Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Kas kuum või külm?

juuli 21, 2018 Lisa kommentaar

Just sellest kirjutas ka kuulus blogija Henry, või vähemalt pealkirja lugedes ma arvasin, et ta sellest kirjutab, aga kahe lõigu järel muidugi selgus, et kirjutab hoopis smuutidest. Ma ei tea, kas viga on minus, aga mind ajab närvi, kui ma pealkirja järgi hakkan lugema mingit potentsiaalselt huvitavat postitust ja siis tuleb välja, et tegemist on hoopis reklaamiga. Isegi siis ajab see mind närvi, kui enne postituse algust on see ära mainitud, et sponsorpostitusega tegemist on, sest ma olen juba ju pealkirja tõttu klikkinud ja vaimselt valmistunud midagi huvitavat lugema. Tegelikult olen ma muidugi kibestunud, sest mulle ei taha keegi midagi tasuta anda ja ma ei saa seetõttu ka neist asjadest kirjutada.

Aga temperatuuri juurde tagasi tulles vaatasin ma just ilmaennustust (ma elan pool aastat erinevate ilmasaitide ja -äppide järgi) ja tundub, et 30-kraadine kuumus ei lähe veel niipea meie juurest ära. Ja ilm on alati kirgiküttev teema, sest see on minu meelest nii hea turvaline asi, mille üle igiseda, mitte keegi ei saa ju eeldada, et sa olukorra muutmiseks midagi ette saaksid võtta. Välja arvatud muidugi perekooli foorumi kasutajad, sest seal kallatakse sõimuga üle kõik need, kes mokaotsast julgevad poetada, et neile praegune ilm meeldib. Sest nagu… kuidas sa JULGED sooja ilma ja päikest nautida? Vaevlema ja surema pead, öid magamata, päevi söömata, sest selle kuumaga pole võimalik ei magada ega süüa, rääkimata siis millestki muust. Ma saan muidugi aru, et on inimesi, kellel ongi praeguse kuumaga raske ja kelle tervis seda hästi ei talu, aga ma ei leia, et me kõik peaksime sellised olema. Ja kui sa sealsamas perekoolis talvel julged iitsatada, et jube külm on, siis saad muidugi jälle sõimata, et ravi ennast, lollakas, normaalsel inimesel ei ole talvel külm. Mis siis, et sul on võibolla jälle selline tervisehäda, mis külma ei talu (nagu mul näiteks Raynaud). Jaa, ma tean, ma võiks vähem seda perekooli lugeda, aga no… mida ma siis lugema peaks? “Söekaevureid” vä? Peen nali, sest just seda raamatut ma praegu loengi. Perekoolist vabal ajal.

Tegelikult ma muidugi ei tahtnud üldse perekoolist kirjutada, aga no see annab nii hästi jutuainest lihtsalt alati.

Mulle tegelikult meeldib soe ilm väga. Eelmisel suvel ma ootasin pikisilmi üht korralikku kuumalainet, aga mida polnud, seda polnud. See-eest olen sel aastal topelt saanud. Kuna ma olen sedasorti inimene, et alla 25 kraadi mul on külm (reaalselt), siis selline suvi sobib mulle väga. Aga siiski mööndustega. Kuna mul on selline rumal pikamaajooksu harrastus, siis see need mööndused teebki. Sest et isegi mul on väga raske joosta palavaga ja eriti veel siis, kui päike kütab – see mulle tõesti ei meeldi. Aga õnneks on olemas õhtud ja hommikud. Palava päeva õhtul kuskil 8 paiku mulle juba väga meeldib joosta. Samuti ei sega mind praeguste ilmadega miski ei söömast ega magamast. Magan väga hästi ja söön isegi rohkem kui tavaliselt, sest mul on kogu aeg kõht tühi ja kui osad inimesed suudavad süüa ainul jäätist ja arbuusi, siis mulle ka väga meeldib süüa hästi palju jäätist ja arbuusi, ainult et see läheb kõigele muule toidule lisaks ja mul kohe kuidagi ei õnnestuks suvel kaalus alla võtta, sest jäätist suudan ma kohe ikka väga palju süüa. Ja kolm korda päevas ikka korralikult sooja toitu. Ka kuumalainega hakkan ma hommikul esimese asjana putru keetma 😀

Külm mulle, nagu juba põgusalt mainitud, jällegi üldse ei meeldi. See halvab kõik mu mõtted ja tegutsemise ja ma suudan mõelda ainult sellele, kui külm ja halb mul on. Kes seda blogi pikemalt lugenud on, on ilmselt neid nutulaule juba piisavalt näinud, kuidas ma kogu aeg igal pool külmetan. Ma näiteks olen elus mitu korda hakanud reaalselt nutma sellepärast, et mul on NII KÜLM (tööl) ja ma ei kannata seda lihtsalt enam välja. Kuuma pärast ma pole veel kunagi nutnud, isegi mitte praegu, kus ma töötan plekkmajas, lameda katuse all, kus temperatuur tõuseb 32 kraadini ja hingata pole mitte midagi, sest ventilatsioonist puhub kuuma kogu aeg ainult juurde. Jah, mu töötingimused kõlguvad veits ühest äärmusest teise, aga no nii on. Kuuma ma talun igal juhul kordades paremini kui külma. Külmas joosta mulle muide ka absoluutselt ei meeldi, sest et… külm on, noh. On väga jälk tunne, kui sa higistad (sest sa teed trenni, eksole) ja samal ajal on su nahapind riietest hoolimata jääkülm ja siis see higi on seal peal külm ja… õggghhhhh.

Õnneks minu lemmik ehk kuumalaine kestab veel ja ehkki selle tingimustes maratoniks treenida on vähe, noh, tüütu, siis kavatsen ma sellegipoolest seda võimalikult palju nautida enne, kui saabub meie kliimas absoluutselt vääramatu nähtus nimega sitt suusailm (mis on ka ainus asi, mis meie kliimas absoluutselt garanteeritud on).

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

Täna õhtul…

juuli 19, 2018 Lisa kommentaar

… olen nukker ja kuulan Kosmikuid.

 

Head teed sulle, Kõmmari!

 

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 09.07 – 15.07

juuli 15, 2018 Lisa kommentaar

Ma keeldun tegemast mingit countdowni maratonini, sest see on nii hirmus. Kuigi, kui kedagi väga huvitab, siis 9 nädalat.

Esmaspäev, 09.07
Trennivaba päev, suhteliselt. Tegin kodus mingisuguseid loodetavasti stabiliseerivaid ja tugevdavaid harjutusi, venitasin, rullisin. Mitte ülearu hoolsalt, aga midagigi. On väga… humbling (ma ei oska seda sõna kuidagi eesti keelde tõlkida), kui sa ühe poole aastast teed jõutõmmet oma keharaskus + 15 kilo kangil ja siis teise poole teed mingeid jalatõsteid ja asju. Sellepärast ma üldkokkuvõttes kõiges nii vilets olengi, et ma ei suuda otsustada, kas ma tahan olla jõutõstja või pikamaajooksja.

Teisipäev, 10.07
Plaanis oli jooks 30 minutit. Noo… 20 sellest sain tehtud. Tegin jälle töö juures Clark Kenti (ehk siis vahetasin WC kabiinis tsiviilriided jooksuriiete vastu, mul mujal kuskil seal riideid vahetada pole) ja ei hakanud isegi autoga kuskile sõitma, läksin niisama lennujaama teele, seal uued kergliiklusteed ja uued seninägematud tänavad ja puha… no müristas jah, aga sportlane minus on väga #pohhyolo suhtumisega, et mis see väike vihm ikka teeb. Ei no väike ei olekski midagi teinud, aga väikesest vihmast oli asi kaugel. Ütleme kahe minuti jooksul hakkasid piisad langema ja see kõik saavutas väga kiiresti Ööjooks 2017 taseme, ehk siis metsik paduvihm (koos tänavatel vulisevate kelmikate jõekestega) ja nagu suht peakohal olev äike. Et asi liiga leebeks ei jääks, tuli mehiselt rahet ka. Jesus take the wheel. Jooks jäigi 20-minutiliseks peamiselt seetõttu, et see rahe oli ikka ausalt öeldes sitaks valus, noh. Ja ega ma ikka veits kardan äikest ka. Positiivse poole pealt oli jooksutempo päris korralik 😀 Kokku siis 21 minutit, 3,31 kilomeetrit, keskmine tempo 06:35 (maksimum lausa 05:39) ja keskmine pulss 146. Kui tiba ekstreemsed ilmaolud välja arvata, siis tegelikult oli väga hea joosta, sest kõik teavad, et vihmaga on mõnus minek. Eriti humoorikas oli muidugi see, kuidas ma koju sõites pidin tõdema, et alates Papiniidust polnud piiskagi sadanud ja koju jõudes nägi see asi umbes niimoodi välja, nagu ma oleks lihtsalt heast peast kõige riietega Sauga jõkke hüpanud… ei, ma lihtsalt otsustasin hakata tegelema triatloniga ja aja kokkuhoiu mõttes ühildasin jooksu ja ujumise…

Kolmapäev, 11.07
Läksin jõusaali. Seal tegin muuhulgas üle väga, väga pika aja kangiga kükke. Tühja kangiga. Mis kaalub kõigest 20 kilo. Tõsine trennimotivatsioon, ma lihtsalt ei või noh.

Neljapäev, 12.07
Jooks, 60 minutit. Taaskord panin kõigega nii puusse, kui üldse annab. Esiteks taas ilmafaktor – õues oli mingi tagasihoidlikud 27 kraadi sooja. Teiseks olin otsustanud minna jooksma Raeküla metsa. Nii lolli otsust pole ammu enam teinud, sest ma ei tulnud ju selle peale, et mu eelmise päeva jõusaaliavantüüridest valusaks jäänud jalad ei tule puhtfüüsiliselt toime liivaküngaste otsas jooksmisega. Ma olen seal metsas nüüdseks jooksmas käinud kogu elu jooksul ma arvan mingi kuus-seitse korda ja ma mäletan ainult üht korda, kus ma seda metsa kogu hingest ei vihanud. Ma ei tea, miks ma sinna ikka minna üritan. Ma loodan küll, et ma enam seda viga ei tee. Aga iseennast tundes ma selles nii kindel ei oleks. Sellegipoolest oli väga rõve. Kuskil maanteel lauspäikese käes oleks vist ka vähem rõve olnud.

Reede, 13.07
Tantsuproov, peaaegu-mingi-tund-aega. Mul ei olnud selle lõpuks riietel ainsatki kuiva kohta, üks väga higine värk.

Laupäev, 14.07
Trennivaba, käisin kõigepealt Lõunakeskuses, siis käisin ERMis, siis käisin Tagurpidi Majas (millest ma postitasin Instagrami pildi peene Stranger Things teemalise naljaga, aga enamus inimesi vist ei saa sellest aru, et mis upside down ja mis demogorgon… ). ERM oli tore. Ma nägin sellest ma arvan et 30%, nii et karta on, et ma pean sinna veel minema. Negatiivse poole pealt jäin ilma Pärnus valitsenud väga huvitavast suveilmast. Muidugi oli see nali, mu äikesetormi-, paduvihma- ja rahekvoot on selleks nädalaks juba teisipäevast saati täis.

Pühapäev, 15.07
Juhtus selline asi, mille kohta ma täiesti siiralt ja ausalt arvasin, et seda ei juhtu mitte kunagi. Aga elu on täis üllatusi. Nimelt lubas ilmateade taas sellised tagasihoidlikud 29 kraadi sooja, aga mul oli vaja minna ja 3 tundi joosta. Raske südamega panin endale pühapäeva hommikuks kell 7 äratuse, et teha juba ette õõvatekitav asi nimega hommikujooks… Tegelikkuses ma muidugi ärkasin juba kella poole seitsme paiku ja jooksma sain veidi enne poolt kaheksat. Mitte miski ei muuda tõsiasja, et ma koperdan hommikuti kohutavalt kaua, enne kui üleüldse midagi toimuma hakkab. Jõin kohvi ja sõin banaani ja maapähklivõiga saia ja no lõpuks sain jooksma ka. Väga suure üllatusena pidin nentima fakti, et oodatud jubeduse asemel oli ülimalt mõnus hoopis. Esimesed kaks tundi olid vähemalt väga mõnusad. Kolmas tund oli juba siuke, et kole palav oli ja jalad olid kole valusad, aga no joostud see sai. Kokku täpselt 23 kilomeetrit, 2 tundi ja 56 minutit. Jooksin kodust Papiniidu sillani, kust ma siis ümber K-Rauta ja Espaki ümber pöörasin ja tagasi tulin. Keskmine tempo 07:39 ja keskmine pulss 157. Pool üksteist olin kodus nigu muiste, ma tavaliselt alles sellise ajaga jooksma lähengi. Pool päeva nagu maast leitud. Käisin pealelõunal veel jões ujumas ja puha. Poleks iial uskunud, et hommikul vara jooksmine võibki päriselt mõnus olla.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Füüsika

juuli 13, 2018 Lisa kommentaar

Kui ma ükskord üle-eelmisel sajandil veel koolis käisin, siis kõige nõrgem aine konkurentsitult terve mu kooliajaloo jooksul oli füüsika. Sellele järgnes kohe matemaatika, aga matemaatikas siiski aeg-ajalt esines aspekte, millest ma isegi aru sain. Mõistagi ei olnud see iialgi trigonomeetria ega protsendiarvutus, aga no mõnest asjast ma sain aru. Erinevalt füüsikast, kus ma ei saanud mitte iialgi mitte ainsastki asjast aru. Ma läksin sellepärast isegi humanitaargümnaasiumisse, et ma olin reaalainetes lihtsalt niivõrd lootusetu.

Ma olin väga lootusetu ka kehalises kasvatuses, mis muidugi tänapäeval tundub veidi veider, aga no inimesed muutuvad noh.

Küll aga ei ole mingit edasiminekut toimunud minu võimes reaalainetest midagigi hoomata, pigem on asi loomuliku vananemise tulemusena läinud veel hullemaks, seega ma ei saagi aru teatavatest füüsikalistest aspektidest minu töökeskkonna juures, aga mind väga juba huvitab see. Et kuidas on võimalik, et kui talvel avada kasvõi juhuslikult mõni uks, on meil tsehhis selline tuuletõmme, et sokid lendavad jalast minema. Aga praegu, kui sisetemperatuur hängib sellise mõnusa 30 kraadi tuuris ja avatud on absoluutselt kõik asjad, mida siin majas avada saab (neid ei ole palju, paar kaubaveoust), siis ei liigu siin ainuski õhumolekul ja õhu asemel on siin selline mõnus niiske läpatis…

Ma kirjutaks pikemalt, aga ma püüan end võimalikult vähe liigutada, sest klaviatuuril trükkimine ajab koledal kombel higistama.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ainus postitus, mis ma iial jalgpallist teen

juuli 12, 2018 Lisa kommentaar

Ma vähemalt arvan, et see jääb ainsaks, sest maailmas on vähe asju, mis mind veel vähem huvitaks kui jalgpall. On kolm spordiala, mis võiks maailmast haihtuda ja ma ei tunneks vähimatki tundevirvendust – murdmaasuusatamine, F1 ja jalgpall. Tõsiselt. Kõiki muid spordialasid maailmas võin ma telekast vaadata (ja ilmselt mingil hetkel olen vaadanud ka), aga need kolm jäävad minust kindlasti vaatamata, kui ma vähegi ise selle asja üle otsustada saan. Kuigi ma pean tunnistama, et ma olen kolm korda elus jalgpalli vaadanud, sest ma lihtsalt olen viibinud seltskonnas, mis parasjagu telekast jalgpalli vaatab.

Aga antud postituse sisuks ei ole isegi mitte otseselt jalgpall, vaid… loomulikult Lõuna-Korea popmuusika. Nimelt pani FIFA oma ametlikku Twitterisse veidi aega tagasi üles hääletuse, mis lugu tahetakse finaalmängu ajal staadionil kuulda. Valikus oli neli lugu. Kaks neist olid Lõuna-Korea hitid: BTS – Fake Love ja EXO – Power; ning kaks ülemaailmsed edetabelitest mitte iialgi väljakukkuvad J Balvin – Mi Gente ja Zedd – The Middle. Hääletus lõppes nii, et nii BTS kui EXO said mõlemad 48% protsenti häältest ja kaks ülemaailmset Spotify edetabelihitti kumbki 2%.

Ehk siis mitte kedagi ei huvita mitte mingi muusikastiil peale k-popi.

Niipalju siis jalgpallist.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 02.07 – 08.07

juuli 8, 2018 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 02.07
Läksin peale puhkust esimest päeva tööle. Kas te kujutate ette, kui keeruline on oma aju jälle liikuma saada pärast kolme nädalat mittemidagitegemist? Mul oli reaalselt terve päev tunne, nagu mu pea oleks täis roostes ja ämblikuvõrke täis hammasrattaid, mis suure vaeva ja läbilõikava kriginaga liikuma hakkavad. Läbilõikav krigin sai päris reaalsuseks töölt koju sõites, kui mu auto esiratta vahele mingi kivike oli jäänud ja seal vastu metalli kreissae häält tegi. Fun times.

Teisipäev, 03.07
Jooks 50 minutit. Jalad olid veits surnud. Üritasin vahelduse mõttes muusika asemel podcasti kuulata – ma polnud iialgi varem elus ainsatki podcasti kuulanud, ma reeglina keeldun kuulamast isegi selliseid raadiojaamu, kus juttu räägitakse (need kaks korda aastas, kui ma üleüldse raadiot kuulan). Päris täpselt ei tea siiamaani, kas meeldis või mitte. Valisin küll teema, mis mind huvitab – Põhja-Korea 😀 – aga veits kahtlane oli ikka. Peab veel katsetama selle podcasti asjandusega. Jooks muidu oli 6,96 km, keskmine tempo 07:11, keskmine pulss 137.

Kolmapäev, 04.07
Intervallid 10*2 minutit, taastumisperiood samuti 2 minutit, soojenduseks ja lõdvestuseks 20 minutit sörki. Kokku tund ja 17 minutit, 11,16 kilomeetrit.

Neljapäev, 05.07
Tantsuproov tund aega.

Reede, 06.07
Esinemine tunniajase kavaga. Ma ei tea, kas asi oli minus või ei, aga igatahes olin ma tunniajase programmi lõppedes läbimärg nagu vette visatud kassipoeg ja isegi lavapõrand tundus kuidagi niiske, nii et sellel ei libisenud normaalselt ei paljas jalg ega kingatallad (mis on muidugi parem variant kui see, mis oli aastavahetusel, kus esinemisruumi põrand oli nii libe, et ma pidin seal paljajalu pidevalt pikali lendama). Higistada sai ühesõnaga kõvasti. Ja ma ei tea, kas te olete kursis tõsiasjaga, et egiptuse kõhutantsukostüümide rinnahoidjad või õigupoolest nende toorikud tehakse plastmassist (päriselt), nii et need on jäigad, rasked ja ei veni millimeetritki. Võimalik, et need on ka kuulikindlad. Igatahes kui sa oled sellise asja endale selga pannud, siis hingata saad sa järgmine kord jälle siis, kui sa selle seljast ära võtad. Ainult et seljast äravõtmine on selles formaadis, et sul on 4 minutit kostüümivahetuseks ja edasi pead veel pool tundi mustlastantsu vihtuma. Ja siis pärast hingad.

Laupäev, 07.07
Jooks 30 minutit. Väsimus oli päris mõnus, aga mis teha. 4,14 kilomeetrit, keskmine tempo 07:15, keskmine pulss 146. Jooksu lõpetanud, pidin veel paar kilomeetrit jalutama, et üle maantee koju saaks (sest ma endiselt väga armastan seda maanteeremonti).

Pühapäev, 08.07
Pikk jooks 2 tundi ja 30 minutit. Tegelikult jooksin ainult 2 tundi ja 20 minutit, sest kodu jäi ette, noh. 18 kilomeetrit, keskmine tempo 07:46, keskmine pulss 155. Ma ausalt öeldes suht pelgasin seda ette, aga tegelikult polnud häda midagi, raskeks läks ainult viimane 20 minutit ja seda peamiselt vist seetõttu, et palav oli. Muus osas oli oluliselt parem enesetunne kui Võidupüha ajal.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juuni kokkuvõte

juuli 3, 2018 Lisa kommentaar

Üks kuu on jälle läbi saanud ja aeg kokkuvõtteid teha. Täiesti märkamatult mööda libisenud kuu oli. Suure osa sellest olin puhkusel, ma pole mitte kunagi oma elus puhanud juunikuus, vaid alati ainult augusti teises pooles ja seetõttu olen ma viimase 15 aastaga ära harjunud, et kui mul puhkus läbi saab, ongi sügis käes ja lapsed lähevad kooli (või on juba läinud). Nüüd ma pean ikka iga päev mitu korda mõtlema, et EI OLE sügis. Mis siis, et ilm klapib.

Jooksukilomeetreid tuli juunis väga ilus arv – 111. Lisaks jooksmisele käisin kolm korda jõusaalis, kolm korda tantsuproovis ja kaks korda rattaga sõitmas. Jooksin ühe võistluse – Maraton EV100 poolmaratonidistantsi, mis oli oma legendaarsuse poolest veits samasse klassi kui Ööjooks 2017. Ilma poolest nimelt. MEGAKÕVA vastutuul. Nii trenni kui mainitud võistluse poolest oli juuni suhteliselt mittemidagiütlev kuu, sest poolmaratonile eelnev ja järgnev nädal olid väiksema koormusega ja võistlustulemus keeruka raja ja mainitud megatugeva vastutuule tõttu kehvakene.

Ülejäänud juuni oli kolm nädalat diivanil vedelemist ja absoluutset mittemidagitegemist. Mistõttu ei ole sellest kuust ka midagi kirjutada, sest mu diivanil ei juhtu mitte midagi põnevat.

Kuu lugu:

Selle video värvigamma… nagu… I live for that.

k.

Rubriigid:Uncategorized