Arhiiv

Author Archive

Kuidas on peale pikka pausi jõutrenni teha?

november 12, 2018 Lisa kommentaar

Lihtne vastus – nagu poleks iial elus enne teinud. Raskused on väikesed ja peegelpilt on selline, noh, suvaline. Aga mida veel oodata, kui pool aastat ainult pikamaajooksuga tegeleda?

Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et kogu mu harukordse andetuse taga on mu kangekaelne veendumus, et ma ei pea ühele alale keskenduma. Muidugi ei pea, sest maailmas ei muutu mitte midagi sellest, kui kiiresti ma poolmaratoni jooksen (aeglaselt) või kui suure raskusega kükki teen (väikesega). Minu tulemused mistahes alal on parimal juhul väga keskpärased või olgem ausad, ikka päris tagasihoidlikud. Kas ma jookseks kiiremini, kui ma keskenduks ainult jooksmisele? Kindlasti, aga maailmas ei muutuks sellest endiselt mitte midagi, sest mu tulemus jääks väga tagasihoidlikuks ka minu isiklikus absoluutses tipus. Nii et kuna absoluutselt mitte mingit vahet pole, siis ma ei kavatsegi mingile ühele asjale keskenduda ja olen endiselt kõiges rahulikult väga vähevõimekas edasi. Ainus, millest reaalselt midagi muutuda saaks, oleks see, et ma oleks parem tantsija, kui ma rohkem tantsiks, ja see muudaks tõesti reaalselt midagi. Mitte, et mulle oluliselt rohkem raha hakataks maksma, aga noh, endal oleks lihtsalt parem tunne. Sest kui sa mingit asja hakkad juba raha eest tegema, siis on lihtsalt viisakas sinna ka panustada.

Aga jõusaali juurde tagasi tulles, tagasilöök on olnud ilmselge ja ehkki ma teadsin täpselt ette, et niimoodi toimides ma kindlasti enam lõuga tõmmata ei jaksa, siis ma ausalt öeldes ei osanud isegi arvata, et see mind tegelikult nii nördima paneb. Aga mis seal ikka. Jõudsin selleni üks kord, jõuan veel. Tuleb lihtsalt kuidagi leida endas oskus oma nördimust motiveerivaks mõelda, üldiselt ma siiski tunnen end nagu mingi suvaline naine lihtsalt. Aga ma loodan, et see jõud tuleb tagasi. Reeglina tegelikult jõud tulebki suhteliselt kiiresti tagasi.

Kuna mul selg pekkis on (ja ma pole selle heaks siiani veel mitte midagi ette võtnud), siis ma jõutõmmet ei saa teha. Õigupoolest kangi maast lahti tõsta saan vabalt, maha tagasi ei saa panna. Aga noh, nagu me juba teame, siis maailm ei kaota sellest midagi, kui ma jõutõmmet ei tee. See-eest kükki teha on väga hea ja mulle väga meeldib praegu. Eelmine aasta kogu aeg alati ei meeldinud millegipärast. Ma arvan, et ma olen oma seljahäda tõttu praegu kükitehnika palju paremaks saanud, kui see mul enne oli, sest tõesti, tunnetus on palju parem. See-eest on mul puusade liikuvus palju kehvem, kui eelmisel aastal. Jälle asi, millega tegeleda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Peaaegu tööõnnetus

november 7, 2018 Lisa kommentaar

November on alanud veidi pööraselt, näiteks sai peaaegu tõeks üks minu suurimaid hirme. Öeldakse muidugi, et mida kõige rohkem kardad, see sinuga juhtub, võibolla on sellel ka tõsi taga, aga igatahes läks selle hirmu täitumiseks omajagu aega. Hea seegi. Ja ma loodan, et kui see nüüd üks kord minuga ära on juhtunud, et siis seda rohkem ei juhtu.

Nimelt, kui nüüd keegi tõesti veel ei teadnud, siis olen ma varsti juba kümme aastat tegelenud idamaise tantsuga. Suhteliselt kogu selle aja jooksul on mul kogu aeg olnud kõige suurem hirm see, et mul läheb kostüümirinnahoidja kinnitus katki. See ei ole mingi naljaasi, eriti arvestades, et ma olen kogu aeg alati kandnud ainult selliseid väga trafaretseid kaheosalisi kostüüme, mis koosnevad rinnahoidjast ja seelikust. Ühest küljest väga hea lihtne, pole palju asju selga panna (ma ei kanna iialgi mingeid lisasid, nagu kehasukka või eraldi varrukaid või midagi sellist), aga teisest küljest on palju vähem variatsioone millegi malfunctionimiseks. Et kui sul läheb rinnahoidja kinnitus lahti või kukub seelik seljast ära, siis on ikka veits pekkis küll.

No vot, novembrikuu oli kestnud napikalt üheksateist tundi ja meie valmistusime bäkksteidžis lavale minekuks, kui ma tegin korra ühe saatusliku vea ja hingasin sisse. Mis sellele jõhkrale jõudemonstratsioonile vastu ei pidanud, oli mu rinnahoidja haak. Ma olen elus kunagi kõveraks väänanud isegi ühe roostevabast terasest küüslaugupressi, üks rinnahoidja haak pole selle kõrval midagi. Ma olen kindlasti kirjutanud oma suurepärasest Egiptuse päritolu kostüümist, mis on küll väga bling, aga mille ülemine osa ehk siis rinnahoidja on esiteks täiesti jäik ja teiseks ei veni mitte millimeetritki (seelik see-eest on väga mõnus). No ja sellises kammitsas hingamine ei ole tark tegu.

Tänasin kõiki jumalaid, et see juhtus kümme minutit enne lavaleminekut ja mitte laval. Trupikaaslane kinnitas mu haaknõeltega taas siivsasse olekusse ja the show must go on. Tantsisin oma pool tundi ära ja mitte midagi õnneks seljast ära ei kukkunud.

Kostüümivahetuse ajal muidugi olin sunnitud need fantastiliselt vastupidanud haaknõelad taas toore jõu abil lahti rebima, sest abikäsi enam polnud kuskilt võtta ja omaenda selja taha ma ei näe. Haaknõelu on mul õnneks väga palju.

Screenshot 2018-11-04 at 21.00.19

Üks eelmise aasta selfi.

Nii et nüüd ma loodan, et mul elus rohkem neid haake katki ei lähe ja ühtlasi on see õppetund mulle neid tihedamalt kontrollida.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Värvikas nädalavahetus

november 6, 2018 Lisa kommentaar

Ma otsustasin end taaskord tantsualaselt väheke harida ja läksin laupäeval Tallinnasse rahvusvahelisele idamaise tantsu festivalile. Selline asi toimub igal sügisel, muide. Soovitan soojalt. Galashow ja bazaar ja kõige professionaalsemad tantsijad, keda siinmail on võimalik näha.

Kuna mu elu üheks eesmärgiks on teha maksimaalsel levelil šõud (eriti kui mulle selle eest makstakse), siis kursuse valik oli muidugi ka max levelil, ehk siis showtants tiibadega. Laenasin tiivad ja lendasime laupäeva pealelõunal peale 😀

Idamaise tantsu nüanssidesse mittepühendunud lugejatele selgituseks niipalju, et tiivad (täpsemalt siis Isise tiivad, Isis wings) on üks selline võrdlemisi modernne ja üsna ameerikalik tantsuvahend, millega saab teha max levelil šõud ja draamat. Videonäide siin. Väga fantaasiaelement, aga noh, ei saa salata, väga efektne.

Õpitud tantsu kohta võib öelda ainult niipalju, et väga kiire, väga dramaatiline, väga palju pöördeid ja keerutusi, aga kõik kokku väga lahe. Kui selle ükskord selgeks saaks, muidugi. Kuna mul oli laupäeval esimene kokkupuude tiibadega üleüldse, siis mul oli enamalt jaolt suhteliselt “mäh?” reaktsioon. Rahvast oli ka palju, nii et eriti suure hooga keerutada ja lehvitada niikuinii ei saanud. Aga hästi äge oli sellegipoolest. Eriti naljakas oli see, et kursus toimus saalis, mida igapäevaselt kasutab tsirkusekool, ja neil vist hakkas kella pealt seal trenn või miskit, igatahes me alles laamendasime oma tiibadega mööda saali ringi, kui juba ukse juures mingit agregaati kergelt ärritunult kokku hakati panema.

Pärast kursust hängisime bazaaril Katriniga, sain hennavarusid täiendada ja muidu ka lõppes see asi nii:

img_1233

Galakontsert muidugi oli ka võimas ja tekitas vaheajal elava diskussiooni, kui palju paljast ihu on liiga palju. Põhimõtteliselt on tõesti nii, et kui tegemist on näiteks twerkimisega, siis käib poolpaljas tagumik asja juurde. Aga kui tegemist on professionaalse idamaise tantsuga, siis see seelik võiks ikka nii tõhus olla, et ma seda tagumikku nägema ei peaks. Aga ma olen täiesti kindel, et kuskil Venemaal, Ukrainas ja võibolla teistes idapoolsemates ja väheke teistsuguse temperamendiga riikides lähevad sellised ülipaljastavad seelikud peale. Minule isiklikult meeldib, kui seelikut on rohkem kui lõhikuid. Ja lühikesed kostüümiseelikud mulle muide ka ei meeldi, aga neid ma õnneks pole viimasel ajal eriti näinud, see mood hakkab vist mööda saama.

Selline eksootiline laupäev siis.

Pühapäev oli ka tore, sest ma läksin hommikul NTC trenni. Pärnus tavaolekus NTC (ehk Nike Training Club) trenne ei toimu, aga mu spordiklubil oli sünnipäev ja seega toimus igasugu huvitavaid asju. Millest ma enamalt jaolt ei saanud osa võtta, sest neljapäeval käisin ma esinemas ja laupäeval Tallinnas tiibadega vehkimas. Pühapäeval oli veel viimane võimalus. NTC trennid on väga ägedad ja ma käiks seal vabalt. Erilise boonusena võitsin veel loosiauhinna ka. Ma ei võida reeglina ühegi loosiga mitte midagi (ehkki ma näiteks sotsiaalmeedias meeleheitlikult igasugu loosides osalen). Sain igasugu Nocco nänni. Väga tore.

 Vahelduseks väga tegus nädalavahetus, erinevalt mu tavalisest diivani peal vedelemisest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Hommikurutiin

november 4, 2018 5 kommentaari

Nagu teada, siis mina saan enamuse oma blogiteemadest niimoodi, et ma loen kellegi teise blogi ja siis vaatan, et oh, nii äge teema, ma tahan ka sellest kirjutada. Kui see just pole mingi sporditeemaline heietus, aga vahel on ka. Nädalakokkuvõtted näiteks. Võistluste muljed. Kõik kirjutavad ju sellistest asjadest! Mina pole mingi originaalne inimene, teadupärast.

Igatahes, hommikurutiin. Ma ei ütle isegi, kelle blogist see idee varastatud on, sest kes on juhtunud vaatama mingeid täiesti sisutühje lifestyle vloggers juutuubereid (palun öelge, et ma ei ole ainuke inimene, kes selliseid asju vaatab), siis seal on stampteemad ikka morning routine, what I eat in a day, what’s in my purse, get ready with me ja sada muud suvalist igapäevaelu killukest. Mis muidugi ongi huvitav. Mõtled küll, et kui huvitav saab mingi suvalise inimese igapäevaelu olla, aga kui see ei ole su enda elu, siis ikka on huvitav küll. Ma pole teadupärast ka eriti sügav inimene, eksole.

Igatahes, hommik. Ma ei ole hommikuinimene. Kaugel sellest. Ma ei ole ka õhtuinimene, muide.

im-not-an-early-bird-or-a-night-owl-i-21011469

Seetõttu on mul aastatega välja kujunenud väga täpne ja sekundipealt paikapandud hommikurutiin, mis ei nõua mult mitte ainsamagi ajuraku liigutamist (selleks ma olen võimeline kuskil kella 10 paiku alles). Positiivne on asja juures see, et üldjuhul kõik toimib, ilma et ma peaks asjasse väga palju panustama. Negatiivne on see, et kui kuskil tekib mingi error, siis… noh, siis ongi error.

Jutt käib siis hommikutest esmaspäevast reedeni, kus ma tavalise töölkäiva inimesena käin tööl, iga päev, kellast kellani.

Äratus käib telefonist kell 6.00. Enamus aega aastast on sellisel kellaajal kottpime ja haudvaikne. Minu üks harjumusi, mida tihtipeale väga veidraks peetakse, on see, et ma ei lükka mitte iialgi mitte mingil tingimusel äratust edasi. Ei, see on absoluutselt välistatud. Muidugi see ei tähenda, et ma kargaks reipalt püsti ja hakkaks energiliselt tegutsema. Ei, kindlasti mitte. Minu ärkamine näeb välja selline, et ma panen äratuse kinni, istun umbes minuti voodiserval ja püüan aru saada, kas ma nüüd olen teadvusel või ei. Kui tundub, et olen, tõusen püsti ja lähen tuld põlema panema, mis näeb välja umbes selline, et ma komistan kahe sammu jooksul neli korda omaenese jalgade otsa ja löön end kolm korda vastu uksepiita ära. Võibolla ma olin oma teadvusel olemist natukene ülehinnanud. Panen hommikumantli selga ja lähen kõigepealt vannituppa, kus ma külma veega nägu pesen (täielik must have tegevus mu jaoks) ja siis kööki.

Kohvi ja hommikusöögi tegemine on samuti selline tegevus, kus iga liigutus on paigas ja mõtlemist ei vaja. Pudruhelbed valmis kaaluda, piim ja vesi potti ja pott pliidile, veekann keema, kohvipuru tassi. Niikaua kuni kohvivesi ja pudrupiim keema lähevad, vaatan Instagrami. Kui vesi kannus keema hakkab, valan tassi kohvipurule peale (ma joon alati pätikohvi) ja kui piim potis keema hakkab, kallan pudruhelbed ka potti. Järgmised neli-viis minutit pühendan pudrukeetmisele. Kaerahelbepuder, piim ja vesi umbes pooleks, veidi soola sisse. Pudrule peale võib magusaid asju panna, ma panen seda, mille järgi isu on või mida kapis leidub vms. Variandiks on moos, maapähklivõi, banaan, mingid marjad, mesi, vahtrasiirup, kaneel, mis iganes. Üks asi korraga üldiselt. Ma väga fäänsiks oma pudruga ei lähe. Valgupulbrit panen ka vahel sisse.

Kui puder ja kohv valmis on, siis söön ja joon kohvi. Kui söödud saan, panen mingid riided selga ja joonistan kohvijoomise kõrvale näo pähe. Riiete suhtes olen ma jätkuvalt suht kodutu puuraidur (no ei ole minu teema mingi igapäevane korralike riiete kandmine), aga vot meigi teen iga päev. Millega, sellest olen kirjutanud siin. Juuksed kammin ära ja panen kinni (kas krunni või patsi, lahtiste juustega käin ma üliharva) ja siis olen põhimõtteliselt valmis. Selleks ajaks on kell umbes 6.40. Enne kodust välja astumist pesen hambad ära – ma tean, et enamik inimesi vist peseb hambaid enne sööki, aga no… ma ei saa 😀 Ma olen eluaeg peale hommikusööki hambaid pesnud. Nõud pesen ka ära ja teen köögi korda.

Kui juhtumisi ei ole esmaspäev, siis toon postkastist ajalehe ära (esmaspäeviti kohalikku lehte ei ilmu), panen ukse lukku, teen värava lahti, ajan auto garaazhist välja, sõidan tänavale, panen värava kinni ja umbestäpselt kella 7.00 paiku hakkan tööle sõitma. Kuna ma sõidan üksi, siis on mul vabadus ja harjumus autos kõvasti muusikat kuulata, mõnikord ma otsin Spotify’st mingi hea playlisti juba enne toast väljatulemist valmis, mõnikord ma teen seda tänaval maja ees autos istudes ja mõnikord ma kuulan edasi seda, mis eelmisel päeval pooleli jäi.

Kell 7.20 paiku olen tööl, otsin parkimiskoha, lähen majja ja kell 7.30 login end tööle sisse.

Vot selline hommikurutiin. Nagu öeldud, siis väga täpselt paigas, väga hästi toimiv ja minimaalselt ajutegevust nõudev, sest no ei ole mul seda ajutegevust hommikusel ajal. Ma kunagi mõtlesin, et äkki hommikuti duši all käimine aitaks, aga oi ei. Ma olen niigi veepõlgur ja hommikul vara ma ei suuda sellist asja taluda, et ennast märjaks teha. Võeh. Kui mul muud masohhistlikud harrastused otsa saavad, siis võibolla hakkan hommikuti duši all käima.

k.

Rubriigid:Uncategorized

2018 võistlused

oktoober 31, 2018 Lisa kommentaar

2018 oli kahtlemata kõige võistlusterohkem aasta mu elus. Kahtlemata ka üleüldse kõige jooksurohkem aasta. See kõik on selle maratoni süü, ma ütlen!

Igatahes, väike kokkuvõte äkki?

8. aprill 2018 – Sinilillejooks, 3,2 kilomeetrit. Võistlushooaeg algas veidi ootamatult nädal aega varem, kui ma planeerinud olin. Sinilillejooks toimus sel aastal Pärnus esimest korda ja ma loodan, et see ei jäänud viimaseks, sest üritus kui selline on väga tore – kuulub iga-aastase “Anname au!” kampaania raamesse veteranide toetuseks. Jooksu päeval oli jube tuuline ja külm, eriti tänu asukohale (korraga nii jõe ja mere ääres). Ajaks 00:17:20, mis oli palju kiirem, kui ma olin oodanud. Ma tegelikult ei oodanud üldse midagi, aga näed, kui külm on, siis tulebki kiiresti joosta.

15. aprill 2018 – Rannametsa Luitejooks, 8,3 kilomeetrit. See oli üks võrdlemisi närune päev mitmes mõttes. Esiteks läksid seal katki mu kõrvaklapid ja ma olin sunnitud avastama ilma muusikata jooksmise võlu ja teiseks oli jooks ise närune, sest ma üldse ei jaksanud mitte kui midagi. Muidugi kui võtta mind ja panna jooksma väga kõrgete tõusudega maastikule, siis ei olegi sealt midagi erilist oodata. Aga teisalt oli ilm ülikaunis (13 kraadi sooja ja päike), kolleegid olid rõõmsad, luitemets on ilus (jätame välja esimesed 4 kilomeetrit mudast traktoriroobast kuskil põlluservas). Ajaks 00:56:56. Iga mu Luitejooks on aasta-aastalt aeglasemaks läinud.

19.05.2018 – Tallink Maijooks, 7 kilomeetrit. See Maijooks on üks naljakas üritus selles mõttes, et mulle hullult meeldib seal osaleda, aga joosta on seal kohutavalt vastik 😀 Põhjuseid on mitmeid. Seal on metsikult palju rahvast, mis teeb ürituse enda jube ägedaks, aga jooksmise ülimalt ebamugavaks. Mulle hullult meeldib esiteks juba see kontseptsioon, kogu see suur melu, tohutu suur sporditurg, kontserdid ja esinejad ja kõik see tingel-tangel, mis selle asja juurde käib. Ja suur nännikott muidugi ka. Aga vot joosta seal mõnus ei ole 😀 Rada on esiteks kitsas ja teiseks ülerahvastatud, ilm on reeglina liiga palav ja 7 kilti on selline distants, et võiks ju joosta kiiresti, aga ma kevadel pole selles vormis veel. Sada häda ühesõnaga. Kõige seda arvestades oli selle aasta Maijooks vaat et ideaalne, sest sooja oli kõigest 17 kraadi kandis, päike säras ja tuuleke puhus, mis tähendas ideaalset maika-lühkari ilma. Ja ehkki just ülearu kerge ei olnud, ei olnud ka üle mõistuse raske ja ajaks tuli 00:38:41.

22.06.2018 – Maraton Eesti Vabariik 100, poolmaratoni distants ehk 21,1 kilomeetrit. Iga-aastase Võidupüha Maratoni erisündmus. Ootasin ürituselt palju, sain noh, mõnevõrra huvitava elamuse. Esimene ülimalt huvitav aspekt oli metsikult tugev vastutuul pea terve distantsi vältel. Teine huvitav aspekt oli arusaamine, et kui metsas jooksmas ei käi, siis esimesed 6 kilomeetrit maastikul on absoluutselt tappev. Kolmas huvitav aspekt oli kogemus, kuidas joosta poolmaraton nii, et kohe absoluutselt joosta ei jaksa. Kõikide asjade koosmõju – tuul, raske rada, ilmselt ka kehvavõitu ettevalmistus tegi sellest ikka ühe väga keerulise võistluse. Tahtsin katkestada, aga uhkus ei lubanud ja liipasin kuidagimoodi lõpuni. Ühest küljest jube kogemus, aga teisest küljest jällegi väga hea kogemus – et kui lausa ümber ei kuku, siis kuidagimoodi jõuad finishisse ikka. Mul on hea meel, et selle kogemuse sain, sest ehkki see hävitas igasuguse eneseusu päris pikaks ajaks, siis lõppkokkuvõttes mõjus see just vastupidi, positiivselt. Ajaks 02:31:26.

28.07.2018 – MyFitness Madness Race, Keila etapp, 4 kilomeetrit. Minu esimene kogemus takistusjooksuga. Madness oli see igas mõttes, sest esiteks ei osanud ma sellest mitte midagi oodata ega mitte millekski valmis olla ja teiseks oli õues keskpäeval praktiliselt 30 kraadi sooja ja lauspäike. Aga lõbus oli. Raske, seda muidugi, aga lõbusalt raske. Takistused olid suuremalt jaolt hästi ägedad – seinad, okastraadid, rehvid, muda, vesi, köied; tuli roomata, ronida, rippuda ja pugeda ning tassida nii rehve kui liivakotte mäest üles ja alla. Siin on kellegi GoProga salvestatud video selle raja läbimisest, muide. Mõnus kogemus oli ja veel nädalaid olin üsna ühtlaselt väga suurte sinikate ja marrastustega kaetud 😀

18.08.2018 – Eesti Ööjooks, poolmaratoni distants 21,1 kilomeetrit. Oo, oli see vast võistlus! Ma arvan, et mu lemmik sel aastal üleüldse. Minu meelest on Rakveres mingi maagiline vaib, mis siis, et seal on kohutavalt palju rahvast (osalejate mõistes). Võibolla see arvamus kunagi muutub mingi nõmeda asjaolu tõttu, aga praegu ma arvan küll, et Ööjooks on vaat et kõige ägedam jooksuvõistlus terves Eestis üleüldse. Võibolla ma olen natuke ka pimestatud sellest imelisest universumi kõikide näitajate kokkulangemisestsel päeval, ma ei tea. Igatahes ei kavatsenud ma seal üleüldse kiiresti joosta ega midagi, läksin lihtsalt rada läbi tiksuma. Seda näitab ka see, et päeval enne kodust väljasõitu sõin ma kodus grillvorsti ja kartulisalatit ja Rakveres oli mu jooksueelseks õhtusöögiks lihapirukas ja kaneelisai 😀 Normaalses olukorras ma ei sööks enne võistlust kunagi midagi sellist, see juba näitab, kui vähe ootusi mul eelseisvale poolmaratonile oli. Aga kui jooksma sai hakata, siis oli mul ikka selline minek sees, et sellist asja pole juhtunud ei enne ega pärast mitte iialgi. Põhimõtteliselt ma isegi ei pingutanud ja jooksin lõdva randmega ja ilma igasuguse mentaalse valmisolekuta ajaks 02:11:57. Nii imeliselt hea ja lihtne oli, et mul pole isegi nii lihtsaid trenne kunagi olnud. Ja no kogu jooksuraja äärne melu ja meelelahutus ja üleüldse oli igas mõttes imeline. Selle nimel tasus üks (võimalik, et üleüldse viimaseks jäänud) Weekend Festival vahele jätta.

02.09.2018 – Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, 10 kilomeetrit. Teine naljakas võistlus, kus ma kavatsesin joosta hästi aeglaselt ja tegelikult jooksin oma kõigi aegade kõige kiirema Kahe Silla Jooksu. Samamoodi ilma eriliselt pingutamata. Seetõttu hakkasin ma muide ka arvama, et ma olengi mingi hullult tegija jooksumutt, aga no tegelikult päriselt ikka ei ole. Aga hea, kui aeg-ajaltki selliseid võistlusi antakse, kus lihtsalt mõnus ja hea on. Võistlussituatsioonis tavaliselt ei ole. Ajaks 01:00:57.

09.09.2018 – Tallinna Maraton, 42,195 kilomeetrit. Minu Eesti Vabariik 100 suurprojekt. Asi, mis pani nii mõnegi inimese kahtlemata kahtlema minu vaimses tervises, aga ma olen sellise asjaga niikuinii harjunud. Ega mis ma selle kohta siis enam öelda oskan – läksin starti, olin rajal veits üle viie tunni ja finisheerisin. Maratoni jooksmine pole mingi tuumateadus 😀 Tagantjärele tundub isegi nagu natukene igava kogemusena – mitte midagi põnevat ega traumeerivat ei juhtunud, mingeid lahingulugusid sellest rääkida pole… ei mingit haamrit, ei mingeid krampe ega hõõrduvaid riideid ega muud huvitavat. Kaasasolevad kaks valuvaigistit jäid täiesti kasutamata, sest polnud vaja. Maratoni viimased 10 kilomeetrit muidugi on maratoni viimased 10 kilomeetrit, seda ei saa eitada, see on selline aeg, kus sa komistad trammirööbastesse ja edasi viib tahtejõud, aga isegi need 10 kilomeetrit saavad ühel hetkel otsa ja siis sa oledki maratoonar. Muidu täitsa tavaline inimene, aga veits oskad valu ja väsimust kannatada 😀 Kogemus ja elamus oli igatahes hea, ja ma arvan, et minu esimene maraton ei jää mu viimaseks.

21.10.2018 – Pärnu Rannajooks, 10 kilomeetrit. Pärast maratoni mul tekkis natukene mingisugune segadus ja kaos, mis muide pidi ka täitsa normaalne olema – et oled ühe suure eesmärgi ära täitnud, aga mis siis nüüd edasi saab? Üritasin küll eelseisvale kiirele 10 kildile ümber lülituda, aga käiguvahetus ei töötanud eriti hästi. Trennid olid nii ja naa (üks hea tempoga kiire 5K sai joostud, aga see jäi ka ainsaks kõrghetkeks) ja ega mul suurt lootust rekordiparandusele enam polnud. Väike oli. Väiksest on vähe 🙂 Õnneks oli oktoobrikuu ilus ja võistluspäev samuti, esimene pool jooksust oli ka täitsa viisakas, aga teisel poolel kustusin veits liiga ära ja jäin oma senisele rekordile kaks sekundit alla. Mis on nii naljakas, et I ain’t even mad. Igast võistlusest jääb tavaliselt hiljem meelde mingi üks peamine emotsioon ja sellest jäigi see, et lihtsalt naljakas oli. Halba enesetunnet ei mäletagi kohe (muidugi oli, see meenub veits hiljem), asi seegi.

img_1187

Medalid vasakult paremale – Maijooks, Maraton EV100, MyFitness Madness Race, Eesti Ööjooks, Kahe Silla Jooks, Tallinna Maraton ja Pärnumaa Kolmiküritus (Luitejooks, Kahe Silla jooks ja Rannajooks).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Talveaeg

oktoober 28, 2018 1 kommentaar

Vahepeal sai siin läbitud iga-aastane võistlus, et kumb jõuab ette – mina rehvivahetusega või mahasadanud esimene lumi.

Sel aastal võitis lumi. Lumi võitis ka üle-eelmisel aastal. Eelmisel aastal võitsin mina.

Varasemaid aastaid ma ei mäleta, sest tavaliselt enne detsembrit (mil talverehvid niikuinii juba kohustuslikud on) esimest lund maha ei tule. Ega ma sel aastalgi seda ei oodanud, sest mäletatavasti oli eelmisel pühapäeval alles jooksuvõistlus, kus enamus inimesi lühikeste riietega osalesid, sest nii soe oli.

Kui rehvid välja arvata, siis muidu on talvine režiim – käin jõusaalis ja söön kodujuustu ja kanafileed. Selg on endiselt pekkis ja olen vaikselt hakanud arvestama võimalusega, et äkki ma peaks kuhugi, ma ei tea, arsti juurde minema või midagi, aga ma arvan, et aega veel on selle kiire asjaga. Ma nimelt olen kindel, et sellest poleks suuremat tolku ja mis ma siis hakkan endale tüli tegema. Mu perearst näeb mind keskmiselt kord kümne aasta jooksul ja nii kui ta mulle küüned taha saab, saadab ta mind raudselt jälle mingeid vereanalüüse andma ja nendes on alati mingid anomaaliad ja I don’t need this kind of negativity in my life. Seesama seaduspärasus kehtib alati ka kõikide röntgenpiltide kohta, mis minust iial tehtud on – niikui minu keha mingist piirkonnast tehakse röntgen, leitakse sealt kohe mingi asi, mida seal ei pea olema. Seetõttu käin ma raudselt ainult ühe hambaarsti juures, sest temale ma ei pea enam selgitama, miks mul on ülemises lõualuus hammas, mis pole kunagi välja kasvanud, ta juba teab seda. Tähendab, seda fakti, et see hammas seal on. Seda, MIKS see seal on, ei tea keegi. Mina vähem ma igasugu meditsiinitöötajatele aru pean andma, seda parem. Ükskord EMOs arst küsis mu käest kolm korda ja kolmes eri sõnastuses, et kas ma tõesti pole kunagi oma hüppeliigest ära murdnud, sest selline vaatepilt avaneb reeglina kunagi murtud liigestes. Ma vastasin kolm korda järjest, et ei, ei ole ja ma tõesti ei tea, miks see liiges selline on.

Nii et on arusaadav, miks ma püüan vältida sattumist olukorda, kus ma peaks taaskord aru andma, miks mu selgroog selline on vms. Nagu ma siis teaks. Ma sain alles kolm aastat tagasi teada, et mul skolioos on, andke nüüd olla inimesel, noh!

Palju huvitavam küsimus on mul see, et kuidas mu auto teadis talveajale üle minna (armatuurikellaga) ja kui ta seda tundi teadis vahetada, siis miks ta minuteid õigeks ei pannud? Mul on auto kell kaks minutit taga ja mul pole õrna aimugi, kuidas seda õigeks panna. Teine huvitav küsimus tekkis mul ka, et kui nüüd valitsus võtab vastu otsuse kellakeeramine lõpetada, siis kas kogu meie elektroonika – telefonid, arvutid ja autod – oskab ka sellega arvestada?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Pärnu Rannajooks 2018

oktoober 23, 2018 Lisa kommentaar

Rannajooks on juba kolmandat aastat minu peamine moodus püüda oma 10 kilomeetri rekordit parandada. Suhteliselt väike jooksuvõistlus (ca 600 osalejat), oktoobrikuine toimumise aeg (pea olematu tõenäosus palavaks ilmaks, ehkki sel aastal läks päris napikalt) ja üsna lauge rada ilma märkimisväärsete tõusudeta. Kolmandat aastat seetõttu, et jooks ise alles kolmandat korda sel aastal toimuski, kuuludes ühtlasi ka Pärnumaa kolmikürituse sarja.

Nädal möödus ehtsa vananaistesuve päikese all – sai lühikeste riietega joosta ja puha. Uskuge mind, kui mina lähen lühikeste riietega jooksma, siis peab ikka soe olema 😀 Ehkki ma hakkan ka natukene paranema selles osas, et ma ei riieta ennast enam nii õudselt üle kogu aeg. Eriti. Hah.

Pärast maratoni ma tegin umbes neli nädalat selles vaimus trenni, et peaks nagu kümme kilti suhteliselt kiiresti jooksma. Neljast nädalast muidugi on kaugelt liiga vähe, aga pikemat ajaperioodi mul polnud kuskilt võtta. Trennid läksid nii ja naa. Mingit suurt lootust mul ei olnud ausalt öeldes, peale selle, et äkki tuleb jälle luuavarrest pauk või midagi. Aga mul puudus igasugune info, palju selles luuavarres veel laenguid alles on. Niipalju siis eelhäälestusest.

Pühapäeva hommikul oli õues 2 kraadi sooja, kui ma üles ärkasin. Maa oli valge. Täpselt nagu eelmisel aastal, aga no ma olin optimistlik ja panin selga pikkade varrukatega särgi ja selle peale Tallinna Maratoni sinimustvalge särgi. Buffi panin kaela ja peapaela pähe, sest et no ikka veits jahe oli kodust välja minnes. See muidugi ka, et mul on pikk kael (no tegelt ka), mis külmetab ja peapaela panin rohkem juuste pärast.

Rannastaadionile jõudnult tegin põhimõtteliselt esimese asjana ära soojendusjooksu umbes 15 minutit, natuke jooksuharjutusi ja siis ma täiesti siiralt kavatsesin minna soojendusvõimlemist ka kaasa tegema, aga ma jäin kolleegidega lobisemise lõksu ja siis oli vaja juba ühispilti teha jälle ja ma pidin nentima fakti, et veits nagu soe on, sest päike paistis ja ilm oligi soe… ja siis tuligi juba stardikoridori minna.

img_1184

Stardist minnes oli tunne päris hea. Üldse olid esimesed kilomeetrid päris head ja kellal seisis ees ennustatav lõpuaeg suisa 55 minuti kanti. Samas püsis kogu aeg kahtlus, et kaua ma sellise tempoga kestan. Viis kilomeetrit, no problem, aga kümme? Liiga kiire algus mulle lõppkokkuvõttes vist natuke kätte maksiski. Kuigi jah, esimesed viis kilomeetrit oli enesetunne isegi suhteliselt hea. Teeninduspunktist kimasin läbi, kõige viimase laua lõpust haarasin ühe veetopsi ja võtsin sellest täpselt ühe lonksu.

Kuues kilomeeter hakkas juba raskeks minema. Tempo langes. Kogemus ütles, et tegemist on raja kõige raskema osaga ka – ei teagi, miks, võibolla teadmisest, et peale Mai tagasipööret ei ole enam eriti palju jäänud. Tavaliselt on seal ka tuul hakanud tagant puhuma, seekord küll eriti tuuline ei olnud (mere ääres muidugi on alati tuul) aga vot seal hoopis kippus rohkem vastutuuleks see asi. Aga palav oli sellegipoolest. Mitte hullult, aga mõni asi seljas oleks võinud küll vähem olla. Ma pean ikka väga tõsiselt selle +10 kraadi reegli peale mõtlema hakkama.

Vastupidiselt varasematele kogemustele hakkas peale tagasipööret hoopis kõige raskem. Jubedalt hakkas pistma ja valu läks nii suureks, et olin sunnitud seisma jääma. Kaks korda. Siis kõndisin sadakond meetrit ja võtsin jälle jooksusammu sisse. Pistmine läks enamvähem üle, aga raske oli ikkagi. Jalad muutusid töntsiks, väsinuks. No mida veel – ma jooksin maratoni läbi ja nüüd kaheksa kilomeetri peale selline jama? Ei lähe läbi. Õudsalt oleks kõndida tahtnud, ausõna, aga see ei tulnud enam kõne allagi. Ma ei tahtnud isegi tempot aeglustada, sest ma ei tahtnud, et ma pärast lõpetamist oleks tundnud, et ma andsin alla ja ei pingutanud. Jooksin edasi. Üheksandal kilomeetril tundsin juba tõsiselt, et ausõna, ma ei taha enam joosta 😀 Aga finishisse tuli ikka ju kuidagi saada. Nii et jooksin edasi.

“Kes üle tunni jookseb, maksab pärast viieka peale!” hõikas üks mees tee äärest.
“Ma maksin kümme ette ära juba!” hõikas mu selja tagant üks naine naerdes vastu.

Staadioniväravate nägemisulatusse jõudes tõstsin tempot. Väravatest sisse, peaaegu üks staadioniring veel… Sinine tartaankate andis oma vetrumisega sammule hoogu juurde ja nüüd ei olnud enam midagi tagasi hoida. Sekundid finishikellal tiksusid armutult omasoodu ja finish saabus ajaga 00:57:44.

Mu senine 10 kilomeetri rekord oli 00:57:42 😀

See kaks sekundit oli nii koomiline, et see teebki mulle ainult nalja. Läks nii, siis läks. Ma ei ole pettunud, mis siis, et ma tean, et poleks ma vahepeal seisma jäänud ja kõndinud, siis oleks uue rekordi jooksnud. Mu vanaema ütles alati igasugu asjade peale, et seekord on selline. No ongi – seekord on selline.

Numbrid ka:

Distants: 10 kilomeetrit
Distants minu kella järgi: 10,05 kilomeetrit (elagu väliskurvid)
Brutoaeg: 00:57:44
Netoaeg: 00:57:29
Keskmine tempo: 05:44
Maksimumtempo: 04:28
Koht: 402
Koht naiste arvestuses: 114
Keskmine pulss: 167
Maksimumpulss: 179

Muide, vaatasin eelmise aasta aegu ja netoaeg on eelmisest rekordist ühe sekundi võrra kiirem 😀 Viimase 300 meetriga parandasin oma positsiooni 6 koha võrra veel lisaks kõigele. Muud näitajad on suhteliselt samad eelmise aastaga võrreldes, nii et nagu elu on näidanud, siis maratoniks treenides oluliselt kiiremaks ei saa. Mida oligi arvata.

Nüüd on hooaeg läbi. Veits imelik on, aga mis teha. Rohkem ei jookse 🙂

img_1188

Stardinumber ja Kolmikürituse medal.

k.

Rubriigid:Uncategorized