Arhiiv

Author Archive

Seda poleks ma oodanud

september 17, 2018 1 kommentaar

Selles suhtes, et ma nagu TEAN, et ma käisin jõusaalis viimati 47 päeva tagasi, sest MyFitnessi iseteenindus ütleb mulle seda, aga ma poleks uskunud, et selle 47 päevaga absoluutselt kõik lihased inimkehast ära kaovad.

Tegin täna sellise väikese koduse trenni NTC (Nike Training Club) äpist, pealtnäha suhteliselt vähenõudlik keharaskusega treening, mida ma peale vaadates üsna kergeks liigutamiseks pidasin. Reaalsus oli see, et 25 minutit sai mööda ja nädal tagasi täispika jooksumaratoni läbinud inimene lamas enamvähem surma oodates põrandal.

Muidugi võib siin süüdistada igasugu asju alates maratonist taastumisega ja lõpetades ebasobiva tähtede seisuga, aga ma arvan, et peamine põhjus on ikkagi selles 47 päevas, kus ma pole teinud absoluutselt mitte midagi muud kui jooksnud. Mis te muidu arvate, miks igal pool jooksjatele pähe tambitakse, et kõrvale tuleb lihastrenni ka teha? Sellepärast, et sa suvalisel hetkel pikali ei kukuks, kui sa pead mingi 20 keharaskusega kükki tegema või midagi.

Loomulikult tuleb ühel hetkel, kuskil kevadel ma pakun, ka see aeg, kus ma võin maast lahti tõsta 80 kilo, aga vot jalatrennis väljaastekõndi enam ei tee, sest see võtab liiga võhmale. Tore oleks muidugi küll, kui ma jõutõmbes 80 kiloni jõuaks, sest siiani on sellest natukene puudu jäänud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Pärast maratoni

september 15, 2018 Lisa kommentaar

Sellest maratonist hakkab nüüd juba nii kaua aega mööda saama, et ma hästi enam ei mäletagi, mida ma selle positusega täpsemalt ütlema pidin 😀

Pärast finishit sama päeva pealelõunal ja õhtul oli mul selline üleüldine arvamus, et ei no tore, et tehtud sai, aga rohkem sellist asja vist niipea ette ei võta. Et ikka kole pikk distants ja jube palju tuleb trenni teha selleks ja… Sellist mõtet ei olnud, et never again, aga mingit erilist tungi kohe järgmist planeerima hakata ka mitte. Esmaspäeval aga hakkas mulle tunduma, et tegelikult oli ju jumalast äge ja loomulikult ma teen seda kunagi veel, pole üldse küsimustki.

Üldse ma sain maratonile järgnevatel päevadel aru, et ma olen ikka megapikkade juhtmetega. Esmaspäeval alles hakkas kohale jõudma, et wow, ma nagu päriselt tegingi maratoni läbi 😀 Ja veel üks huvitav aspekt, ma ise olen täiesti minetanud igasuguse arusaama sellest, misasi see maraton normaalse inimese jaoks tähendab. Et see on mingi megapikk distants, mida normaalsed inimesed ette ei võta. Kui sa ise pool aastat selle asja nimel tööd teed, siis see tundub täiesti normaalne asi, mida teha. Jah, muidugi, megapikk distants, aga inimesed ju teevad seda kogu aeg. Et sa nagu ei anna endale enam aru, et NORMAALSED inimesed selliseid asju ei tee.

c969bec818fe2aee1b65e4ce7d992b3f--marathon-quotes-marathon-motivation

Niisiis, sain pühapäeval teada, et maratonis ei ole midagi üliinimlikku, täitsa normaalselt tehtav asi, mis veel enam kaugendab mind sellest laialdaselt levinud imestamisest, et issand, maraton… Samas ma ise mäletan veel küll, kuidas ma mõned aastad tagasi esiteks vaatasin maratonijooksjaid kui mingeid täiesti segaseid tüüpe ja teiseks mul ei tulnud endal sellist mõtetki, et ka mina ühel päeval nende hulka võiks kuuluda. Niikaua kuni mul see mõte siis ükskord tuli. Ma olen kogu aeg öelnud, et pikamaajooks tekitab mingit laadi ajukahjustust, sest kuidagi muudmoodi sellist teguviisi seletada ei saa.

Aga nagu ma eelmises postituses mainisin, siis järgmiseks aastaks mul maratoniplaane pole, sest mul on juba olemas täitsa teised plaanid. Mis ma tegin juba enne, kui ma selleks maratoniks üleüldse treenima hakkasin. Järgmisel aastal ma kavatsen joosta ainult 10 kilomeetri võistlusi ja võimalikult kiiresti. Sest ma tahan näha, kas saab natukene kiiremaks või mitte. Kurb on muidugi, et ühtegi poolikut siis teha ei saa, sest mulle tõesti väga meeldib poolmaratone joosta, aga vast ma elan selle ühe aasta üle.

Sellel nädalal ma olen teinud täpselt 0 trenni ja ma olen sellest diivani peal istumisest täiesti ära kangestunud juba. Esmaspäeva hommikul pärast maratoni polnud nagu üldse midagi eriti tunda, mis mind väga üllatas (sest ma eeldasin, et ma ei saa voodistki välja), aga päeva peale hakkasid erinevad lihased ikka valusaks jääma. Kõige valusamad olid reiepealsed, selg ja turi. Kõik ülejäänud lihased olid niisama natuke valusad. Ainsad lihased, mis üldse valusad ei olnud, olid biitseps ja triitseps. Aga see lihasvalu oli selline, et pärast suvalist jõusaali jalapäeva on paju hullem tavaliselt. Nii et igas mõttes ma ootasin palju jubedamat kogemust. Ei saanud rajal mingeid krampe, ei mingeid ville, ei mingeid hõõrdumisi, ei mingit haamrit… Ma ütleks, et nagu täit maratonikogemust üldse ei saanudki, nii et ma pean vist juba sellepärast seda nalja veel tegema. Järgmisel korral siis muidugi tahaks kas täismahus joostes läbida või vähemalt aega alla viie tunni. Või mõlemat.

Praegu ma ootan väga kannatamatult, millal ma jõusaali saan ja natukene peab veel jooksma ka, sest oktoobris on Rannajooksu 10 kilomeetrit ees ootamas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tallinna Maraton 2018 – minu esimene 42,195 kilomeetrit

september 10, 2018 17 kommentaari

Ma saan aru, et minult praegu pikisilmi oodatakse seda postitust, kuidas ma jooksin oma elu esimese maratoni 🙂 Eks ma siis pean kirjutama, kuigi ma ausalt öeldes nagu ei oska ikka veel sellest midagi arvata, sest mulle vist pole see veel päris hästi kohale jõudnud… Või ma ei tea, ma vist ootasin mingeid suuremaid emotsioone või midagi?

Tallinnasse läksin laupäeva pealelõunal. Jalutasin bussijaamast Vabaduse väljakule ja jõudsin sinna umbes siis, kui 10 kilomeetri käijate start just minemas oli. See rahvamass oli ikka ebareaalne! 10K osalejaid oli vist mingi 10K ja pealegi (ehk siis üle 10 000 inimese…) Võtsin välja oma stardimaterjalid, uitasin natuke expol ringi, üritasin aru saada, kus pagana kohas kõik asjad sel aastal asuvad ja siis juba oligi 10 kilomeetri kiiremate finish. Rahvast oli megapalju, aga see oli ainult tore. Eriti kuna oli lootus, et pühapäeva hommikul maratoni stardi ajaks sellist massi kohale ei tule.

img_1137

Ööbisin õe juures, kes oli parim toetustiim ever. Tegi mulle süüa ja tõusis minu pärast pühapäeva hommikul õudvara üles, et mulle putru teha ja mind kallistusega teele saata. Laupäeva õhtul saime veel täiesti eksprompt ja etteplaneerimata sugulaste juurde külla minna, mis oli ka tore, ma polnud seal kohutavalt ammu käinud ja toredate inimestega lobiseda oli mõnus. Mul olid närvid täiesti kapi otsas küll, aga niisama kodus diivani peal vedeledes oleks ilmselt palju hullem praadida olnud.

Magama läksin kuskil poole üheteist paiku, voodi oli mõnus ja eneselegi üllatuseks magasin isegi täiesti rahulikult. Ega ikka iga päev ka koduses helistuudios magada ei saa. 😀

Hommik oli ootuspärane – äratus kell 6.30, puder ja kohv, riided selga, number külge, määrisin end vaseliiniga igast otsast kokku (ma ei saa, see vaseliini teema on lihtsalt nii kummastav, aga no mida sa teed?) ja bussi peale. Õhtusest paanikast oli järel vaid ootusärevus ja põnevus.

Vabaduse väljakul olin umbes kella 8 paiku kohal, nii et uitasin seal natuke aega niisama, käisin vetsus, võtsin pika dressi pealt ära, määrisin VEEL vaseliini, andsin koti pakihoidu, võimlesin, kobisin stardikoridori. Viie tunni grupp oli minust paar stardigruppi ehk tükk maad tagapool.

img_1139

Maratoonareid oli stardis üle 2000, mis tähendas, et stardipakust ülesaamiseks läks ikka kohe mitu minutit. Õnneks rada läks kohe laialt Pärnu maanteelt allamäge, nii et mingeid troppe kuhugi ei tekkinud. Sellest mäest alla, kust eelmistel aastatel üles on tulnud joosta.

Esimesed kilomeetrid olid vaimselt rasked. Paanika oli endiselt kergelt sees, sest et nagu… 42 kilomeetrit? Geelivöö kippus särki üles rullima ja pidin seda esimestel kilomeetritel mitu korda kohendama. Muud midagi häda polnud, lihtsalt… hirmus natuke. Minust läksid peagi mööda nii 4:30 tempogrupp, kus tuvastasin Kristeli selja ja 4:45 tempogrupp, kus oli ka juba kevadel Rannametsa jooksul kohatud blogilugeja Gerli, kellega paar sõna vahetasime. 5:00 gruppi ikka ei kuskil. No ma ei hakanud selja taha ka vaatama, las nad siis olla. Hoidsin pulsi 160 kandis ja tempo 06:50 lähedal, need mõlemad sobisid. Ega ma tempot niiväga ei vaadanudki, pulssi ikka aeg-ajalt jälgisin, et see üle 160 väga ei läheks.

Esimesed 10 kilomeetrit olid üsna sündmustevaesed. Rada viis lennusamadast mööda, läbi Kalamaja ja Telliskivist ning Balti Jaamast mööda Pelgulinna. Esimeses kahes joogipunktis ei olnud mulle üllatuslikult WC putkasid, aga ma oleks seda teenust hea meelega kasutanud. Tegin siis kiire peatuse raja ääres asunud Ristikheina kohvikus 😀 Tagasi rajale suundunult nägin eespool õhupalle, mis tähendas, et 10 kilomeetrit pärast starti oli viie tunni grupp mu lõpuks ka kätte saanud. Püüdma ma neid küll ei hakanud, sest ma ausõna ei viitsinud mingeid kiiremaid liigutusi teha ja nii ma siis jälle ei saanud grupis joosta.

Rada viis Pelguranda ning sealt läbi mingi pargi Paldiski maanteele. Mu ees jooksis punt Lõuna-Aafrika vabariigi kodanikke oma lipuvärvides, ühel mehel ka lipp õlgadel ja neile elati tee äärest häälekalt kaasa. Neil endal oli ka päris lõbus, nagu kuulda võis. Mul oli ka päris chill juba hakanud. Paldiski maanteelt edasi tuli Vabaõhumuuseum. Minu elu esimene Vabaõhumuuseumi külastus, muide. 😀 Ega ma rõõmus ei olnud, kui seda kruusateed nägin, sest mul on juunikuisest Võidupüha Maratoni poolikust ikka korralik hingeline trauma, aga õnneks see tee oli päris kõva ja võrdlemisi sile. Ainult et kestis kohutavalt kaua – ikka päris mitu kilomeetrit, mulle tundus. Tee lookles ja eespool ei näinud enam ei lõuna-aafriklasi ega viie tunni grupi õhupalle ja… veidi nüri rajaosa oli. Mul oli hea meel, kui sealt jälle välja ja asfaldile sai. Ainult et veidi aja pärast oli siis tulemas see laudtee, mida ma juba eelmise aasta poolmaratonist teadsin ja ega see ka mõnus ei ole. Õhupallid olid taas silmapiirile tagasi imbunud, eespool jooksis üks mees, Taani lipp pikkupidi õlgadele keebiks seatud ja nägi seega välja nagu ristirüütel 🙂

Stroomi ranna juures äkitselt liitusid rajaga poolmaratoni omad. Rahvast sai korraga kole palju ja rannapargis tuli joosta mitu korda edasi-tagasi… ka veits nüri. Geelipunktis olid geelid otsas (!!!) ja ma olin ise oma vööst ühe soolaga geeli ära kaotanud. Õnneks sain ühelt pargipingilt ühe Enerviti geeli, mille keegi oli sinna ilmselt ära visanud. Kinnine pakk, ma ikka mitu korda kontrollisin 😀

25 kilomeetrit sai täis ja edasi algas tundmatus. Minu pikimaks trenniks oligi 25 kilomeetrit jäänud. Mis seal’s ikka. Olin enda peas teinud plaani, et püüan vähemalt 30 kilomeetrit jooksusammul vastu pidada ja edasi teen näiteks 5+5 minutit intervallidega kõndi ja jooksu vaheldumisi. Jalgadega oli siiani olukord OK, suurt väsimust ei olnud, pulss püsis endiselt alla 160, tempo oli veits üle 07:00 läinud. Siis aga hakkas maratoni kõige raskem osa… mida ma ei osanud kuidagi oodata 😀 Ühel hetkel kuulsin eespoolt mingit nõmedat muusikat, mis nagu tundus jooksjatega kaasa liikuvat. Tükk aega, ikka nagu kostab ja üldse ei lähe ära ja… selgus, et tegemist ühe ratastoolis osalejaga, kellel oli tooli taha kinnitatud mehiselt suur kõlar ja sealt kostis siis selline klassikaline 80-date itaalia estraad. Nagu päriselt. See ei ole kindlasti selline muusika, mida ma tahaks maratoni teises pooles kuulda. Ega üleüldse mitte üheski teises situatsioonis terves elus, onju. No aga vot seda muusikat ma kuulsin järgnevad pool tundi seal Kopli vahel. Jeesus, kui tige ma olin.  Kogu jooksuplaan muutus hoobilt selliseks, et ma sellele vanale liiga lähedale ei satuks, sest see muusika oli väga halb, aga see-eest väga vali. (Vili oli hõre, aga see-eest väga madal…) Olukorra lahendas lõpuks rajaskeem, mis suunas poolmaratoni osalejad paremale ja maratoonarid Paljassaarde. Siis see vana lõpuks mu kuuldeulatusest ka kadus. Mul oli selleks ajaks 32 kilomeetrit täis ja kuna lõpuni oli jäänud vaid 10 kilti, hakkasin oma kõnnipause tegema. Jooksusamm oli selleks ajaks ikka üsna maratoonari oma juba. Kange.

Capture

Paljassaare poolsaare lõik oli edasi-tagasi, hiljem selgus, et rämedalt pikk ja väga elamustevaene. Poleks teisel pool teed kogu aeg inimesi vastu tulnud, oleks võinud sinna igavusest surra. Mul oli selleks ajaks juba maratoni tunne peal küll – magusatest geelidest eluks ajaks kopp ees, jalg kange ja tee ääres polnud ergutamas mitte kedagi. See ütlus, et maraton algab 30. kilomeetril, vastab tõele küll – selleks ajaks rühid lihtsalt juba hambad ristis edasi, et lõpuks ometi finishisse jõuda. Mul muidugi 32. kilomeetril laksas korraga pähe, et oh shit, ma vist teengi selle ära? Veits uskumatu, kas pole. Niisiis, inimesed tulevad vastu, oh näe, 4:30 tempomeister ka. Hakkasin pilguga Kristelit otsima ja varsti ta tuligi, hõikasin kõva häälega ja lõime raja servas üksteisele plaksu. Või noh, peaaegu, napikalt oleks mööda löönud 😀 See andis tükiks ajaks kohe jälle head meelt, ausõna.

Teine head meelt tegev asi oli see, et poolsaare otsast tagasi tulles tuli ikka veel inimesi vastu, muuhulgas ka Taani lipuga ristirüütel ja punt Lõuna-Aafrika Vabariigi kodanikke. Millal ma neist möödusin ja kuidas nad minust nii tahapoole jäid?

37 kilomeetrit. Ainult viis on lõpuni! Ma olin arvanud, et maratoni lõpp saab palju raskem olema, aga tegelikult ei olnudki. Muidugi mu jalad olid valusad ja kanged, aga ma olin oodanud palju hullemat. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi, pulss ei olnud sugugi liiga kõrge, võhma oleks jätkunud vist maailma lõpuni. Mitte kuskilt ei hõõrunud, mitte ükski vigastus ei andnud kuskilt otsast tunda, enesetunne oli endiselt palju parem kui näiteks juba paljumainitud Võidupüha Maratoni poolikul… ja mis see viis kilomeetrit siis minna pole?

Balti jaama tagune kihas juba rahvast ja mida linna poole, seda rahvarohkemaks ainult läks. Seda teed pidi olime hommikul juba läinud. Mere puiestee, inimesed ergutavad… enam ikka ei kõnni ju. Finish oli sedakorda toodud vanalinna, mööda Viru tänavat üles, Olde Hansast mööda ja Harju tänavale. Et kui eelnevatel aastatel on finishiks tõus, siis seekord oli finishiks tõus munakividel. Thanks, Tallinna Maraton! 😀

Finishikoridoris nagu ikka, imeline spurdihoog ja läbi see oligi. Ajaks 05:11:12. Medal kaela, veepudelid, kohuke… Õde jõudis esimesena kohale ja siis juhtus see, mida ma kogu aeg meeleheitlikult olin lootnud, et EI juhtu, ehk siis ma hakkasin pisardama 😀 Kallistasime ja siis tulid vanemad ja lõpuks ma pidin neile ütlema, et kuulge, lõpetage see kallistamine ükskord ometi ära, muidu ma hakkan päriselt nutma. 😀

Tore oleks muidugi öelda, et ülekeevad emotsioonid ja muu säärane, aga tegelikult ei olnud. Pingelangus, muidugi, ja kergendustunne, et enam jooksma ei pea. Tõsiasi, et ma nagu vist tegelikult ka läbisin täispika jooksumaratoni, hakkas kohale jõudma umbes poole tunni pärast.

IMG_2807

Lõppkokkuvõtteks? Ma ootasin palju, palju hullemat. Mul ei olnud kuskilt üle mõistuse valus, mul ei hakanud mitte midagi mitte kuskilt hõõruma, ma ei tundnud hetkekski, et ma enam ei suuda või ei jaksa. Ei ühtegi halba mõtet ega allaandmistunnet. Muidugi ma teadsin ette, et alates 30. kilomeetrist hakkan kõndima, reaalselt jooksin järjest isegi 32 kilomeetrit, aga kõndima hakkamise plaan oli mul algusest peale olemas. Võibolla kellegi jaoks on see juba eos allaandmine, aga ma ei saa öelda, et see mulle väga korda läheks. Ainsa negatiivse aspektina esines see, et kuskil 30. kilomeetri paiku hakkasid geelid mulle hullult vastu ja teeninduspunktides oli apelsin üldjuhul otsas. Leib ja sool olid see-eest sajandi maitseelamus 😀 Mingil hetkel hakkas kergelt sees keerama niikuinii ja seetõttu tegin igaks juhuks mõne kõndimispausi pikemalt, sest Paljassaares raja ääres üks naine juba oksendas ja ma ei tahtnud eriti sama saatust kogeda. Geele võtsin kokku üldse 5 tk (kaks SiS tavalist, ühe SiS soolaga, ühe Enerviti ja ühe SiS kofeiiniga, millest ma enamuse küll juba minema viskasin). Igas joogipunktis jõin vett, nendes joogipunktides, kus geele ei võtnud, jõin spordijooki.

Rajakorraldus oli nii ja naa. Midagi otseselt katki ju ei olnud, kuigi viimastes teeninduspunktides asjade lõppemine tundus nagu veits veider. Eriti see, et esimeses geelipunktis olid geelid lihtsalt otsas. Kahtlustan poolmaratoni omasid, sest teises punktis, mis pooliku rajaga ei kattunud, oli geele kõriauguni (mitte et ma neid siis enam tahtnud oleks, aga nii põhimõtteliselt). Kilomeetritähiseid oli VÄGA vähe, mis oli veider. Paljassaares hõikusid mitu vanema generatsiooni esindajat küsimusi, kui palju veel lõpuni on. Rada aga laias laastus oli OK, Stroomi ranna edasi-tagasi sõelumine vast oleks võinud olemata olla. Ilm oli lihtsalt imeline, alla 20 kraadi, pilves, ilma erilise tuuleta. Minul palav ei hakanud, aga ma jooksen teadupärast väga aeglaselt ka.

Nii et great success. Kas järgmisel aastal kordamisele? Ei, sest mul on järgmiseks aastaks hoopis teised plaanid. Aga põhimõtteliselt ei ole maraton mitte midagi üleinimlikku ega mõistusevastast 🙂 Ise jäin mõistagi rahule, eelkõige sellega, et emotsioon püsis kogu jooksu kestel hea ja kuna mu eesmärk oli esimene maraton maksimaalselt mõnusalt lõpetada, siis sellega tulin toime.

img_1144

Tallinna Maraton 2018 numbrites:

Ametlik distants: 42,2 km
Distants minu kella järgi: 42,53 km
Brutoaeg: 05:11:12
Netoaeg: 05:09:44
Keskmine tempo: 07:17
Max tempo: 05:33
Keskmine pulss: 151
Max pulss: ei tea, kell peksis vahepeal segast, 219 see kindlasti ei saanud olla
Splitid:
Capture2

Nii et tehtud see mu EV100 suurprojekt ongi. Hea meel on, eelkõige sellest, et enam ei pea nii palju jooksma 😛

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ülehomme

september 7, 2018 Lisa kommentaar

Mul on tunne, et ma peaks kirjutama mingi maratonieelse postituse, aga ma päris täpselt ei tea, mida siia kirjutada. Midagi ju võiks, võibolla on endal hiljem hea lugeda vms?

Ühesõnaga pühapäeva hommikul kell 9 peaksin ma olema Tallinna Maratoni stardis. Ütlen “peaksin”, sest ehkki mul on kindel plaan seal ka olla, ei saa iialgi garanteerida, et vahepeal maailmalõppu ei tule näiteks. Kirjeldaks oma pidevat valmisolekut suvalisel hetkel juhtuvaks apokalüpsiseks, aga see läheks lappama, ma kardan, sest mul on ausõna pea jumala laiali otsas 😀 Ja ei, mul ei ole maa all täisvarustuses varjendit (ehkki ma saaks teha, mul on maakelder), ma lihtsalt olen nagu põhimõtteliselt aktsepteerinud tõsiasja, et maailm võib igal hetkel otsa saada.

Kas ma olen maratoniks valmis? Muidugi mitte. Natukene rohkem valmis kui maailmalõpuks, sest ma ikkagi olen teatud ettevalmistusi teinud, nagu näiteks trenni ja veetnud lugematuid tunde agoonias, püüdes välja mõelda, millised sokid jalga panna. Kuna mu aju päris täpselt ei suuda haarata ja ohjeldada liiga suuri probleeme nagu maratoni läbimine, siis tegeleb ta väiksemate, lihtsamini hallatavate probleemidega nagu näiteks sokid.

Riietega on lihtne. Tossud on mu erksinised Asicsid, valged säärised, lühikesed püksid, millega ma olen viimased kolm aastat võistlustel jooksnud, selga sinimustvalge maratoni särk. Sokid suutsin ka lõpuks ikkagi välja mõelda. Ilmateade lubab hetkel vihma, aga õnneks mitte tuult (pärast selleaastast Võidupüha Maratoni ma ei taha mitte mingist tuulest enam mitte midagi kuulda). Vihma ma natuke pelgan, aga kuna ma sinna midagi parata ei saa, siis lohutan end mõttega, et lauspäike ja 20+ kraadi oleks kaugelt hullem. Ma ei tea, miks ma vihma kardan, sest alles eelmisel pühapäeval Kahe Silla Jooksul olin ma pettunud, kui Papiniidu sillal kergelt piserdanud udukas selliseks ka jäi (kesklinnas tuli korralik hoog, mida kiiremad veidi nautida said). Ma kardan, et märjaga tekivad igasugu hõõrdumised ja värgid, millega mul siiani mingeid kokkupuuteid pole olnud ja mida ma seetõttu vist rohkem kardan, kui asi väärt on. Vaseliini käisin ma eile igatahes juba ostmas 😀

Valetan muidugi – Ööjooksul toppisin kolm geeli rinnahoidjasse ja sain sellest korralikud vorbid, aga me räägime ka keevitatud servadega plastpakenditest, eksole. Maratonile võtan geelid vööga kaasa.

Jeesus, ma vaatasin nüüd uuesti ilmateadet ja lubatud vihm on asendunud osalise päikese ja +20 kraadiga…

tumblr_ovsvbaXUsO1qiglswo1_500

Äkki ma ikkagi tahaks seda vihma. 😀

Tallinnasse lähen laupäeval, pühapäeva hommikul plaanin kella 8 paiku stardipaigas olemas olla. Kes ära tunneb, võib tulla tere ütlema, püüan viisakalt käituda 🙂 Ehkki arvata on, et ma olen jube närvis.

Jooksuplaanidest vist peaks ka kirjutama, aga ausalt öeldes mul pole erilisi plaane selle puhuks, mis peale stardipauku juhtuma hakkab. Võibolla võtan ennast 5 tunni gruppi, võibolla hakkan ise enamvähem sellise 5 tunni tempoga minema. Kõik sõltub enesetundest ja muust hetkeolukorrast. Alla 5 tunni aega ma ei looda, pigem 5:30 kanti, aga eks näis. Mul ei ole ajaeesmärki, mu eesmärk on finishisse jõuda. Alla 7 tunni, siis pannakse rada kinni. Kõndimispause ei karda, arvata on, et joostes ma täisdistantsi läbida ei jaksa, aga eks ma annan endast parima. Kavatsen kõike seda nautida niipalju kui võimalik, rada on minu jaoks põnev, sest läbib palju selliseid Tallinna piirkondi, kus ma õieti käinudki pole.

Järgmine postitus loodetavasti juba maratoonarina 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 27.08 – 02.09

september 4, 2018 1 kommentaar

ONE WEEK OUT!

Ma ei tea, kas jooksjad kasutavad seda väljendit üldse muidu või on see fitness-inimeste pärusmaa.

Igatahes on maratonini jäänud üks nädal ja minu ainsaks emotsiooniks on paanikasegune põnevus. Aga võtame selle eelmise nädala siis kokku.

Esmaspäev, 27.08
50 minutit jooksu. Läksin peale tööd linna vahele silkama, alustades oma jooksu Port Arturi parklast ja läksin mööda Vallikraavi tagust ja jõeäärt Rannaparki, sealt Tervise Paradiisini ning siis miskitpidi jälle auto juurde tagasi, püüdes samal ajal mitte väga Rüütli tänavale oma jooksutuuriga sattuda. Lisapõnevust tekitas asjaolu, et mul oli tund aega tasuta parkimist ainult, nii et väga laiahaardeliseks ei saanud ka minna. Kui välja arvata hädavajalik vetsupeatus Tervise Paradiisis, siis muidu oli väga tore jooks. Kokku 44 minutit, 6,22 kilomeetrit. Ettenähtud aega täis ei tulnud sellepärast, et ma ei hakanud kuskile kesklinna kaubanduskeskuste vahele enam tiirutama minema. Keskmine tempo 07:04 ja keskmine pulss 139.

Teisipäev, 28.08
Puhkus.

Kolmapäev, 29.08
Lõigud – 2*600 meetrit, 2*400 meetrit, 2*200 meetrit. Leidsin kuskilt netist selle ülesehituse ja lõikude eesmärk oleks olnud joosta umbes maratonitempoga. Kuna ma etteantud tempoga joosta ei oska, siis midagi sellest välja ei tulnud, lõigud olid kiiremad, aga tühja sest, pingutuseaste oli väike. Jooksin mööda maanteed Tori poole ja tagasi ja nagu alati, läks nastikuloendur ühel hetkel lihtsalt errorisse. 😀 Keskmine pulss 139, max 148.

Neljapäev, 30.08
Puhkus.

Reede, 31.08
Tantsuproov tund ja 15 minutit. Kella peale ei pannud, numbreid ei tea.

Laupäev, 01.09
Puhkus.

Pühapäev, 02.09
Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, millest kirjutasin pikemalt siin. Eesmärk oli joosta maratonitempos, reaalselt jooksin oma elu kõige kiirema Kahe Silla Jooksu aja. 😀 Ilma erilise pingutuseta. Sellega on nüüd kaks varianti, kas ma olen mingis kohutavalt heas vormis (kaheldav) või lihtsalt loll (tõenäoline). Loodame, et midagi ikka maratoniks ka veel alles jäi, sest ühest küljest on selline mängleva kergusega rekordite jooksmine ju väga tore, aga teisest küljest ma ei tea, kas see on normaalne ja kas selliseid asju peabki vahetult enne maratoni juhtuma? Tõde selgub 9. septembril.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks 2018

september 2, 2018 2 kommentaari

Täna on ametlikult üks nädal maratonini. Üks nädal! Seitse päeva! Õudne.

Aga tänane Kahe Silla Jooks oli üks päris naljakas ettevõtmine.

Mul oli plaan see joosta hästi rahulikult, ideaalis mingisuguse eeldatava maratonitempo laadse toodanguga, ehk siis umbes 07:00 tempo kandis, mis annaks lõpuajaks 01:10:00 või midagi sinnakanti. Vaadake, ma olen plaanide tegemises kogenud, sest ma töötan tootmisplaneerijana. Nende plaanide täitmine aga pole tavaliselt enam üldse minu asi, sellega peavad teised inimesed tegelema – tootmises siis. Sellepärast on plaanide täitmine minu palju nõrgem külg ja arvata on, et see minu suurejooneline tänane plaan läks ikka nii tuksi, kui üldse üks plaan minna saab. (Tuksi on Haapsalu lähedal üks väga ilus koht muidu, sinna täitsa tasub minna.)

Kodus panin ennast nii rahvuslikult riidesse, et ma pole iial elus nii patriootlik välja näinud – Tallinna Maratoni sinimustvalge särk, mustad lühkarid, valged säärised, sinised tossud ja sinine nokamüts.

Screen Shot 2018-09-02 at 15.14.36

Foto: Pärnu Postimees

Enne jooksu pidin kokku saama oma kolleegidega. Meie ettevõttel on sel aastal tekkinud kummaline komme osaleda spordiüritustel (kummaline on see seetõttu, et iialgi varem pole sellistest ettepanekutest väljagi tehtud), nii et ajaloolise hetke jäädvustamiseks tuli ühispilt teha. Nimekirjas oli 60 inimest. Ulmeline rahvamass. Pildistasime jõekaldal lõbusõidulaeva pardal ja niisama laeva taustal. Ahjaa, sellest ka see sinine nokamüts. Nii tore oli tegelikult näha inimesi liikuma tulemas. Enamus läks kõnnidistantsile, aga mõni ikka ka jooksma ja ennast ületama ja värki. Mina läksin kerget maratonieelset eelsoojendust tegema 😀

Enne starti muide oli keeruline olla päris, sest millegipärast oli päike paistma hakanud ja päikese käes oli palav, aga varjus olid mingid eriti verejanulised sääsed. Tegin soojendust ja seisin vetsusabas ja sis võimlesin veel natuke ja mida ikka enne starti tehakse.

Stardipositsiooniga läks sel aastal päris hästi, ei pidanudki kuskilt Uugametsalt startima. Mitte et see oluline oleks sel aastal olnud, sest mäletate, ma pidin hästi aeglaselt jooksma minema. Teine hea asi oli see, et Jaansoni rada on nüüd vist täismahus valmis ja peale silda see jube kitsas lõik on nüüd oluliselt laiem. Vot see oli küll tore, sest joosta oli kohe palju lihtsam seal.

No vot. Teise kilomeetri märk tabas mind totaalse üllatusena, sest et nagu mismõttes juba kaks kilomeetrit? Sest arvake, kes alla kuuese tempoga minema oli kütnud? Mina muidugi. Ja ehkki enesetunne ei olnud just nii fantastiliselt lennukas kui Ööjooksul, siis tempo aeglustamisest ei tulnud mitte midagi välja. Korrutasin endale, et jookse mõnusalt. Nii et raske ei ole. Võta veel aeglasemaks. Või no okei, ära siis võta. Aga raske ei tohi olla. Ma ei jõudnud nende lausetega veel lõpunigi, kui juba oli Papiniidu silla tõus. Selle ma võtsin küll jumala rahus kõndides, sest et nagu… keegi pidi hästi kerget jooksu tegema tulema.

Peale silda võtsin endale uue eesmärgi (sest see tempo aeglustamine ei tulnud mul endiselt eriti hästi välja) – kuuendal ja seitsmendal kilomeetril mitte ära surra, nagu iga jumala kord. Ma ei tea, mis selle linnapoolse rajaosa probleem on, aga seal on iga jumala kord kohutavalt vastik joosta ja sellesuvine EV100 Maraton muidugi ainult kinnistas seda arusaama ka. Aga no vot enam ei olnud vastik, täitsa normaalne rada oli. Raske ka ikka veel ei olnud. Vaatasin aeg-ajal kella, harva küll, aga mingit seitsmele sarnanevat tempot ma seal kohe kindlasti ei näinud. No mida iganes siis.

Püüdsin vahepeal kinni paar tuttavat (ehk siis läksin neist mööda), nimelt ühe oma endise klassiõe ema ja meie tehase direktori. Jah, minu üleüldine tase ongi selline, et ma võin võidu joosta endast mitukümmend aastat vanemate prouade ja härradega. I take my blessings where I can. Viimaseks kilomeetriks võtsin eesmärgiks direktorit mitte endast mööda lasta, ta küll korra üritas, aga ma ei pidanud endiselt eriti pingutama ega midagi. Korraga jooksis minust mööda veel keegi meie ettevõtte logoga märgistatud blondiin, aga ma väga konkreetselt ütlesin endale, et ei lähe siin rohkem kolleege püüdma. Ei läinud ka. Lõpuprotokollis jäi meie vaheks mingi 10 sekundit, nii et võibolla ma oleks isegi ta kätte saanud, aga vaadake, ma läksin hästi aeglaselt jooksma, noh.

Finish saabus ajaga 01:00:57. Netoajaks 01:00:12.

Las ma nüüd selgitan natuke. Ma nägin esiteks mitu aastat vaeva, et üleüldse suuta 10 kilomeetrit alla tunni ajaga joosta. Ma olen seda tänaseks päevaks küll paar korda teinud, aga mitte väga lennukalt ja võrdlemisi väikesel võistlusel ja oktoobrikuus. Kahe Silla Jooksu pole ma kunagi suutnud alla tunni joosta, mis siis, et see üks mu suur eesmärk on olnud. Ma olen küll mitu korda üritanud, veri ninast väljas, aga pole õnnestunud. Täna ma läksin jooksma väga chilli tempoga, ilma erilise pingutamise tundeta, ja mul jäi alla tunni alistamisest puudu vähem kui minut. Ehk siis kui ma oleksin natukenegi vaeva näinud – mida ma ei teinud, ma tõesti ei lasknud kordagi tekkida sellel tundel, et raske on või pingutama peaks – siis oleks see 00:59 ilmselgelt ära tulnud. Täpselt sama juhtus Ööjooksul. Ma usun tõesti, et kui ma oleks seal natukene pingutanud, oleks alla 02:10 ära jooksnud.

Ma oskan sellest järeldada ainult seda, et maratoniks treenimine on mu jooksuvormile mingit positiivset mõju avaldanud 😀 Kes küll seda oleks võinud arvata. See on ainult pooleldi nali, ma tegelikult ka arvasin, et selle suve lõpuks ma ainult 07:30 tempoga lonkida suudangi, sest et suures osas on ainult seda treenitud.

Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks numbrites:

Ametlik distants: 10 kilomeetrit
Distants minu kella järgi: 10,03 kilomeetrit (kes jookseb väliskurvides? mina!)
Brutoaeg: 01:00:57
Netoaeg: 01:00:12
Keskmine tempo: 06:00
Max tempo: 04:43
Keskmine pulss: 168
Max pulss: 182

img_1134

Nüüd on siis mõned loetud päevad veel ja ma peangi hakkama seda “walk the walk” osa oma suurejoonelisest EV100 aasta plaanist täitma…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Augusti kokkuvõte

september 1, 2018 Lisa kommentaar

Ja ongi läbi saanud see sajandi suvi. Kui kellelgi on küsimus, et MIKS see suvi ometi selline pidi olema (tulevastele põlvedele – väga palav oli praktiliselt mitu kuud järjest), siis… EV100, mida te siis oodanud oleksite?

Ühesõnaga. Ettevalmistus maratoniks on tehtud. Kas ma tunnen end selleks valmis olevat? Absoluutselt mitte. Aga nüüd ma ei saa enam sinna midagi parata. Nüüd on nagu on.

Kokku sai kuu jooksul läbitud 143 kilomeetrit. Mulle tundub seda kohutavalt vähe, kuigi tegemist on kahtlemata kõige suurema jooksumahuga üleüldse terves mu elus. Augustis põhimõtteliselt ainult jooksingi, jõutrenni enam üldse ei teinud, ainult tantsimas ja esinemas käisin aegajalt.

Osalesin ühel võistlusel, Eesti Ööjooksul, jooksin oma poolmaratoni uue isikliku rekordi 02:11:57. See tuli sõna otseses mõttes nagu pauk luuavarrest, sest üldiselt olen ma terve augusti ainult kogu aeg jube väsinud olnud.

Ma ei tea, kas see väsimus on kuidagi seotud ka asjaoluga, et mu organism ei suuda juba nädalaid aklimatiseeruda jahedama ilmaga, sest mul on KOGU AEG ja igal pool lihtsalt nii kuradi külm noh. Ma olen ikka väga soojalembeline, see suvi tõestas seda ikka täiega. Kui ma pikamaajooksuga ei tegeleks, siis ma oleks 100% seda suve nautinud. Kuna ma tegelen pikamaajooksuga, siis ma nautisin 98%, sest 2% läks alla selle arvelt, et joosta ei suuda sellise kuumaga isegi mina 😀

Kuu lugu. Veits petekas, sest tuli välja 31. augustil, aga ikkagi panen selle.

Sest selle aasta augustikuu sündmus oli ka see, et ma EI käinud Weekendil ja seega ma JÄLLE ei näinud Alan Walkerit laivis, mis on nüüd siis juba kolmas aasta järjest, kus ma Alan Walkerit laivis ei näe. Ma ei tea, mis värk sellega on.

k.

Rubriigid:Uncategorized