Arhiiv

Author Archive

Talv tuli siiski

jaanuar 17, 2018 Lisa kommentaar

Eelmise nädala alguses ma kurtsin töökaaslastele, et ei tea, kas mingi külm talv on tulemas või mis, mul on kogu aeg kõht tühi ja absoluutselt kõik asjad sööks ära. Ma sõingi mitu päeva järjest reaalselt ära kõik, mis mulle vähegi kätte sattus ja kõht ei saanud ikka täis, kogu aeg oleks juurde mahtunud.

Nüüd on siis teada, et kõhutunnet võib usaldada, termomeetrinäit kukkus alla nulli 🙂

Sellega seoses kadus õnneks ka vajadus kogu maailma toit ära süüa, nüüd saab rahulikult jälle edasi elada. Samuti tekib mul külmaga soov teed juua, nii et ma saan ühtlasi ka oma kohvitarbimist natukene vähendada. Mu uues töötelefonis on Samsung Health äpp, see küsis mu käest ükskord, et kas ma ei sooviks oma kofeiinitarbimisel silma peal hoida. Ma ei saa aru, millele ta vihjab 😉

PS see telefon on endiselt nii haige, et ma ei saa sellest mitte midagi aru ja olen nüüdseks ka loobunud. Ingliskeelseks suutsin selle küll panna, aga siis käis see vahepeal IT-poiste käes ja need panid selle kohe eestikeelseks tagasi. Mida iganes.

Talve ja iseäranis uue aasta saabumisest annab väga kõnekalt aimu ka olukord, kus jõusaalis on enneolematult palju mingeid väga kummalisi tegelasi, keda seal kunagi varem pole olnud. Kasvatan endas kannatlikkust ja ootan, kuni nad sealt jälle ära lähevad.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

2018. aasta võistluskalender

jaanuar 11, 2018 2 kommentaari

Aasta on juba 11 päeva kestnud, aga ma pole veel üldse teinud ühe korraliku spordiblogi kohustuslikku osa ehk siis vastalanud aasta võistluslikke eesmärke hõlmavat postitust. Muidugi ma ei tea, kas mul ikka on spordiblogi. Ilmselt on, sest muudest asjadest kirjutan ma veel vähem.

Panin just praegu endale notes’idesse kirja neid võistlusi ja registreerimistähtaegu, et lolli peaga liiga kaua ei muneks ja veel rohkem maksma ei peaks. Jooksuvõistluste osalustasud on rämedad, et te teaksite. Kui teil pole siiani mingit võistlustel jooksmise kommet tekkinud, siis katsuge sellest hoiduda.

Praeguses plaanis on sellised võistlused.

15.04 – Rannametsa Luitejooks, 8,3 km: kevadine avapauk Baltimaade kõige kõrgemate luidete otsas turnides ja suure tõenäosusega ainus kord aastas, kus ma metsa satun. See on väga mõnus jooks väga ilusas männimetsas (tuletage mulle seda meelde, siis kui ma parasjagu kaheksandal kilomeetril 33 meetrit mäkke pean ronima ja seejuures ära surra tahan). Eelmisel aastal oli sel päeval lumetorm. Eks näis, millega sel aastal kostitatakse.

19.05 – Maijooks, 7 km: ma ei suuda siiani otsustada, kas võtta ajavõtuga distants või ilma ajavõtuta… eelmisel aastal kuulsin kõlakaid, et ilma ajavõtuta olla vähem rahvast olnud, aga mul on seda raske uskuda, sest osalejate koguarv on siiski 15 000+. Maijooks jooksuelamusena on iga kord olnud ülimalt rõve, aga mulle tohutult meeldib see üritus ise ja ma jubedalt tahaks sellest osa saada ikka, mis siis, et joosta on seal väga halb 😀

22.06 – Võidupüha maraton, 21,1 km: pole midagi meeliülendavamat, kui joosta Võidupüha maratonil Eesti Vabariik 100 raames. Stardipaik on mu kodust umbes 5 kilomeetri kaugusel ja ma väga loodan, et sel aastal on osalejaid ka palju ja igat masti. Mul nimelt on reaalne hirm jääda sellel võistlusel rajale sõna otseses mõttes kõige viimaseks. Eelmiste aastate lõpuprotokollide lugemine on sellele hirmule aluse pannud. Aga kui mitte sel aastal see jooks ette võtta, siis millal veel? Ma nimelt pole sel üritusel varasemalt osalenud, aga vaatamas käinud olen mitmeid aastaid, sest maratonirada läbib mu kodulinna ja neilsamadel tänavatel ja kergliiklusteedel teen ma oma trenne kogu aeg.

18.08 – Eesti Ööjooks, 21,1 km – Rakvere on mulle ühe poolmaratoni võlgu. Või mina Rakverele, ma ei tea, mispidi see peaks nüüd täpselt käima. Eelmisel aastal jäin vigastuse küüsi ja pidin 10 km läbima. Sajandi äikesetormis ja kohati pahkluuni vees. 😀 Äkki tuleb sel aastal veidi parem ja ma saan Rakveres pooliku ära joosta.

2.09 – Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, 10 km: iga pärnaka must have spordisündmus ja väidetavalt Eesti kõige kiirem 10 km jooks. Ma rohkem ei oska selle kohta midagi öelda ja eesmärke ei sea, sest…

09.09 – Tallinna Maraton, 42,195 km: maraton pidada elamus olema. Vaatame seda asja siis. Elu esimene maraton on mingisugune elamus kahtlemata, aga milline, ei julge ette arvata.

21.10 – Pärnu Rannajooks, 10 km: minu 10 km rekordivõistlus, aga mul selleks aastaks ausõna mingeid eesmärke peale maratoni läbimise ei ole. Ma ei kujuta absoluutselt ette, mida tähendab maratoniettevalmistus ja mis mu jooksuvorm kuu pärast maratoni olla võiks. Või mida see kõik üldse tähendab. Võibolla tuleb rada kõnnidistantsil läbida, kust ma tean.

29.12 – Eesti Ööjooks, talve eri, 5 km: vat see saab küll üks huvitav ettevõtmine olema. Kah EV100 eriüritus, tundub väga põnev, samas… mina teadupärast talvel ei jookse. Valikus on 5 ja 10 km, aga ma vist piirdun viiega, sest vaevalt et ma pärast Rannajooksu enam mingit jooksutrenni tegema hakkan ja võibolla on 30 kraadi külma ja üleüldse, kust mina tean. Aga joosta ma seal tahan, sest medali saab ju.

Vot selline aasta on tulemas. Põnev ja hirmutav.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Selle aasta esimesed rekordid

jaanuar 7, 2018 Lisa kommentaar

Läksin täna jõusaali kindla mõttega taas küki ja jõutõmbe maxi proovida. Aasta algus tähendab küll spordiklubides üht äraütlemata keerulist aega, kus paljud inimesed ühekorraga oma uusaastalubadusi täitma tormavad, aga pühapäeva keskpäeval oli olukord suhteliselt normaalne. Käisin jälle Terviseparadiisis, mis mind küll absoluutselt iga kord mingil põhjusel kohutavalt närvi ajab, aga no neil on seal kõva ja stabiilne põrand, kolm kükipuuri ja isegi tõstepõrand. Sellegipoolest on mul iga kord tunne, et ma never ei lähe sinna enam. Ma tegelikult ka tõesti ei tea, mis mulle seal ei meeldi, aga no midagi seal on. Muidu ma vist ei käiks üldse kunagi seal, aga tööandja poolt on kaart, mis iga kuu teatud summa piires seal käia võimaldab. Siis ma vahel harva käin.

Ühesõnaga, 1RM (one rep max) sai testitud nii kükil kui jõutõmbel. Küki uus max tänase seisuga 65 kilo. Ilma vööta. Kas kükk oleks võinud sügavam olla? Kindlasti. Vähemalt ma nüüd tean, mis tunne on enda keharaskusest suuremat raskust kükkida. Väga hirmus ei olnudki.

Jõutõmme läks ka oodatust paremini. Conventional ehk jalad kitsalt jõudsin 80 kilo peale välja. Sumo ma pole ammu enam proovinudki. See 80 kilo muidugi oli selline kahtlane, sest haare hakkas lahti minema ja siis ma kartsin, et see kang kukub mul üldse käest lahti ja keha hakkas selle hirmuga liikuma ja tõmbe lõpu lockout jäi ära ja ma üritasin enamvähem selle kangi jälle maha panna. Aga maast lahti ma selle siiski tõstsin. Proovisin korra veel rihmadega ka, aga siis oli juba vaim läinud ja sellest katsest ei tulnud enam midagi.

Ma muidugi päris täpselt ei tea, miks ma neid maxe üldse niimoodi proovin, aga no huvitav on lihtsalt. Kuna küki eelmine max oli 60 kg ja jõutõmbel 75 (eelmisel talvel), siis vähemalt võin ma öelda, et ma olen natukene tugevam kui eelmisel aastal (ja kaalun ise veits vähem).

Üks tore püksijutt ka. Aasta alguses teadupärast igal pool suured allahindlused ja läksin mina ükspäev Rademari, et ostaks midagi… noh, neid trenniriideid, mida mul kodus enam mitte kuhugi panna ei ole, sest mul on neid juba üle mõistuse palju. Vaatasin pükse, sest ühed musta värvi pikad retuusid kuluvad igatahes ära eksole? Vahet pole, kui palju neid juba on, onju. Mul on selline häda, et mulle õudsalt meeldivad odavad asjad ja ma ostan oma trenniriided peamiselt H&M-ist ja New Yorkerist, sest jõusaalis käimiseks on need jumala ideaalsed ja ainus asi, millega natuke ette peab vaatama, on see, et retuusid tagumiku pealt läbi ei paistaks. Muus osas on nii H&M kui New Yorkeri retuusid väga super. Enamik muide isegi ei paista läbi ja mulle istuvad need väga hästi. Aga ma mõtlesin, et kui alet pakutakse, siis äkki võiks mõne paari päris spordipoest ka osta, kasvõi jooksmiseks, sest see on tehniliselt veits nõudlikum ala. Igatahes läksin ma sinna poodi ja muidugi ega see alede ajal shoppamine mingi lihtne asi pole, sest reeglina jäävad sinna alles riided suuruses XS, millega mul pole midagi peale hakata. Suurusnumbrite teema muidugi ongi põhinali. Leidsin kaks paari retuuse, millega ma proovikabiini läksin – ühed Craft ja teised Reebok, mõlemad M-suuruses, see on selline kindla peale minek üldiselt. Need Crafti omad suutsin endale jalga pigistada suure veenmisjõu abil ainult (trenni poleks nendega vaja tehagi, puhtalt pükste jalga ja jalast ärasaamine on piisav pingutus) ja peeglisse vaadates tuli nentida, et nii läbipaistvaid pükse pole ma oma jalas veel iialgi näinud. WTF. Mul on ühed igivanad Crafti pikad jooksuliibukad, raudselt M, kui mitte S, vöökoht veits lai isegi ja läbi ei paista need ka kindlasti. Reeboki omad seevastu olid igas mõttes liiga suured ja väiksemat numbrit ma ei hakanud otsimagi, sest neil paistis totaalselt läbi pükste sisse trükitud tooteinfo, põhimõtteliselt plokk teksti ja numbreid keset vasakut kannikat. WTF vol 2. Ma ütleks, et täishind mõlemal paaril oli ikka üle 50 euro, nagu… wtf. Samal nädalal ma muide keerutasin end tükk aega New Yorkeri proovikabiinis ühtepidi ja teistpidi, jalas 9 eurot maksvad spordiretuusid, mis mulle nii hästi istusid ja täiesti squat proof olid ja mida ma ei saanud osta ainult sellepärast, et mulle eriti ei meeldinud nende muster. Siin ongi vastus küsimusele, et miks mulle odavad asjad meeldivad…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Brändiorjusest veel

jaanuar 5, 2018 2 kommentaari

Juttu ei tule siin mitte alkoholist, sest ma ei joo brändit mitte kunagi ja mitte mingitel tingimustel, vaid ikka kaubamärkidest.

Mu eelmises brändipostituses oli mainitud (nagu juba umbes sada korda siin blogis), et ma olen Apple toodete osas väga vankumatult ja puiselt lojaalne ori ja sel nädalal ma sain ka aru, miks. Sest need on ainukesed, mida ma kasutada oskan ja mis mind hetkega hulluks ei aja.

Sain uue töötelefoni. Mis oli ühtlasi ka mu esimene kokkupuude Androidi OSiga. Ma polnud siiani oma elus ühtegi Androidi kaugelt ka näinud. Kolme päevaga läksin umbes kuus korda hullumiseni endast välja ja ma olen juba umbes nelja erinevat asja guugeldanud, sest ma ei suuda ise aru saada, kuidas midagi teha. Mäletan häguselt analoogseid seiku kaugest minevikust, kui mul veel Windowsiga arvutid olid. Tuleb tunnistada, et ei Mac OS ega IOS (vastavalt siis mu isiklikus arvutis ja telefonis) ei ole mulle sääraseid probleeme tekitanud. Muidugi selle telefoni põhiline häda on ka see, et selle OS on eestikeelne (!) ja ma lihtsalt ei tea selliseid eestikeelsed sõnu, mida tarkvaratõlkijad on sinna kirja pannud. Ja ma ei ole siiani ka leidnud sellist kohta, kust ma selle inglise keele peale saaks panna, et ma üleüldse millestki aru saaks. Hädaorg ja paanika.

Ma ei ole TEGELIKULT tehnoloogia alal päris juhm. Päriselt ei ole. Aga vot eestikeelsete operatsioonisüsteemide kasutamine kipub küll üle mu võimete olema.

Eelmisel aastal tuli mul korraks mõte, et ostaks mingi mitte-iPhone’i, kui mul uut telefoni vaja oli. Õnneks see mõte läks mul suhteliselt kohe üle, kui ma poes üht Samsungit natuke näppisin. Ma ei tea, ei ole ikka minu jaoks need asjad mõeldud. Ma tahaks, et kõik oleks lihtne ja töötaks tõrgeteta. Selle nimel ma olen rõõmuga nõus ajudeta brändiori olema.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vana läind, uus käes

jaanuar 2, 2018 Lisa kommentaar

Lõpuks ometi jõudis kätte see aeg, mida ma juba pikisilmi ootasin. Ma tean, et on olemas inimesi, kes ootavad jõule ja aastavahetust, mina ootan iga jumala aasta hoopis seda, millal need ükskord ometi läbi saavad. Ma pole ABSOLUUTSELT jõuluinimene. Ma isegi ei oska kirjeldada, kui vähe need pühad mulle meeldivad. Tegemist on kristliku pühaga, eksole? Ma ei ole kristlane ja ma ei ole kristlusest kui religioonist sugugi mitte heal arvamusel. Ja ehkki ma püüan igal aastal enda ümber toimuvat kuidagimoodi sobitada oma isiklikku mulli ja oma usku ja tõekspidamistesse, siis on see lihtsalt väga raske. Jah, talvine pööripäev, täitsa paganlik asi küll, aga minu jaoks seostub see millegi väga vaikse, tasase ja omaetteolemisega, selline sissepoole pööratud hetk pimeduses, enne kui uus ring taas peale hakkab. See vaikus, pimedus ja sissepoole pööratus ei haaku kohe mitte kuidagi sellega, kuidas kogu muu maailm tahab tähistada ja kinkida ja rõõmustada ja mingeid kuradi tulesid igale poole toppida. Sellepärast ma olengi tavaliselt jõulude ajal üsna tige, sest see on minu jaoks kõik nii vale lihtsalt. Ja siis ootangi igal aastal hambad ristis, et see jama ükskord läbi saaks. Õnneks tavaliselt ikka saab.

No ja aastavahetus on lihtsalt selline tüütu ettevõtmine, nagu jaanipäev, kus KÕIK nagu peaks hullult pidutsema ühel konkreetsel kuupäeval ja kui sa parasjagu ei viitsi, siis on see veits imelik. Mul oli sel aastal isegi kõvasti pidulisem aastavahetus kui tavaliselt, sest ma käisin esinemas ja olin väga üleslöödud, eksole (rämedalt bling egiptuse päritolu kõhutantsukostüüm, ränk lavameik, palju sädelusspreid kehal ja juustes ja muu säärane). Muuhulgas oli ka esmakordne kogemus, kuidas üks põrand saab olla nii kohutavalt libe, et isegi paljajalu oli pidev oht pikali lennata.

Ma mõtlesin küll, et kirjutan mingi eelmist aastat kokkuvõtva postituse, aga ma ei viitsi. Esiteks ma ei viitsi nii palju mõelda ja teiseks pole mul suurt midagi kokku võtta.

Kuna ma 2017. aastaks mingeid eesmärke ei seadnud, siis ei saa nende täitumist kuidagi kontrollida. Aga aasta põhipunktid:

– poolmaratoni rekordiparandus peaaegu 14 minutit
– 10 kilomeetri rekordiparandus 13 sekundit
– kuus võistlust
– 617 kilomeetrit joostes läbitud
– 260 treeningtundi kokku

Seda kõike tundub nii vähe, et imelik on selliseid asju isegi kirja panna.

Järgmiseks – ei, mis järgmiseks, selleks! – aastaks on mul suur plaan läbida vähemalt 8 võistlust, neist üks täispikk jooksumaraton. Ma olen seda maratoni vist juba liiga palju maininud, karta on, et tuleb läbi teha. Kui organism muidugi lubaba, seda ei või iial ette teada. Aga ma vähemalt üritan.

Rohkem plaane mul selleks aastaks ei ole. Ma isegi enam ei hakka välja ütlema seda, et ma tahaks suuta iseseisvalt lõuga tõmmata, sest see oleks juba kolmas aasta selle lausungiga ja kui mitu aastat võib mingi ühe ja sama eesmärgi otsas sõita.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Brändid, need brändid!

detsember 29, 2017 Lisa kommentaar

Olen siin viimasel ajal (ehk eile ja täna) lugenud juba mitut blogipostitust brändide teemadel (mis minu maailmas tõlgendub väiteks “kõik kirjutavad”), nii et ilmselgelt on tegemist jälle mingi teemaga, mille kohta ma kahjuks siiski ei tea, millest see üles tõmmatud on või mis värk sellega toimub. Äkki jõuludega seotud? Keegi sai käekoti jõuluvana käest? Ma ausalt ei tea. Kotid olid muidu teemaks küll. Originaalid ja võltsingud ja mitu õmblust õigel Chanelil ikka täpselt peab olema. Ja kes üldse ostaks teadlikult võltsingut ja miks.

Mina muidugi hakkasin tegelikult kirjutama seda, kuidas ma ei saa aru, et keegi üldse kulutab raha kuulsate brändide originaaltoodangu peale, sest et kui jätkata käekottide teemadel, siis näiteks maailmakuulus Birkin bag, eksole, maksab mingisugune… tuhandeid eurosid. Käekott. Küllaltki kole veel, mu meelest. Et kui kõvasti ma peaksin kuskilt kukkuma, et nii mõttetu asja eest selline raha välja käia. Aga siis ma sain aru, et selline mõtteavaldus mu poolt oleks ülimalt silmakirjalik, sest samamoodi mõtlevad paljud kahtlemata minu kohta – ostab Apple tooteid, täitsa lollakas, on olemas oluliselt odavamaid arvuteid ja telefone, mis sama töö ära teevad. No ja vot nii ongi. Käekotid jätavad mind jumala külmaks, aga arvuti ja telefoni eest maksan rõõmuga kolmekordseid summasid, peaasi et õuna pilt peal oleks. Ja nüüd ma saan aru küll, et samamoodi nagu mina täiesti siiralt ja ausalt ei ole nõus teiste tootjate arvuteid ja telefone kasutama, sest ma lihtsalt EI OLE NÕUS, on maailmas palju inimesi, kes sama siiralt ja ausalt ei soostu oma asju panema mingisse suvalisse no-name käekotti.

Jah, ei ole nii mustvalge ja lihtne see maailm, nagu ma arvasin, et mina mingitest brändidest ei hooli ja pole eluski nõus üle 10 euro ühegi asja eest maksma. See, et mind jätavad väga ükskõikseks tavalised naiste seas levinud brändikultused, ei tähenda, et ma kaubamärkide suhtes immuunne olen. Käekottidest on mul jumala savi, aga Vansi jalatsiriiulite ees käin minagi poodides nutmas ja sellest, mitu paari Nike tosse mul on, ei taha ma üldse rääkida. Mulle lihtsalt meeldivad teised brändid, tuleb välja. Ükspäev vaatasin minu ees kõndiva naise Desigual’i mantlit ja mõtlesin omaette, et on ikka jube (no on jube!), aga Vansi classic old skool mustvalge tennisemudel kummitab mind isegi juba unenägudes. Need muidugi ei maksa tuhandeid eurosid, aga siiski piisavalt palju, et mul neid siiani pole.

No ja siit selgubki, kes ostab võltsinguid ja miks. Mina näiteks, sest ma ei raatsi ühe absoluutselt perfektse tennisepaari eest ca 70 eurot maksta. Ei, ma ei ostnud mingeid järeletehtud Vanse endale, nii meeleheitel ma ka pole ja kui ma juhtun kusagil neid musti old skool Vanse trehvama, siis ma ilmselgelt ostan nad endale ära, sest mul on Vansi käimasid varemgi olnud ja mul pole tegelikult nii kahju nende eest kõvasti rohkem raha maksta, kui oma talvesaabaste eest. Aga vaata, kuskil on piir. Mulle koledamal kombel meeldivad ka Off White pusad, aga kuna nende hinnad jäävad kuskile sinna 500 euro kanti, siis ilmselgelt ei hakka ma endale sellise raha eest mingit pusa ostma. See oleks ikka täiesti arulage. Ma tellisin endale Hiinast ühe niinimetatud Off White pusa, mille hind oli 15 eurot, nii et ilmselgelt on asi originaalist väga kaugel. Ma tean täie kindlusega ka seda, et kui ma selle pusa kätte saan, siis pole mul õrna aimugi, kas triibud on õige laiusega ja õige nurga all või näeb see asi kilomeetri kaugusele täiesti feik välja. Ja mul on sellest ka üsna ükskõik, sest et… ma ei tea, on lihtsalt. Et kui on keegi, kes välise vaatluse alusel suudaks kohe aru saada, et mul on seljas võltsitud Off White, sellest aru saaks, siis nagu… Vahet pole ju? Ma ostsin täiesti teadlikult täiesti ilmselge võltsingu kuulsast brändist, maksin selle eest naeruväärselt vähe raha, who cares?

Mu meelest võltsingutega on see lugu, et kui sa saad tegelikult ka petta – maksad Chaneli koti eest tuhat eurot näiteks ja saad pärast õmblusi lugedes aru, et äkki ei olegi originaal – siis on muidugi jama. Ma ka ei tahaks täishinnaga toodet ostes petta saada. Muidugi ma ei hakkaks ka elades endale mingit Chaneli kotti ostma. Mul on niigi probleem sellega, et mul oleks mingit uut kotti vaja, aga poes on kõik väga nõmedad. Kust saab mingi normaalse koti? Ma ei tea kahjuks, milline see olema peaks, soovitatavalt mitte nõme.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mis toimub pühade ajal jõusaalis?

detsember 26, 2017 Lisa kommentaar

Veidraid asju, that’s for sure. Käisin trennis laupäeval (23.12) ja täna (26.12). Mõlemal päeval oli esiteks saal jõhkralt rahvast täis ja teiseks ei olnud seal mitte ainsamatki tuttavat nägu. Ma käin MyFitnessis päris tihti eksole ja suhteliselt samadel aegadel ja üldiselt kipub spordiklubides olema suhteliselt samadel aegadel suhteliselt sama seltskond. Harjud ära ka, onju, kogu aeg samad näod. Nüüd siis lähed mingil suvalisel päeval ja suvalisel kellaajal ja hops, mingi jumala suvaline rahvas saalis.

Üldse tundub, et 26.12 on kujunemas mingisuguseks üldrahvalikuks spordipäevaks. Kõigil on vaba päev, kõik on mitu päeva järjest söönud, tagumine aeg teha trenni. Miks ka mitte, eksole. Linna sõites nentisin fakti, et Raeküla metsa parkla oli samuti tuugalt autosid täis, mis tähendab seda, et seal jooksuradadel oli kõvasti rohkem kui üks inimene. Kuna ilm on jõuludele omaselt totaalne, vabandage väljendust, sitt, siis ma rohkem ei oska seda kommenteerida. Ajaloolise fakti mõttes mainin ära, et näiteks täna oli ca 6 kraadi sooja, kohutav tuul, kottpime ja vihm. Väga jälk ühesõnaga.

Mina teadupärast talvel õues ei käi, mina käin jõusaalis. Rakendasin eelmisel päeval söödud megakoguse üleliigset energiat jalapäeva. Kuna ma eriti ei armasta ei kartuleid, sealiha, verivorsti ega hapukapsast, siis panin ma põhirõhu singipirukatele, piparkookidele, sidruni-puuviljaküpsistele, kommidele, pistaatsiapähklitele, tiramisu-mandlitele ja muule säärasele. Selle suure hoolega kumuleeritud energia otsustasin suunata kükkidele ja teha seeriaid 55 kiloga. Tuli välja küll. Muidugi tõstevöö kasutamine on mulle viimasel ajal meeldima hakanud ja ma ei ole nüüd enam päris kindel, kas see on hea või halb, aga kuna ma võtan vöö kasutusele alles siis, kui kükiraskus üle 50 kilo läheb, siis ma arvan, et on okei. Mu selle aasta testitud max on mäletatavasti 60 kilo. Järgmise nädala lõpus testin uuesti. Küki suhtes on üsna optimistlik tunne, jõutõmbe osas mitte niiväga, sest ega ma seda eriti teinud ei ole, samas kükki teen suht kaks korda nädalas.

Ükskord, kui ma viitsin, kirjutan ka spordiaasta 2017 kokkuvõtte, tore oleks see kirja saada enne, kui aasta läbi saab, aga see juhtub nüüd kohe varsti, nii et ma ei tea. Loodame parimat.

k.

Rubriigid:Uncategorized