole üldse õudne. Ma muidugi ei kilju vaimustusest, kui pean hommikul jälle maski ette panema, ja õhtul koju minnes on nii hea tunne katmata näoga õue astuda, aga maski kandmine pole kaugeltki nii jube kui ma alguses arvasin.

No ma ei olnud enne novembri keskpaika kunagi elus maski ette pannud, oligi uudne kogemus mu jaoks.

Maski kandmisest rohkem häirib mind see, et õhtul kodus on näol endiselt fantoomsurve, ja see on veits jabur tunne. Teine probleem on mul nüüd see, et ma ei suuda otsustada, kas meikida või mitte. Ja kui, siis mida täpselt 😀 Siiani olen harjumuspäraselt terve näo ära meikinud nagu alati ja igal hommikul küsin samal ajal endalt, et miks ma seda, huvitav küll, teen. Vastust pole saanud.

Poodides käies on maskiga inimeste vaatepilt juba täitsa normaalne. Tundub juba natuke veidergi, kui kellegi nägu näha on. Nii see algab… (ma ei tea, kas see oli nali.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

40-aastastest naistest veel

november 20, 2020 19 kommentaari

Ma arvan, et tänaseks päevaks on kõik juba lugenud seda palju kõmu tekitanud artiklit, kus mingi moeguru (ma tõesti ei mäleta, kes) avaldas arvamust, mida üle 40-aastane naine enam kanda ei tohiks. Selles listis sisaldusid ka teksapüksid ja enamvähem kõik muud maailma asjad, kui ma õigesti mäletan. Ma ei viitsi seda artiklit otsida, et viidata, sest see oli nii jabur ja ma ei kujuta ette, et oleks olemas palju naisi, kes mingi vanuse kukkudes koheselt mingeid selliseid reegleid täitma tormavad. Ma kujutan ette, et 40-aastane naine on ise nii tark, et oskab välja mõelda, mida hommikul selga panna.

Aga teine teema tabas mind täna hommikul kõikide maailma tarkuste allikast, Perekooli foorumist. See pole mitte sugugi vähem jabur, sest Perekooli foorum, aga ikkagi ajas mind ühest küljest naerma ja teisest küljest tigedaks. Seal nimelt avaldati arvamust, et 40+ naised ei peaks enam üritama vormis püsida või jumal hoia, püüdma oma füüsilist vormi parandada või keha arendada või midagi muud sama kohutavat. Et 40+ naine võib vabalt juba olla siit-sealt lotendav, lõtvunud nahaga ja sellises vanuses ei ole ju mingit tarvidust end bikiinides kuskil presenteerida. Ma ilmselt ei eksi, kui ma arvan, et sellisel arvamusel olevad postitajad on needsamad, kes kirglikult vihkavad jõusaale ja spordiklubisid (sest sealt saab ju lihased! Appi!) ja kes tõsimeeli leiavad, et päevas tunnikene jalutamist on kõik, mida inimene “vormispüsimiseks” vajab. 40+ naine, selleks siit-sealt lotendavaks vormiks siis ilmselt. Sest mingit muud vormi selle tunnikese jalutamisega tõepoolest ei saavuta. Küll aga on see minu meelest kurb, kui inimesed leiavad, et 40+ vanuses ongi normaalne lotendada.

Ma võibolla ei eksi ka siis, kui ma arvan, et need on äkki ka needsamad inimesed, kes leiavad, et Helena Mang on räme kapp ja mehe kehaga… hmm, ma ei mäleta, et ma iial elus sellise kehaga meest oleks kuskil näinud. Mu meelest mehed näevad hoopis teistsugused välja. Parandage mind, kui ma eksin.

Jah, ma tean, et ma peaks vähem Perekooli lugema, aga need arvamused ju kuskilt tulevad ja ongi päris inimeste päris arvamused. Nagu see prantsuse moeguru arvamus, et teksapükse enam teatud vanusest alates saada ei tohi.

Aga mina olen ka inimene ja mul on ka arvamused. Esiteks ma arvan, et jah, igal inimesel on õigus olla täpselt selline, nagu ta tahab. Kui keegi tahab olla lõtv ja lotendav, siis andku tuld. Kui inimene on oma kehaga rahul, siis pole kellelgi rohkem kobisemist, ükskõik milline see keha siis on. Kui aga naine (või mees!) ükskõik mis vanuses tahab olla paremas vormis, tugevam, suuremate lihastega – siis ei ole siin ka mitte kellelgi mingit kobisemist ja keegi ei saa öelda, et ou kuule, sa oled 40-aastane, nüüd on aeg lotendada! Kui inimene tahab “bikiinikeha demonstreerida” kasvõi 60+ vanuses ja ta samal ajal ka tahab, et see keha näeks tema meelest hea välja (mis iganes see siis ka tema jaoks tähendab), siis on selleks täielik õigus ja keegi ei saa teda sellepärast naeruvääristada.

Pluss ma ikkagi arvan seda ka, et ükskõik mis vanuses tuleb treenimine kasuks. Eriti hea veel, kui see treenimine oleks mitmekülgne. Selge see, et aja möödumise vastu ei saa me keegi ja kuskilt maalt hakkab gravitatsioon ja loodus oma tööd tegema, ja mingist hetkest saabub ka see vanus, kus keegi enam ei tõsta samapalju kilosid kangiga kui 10 aastat tagasi või ei jookse sama kiiresti maratoni, aga rekordite löömine ei olegi ju elu esimene eesmärk. 40-aastane inimene on meie maailmas ikkagi veel suhteliselt noor, aga näiteks 60 aasta tuuris olles on olulised juba näiteks sellised asjad, et kas sa jaksad trepist kõndida, poekotte kanda, saad jalanõud hõlpsalt jalga, hommikul voodist ilma suurema rähklemiseta välja ja nii edasi. Mida kõrgemaks vanus läheb, seda suuremat väljakutset hakkavad valmistama ka kõige lihtsamad igapäevatoimingud, selle vastu ei saa keegi. Ja mina isiklikult olen täiesti veendunud, et elu varasemates perioodides mitmekülgse treeninguga stabiilselt tegelemine aitab kõiki neid igapäevaseid toiminguid hõlpsamini teha ka järjest lisanduvas vanuses. See lotendav nahk tuleb niikuinii. Bikiinikeha (MISASI see üldse on, eksole? Keha, mille küljes on bikiinid, ei muu) pole ka peamine, aga piisav lihasmass aitab vältida luuhõrenemist, näiteks, ja neid näiteid on veel. Lühinägelik on väita, nagu treeniksid treenivad inimesed ainult väljanägemise pärast. Kaugel sellest.

Ma tean, et ma lähen igasugu 40-aastaste naiste teemast alati liiga põlema, aga no mis teha, ma olen 40-aastane naine, kõik need teemad ongi ju minust. 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized