Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Juulikuu raamatud

juuli 31, 2020 3 kommentaari

Juulikuu skoor on kehvake, lugemine hakkab tüütuks muutuma. 😀 Aga ma ei anna veel alla.

Püüdsin jätkata skandinaavia krimi lainel, esimeseks kuu raamatuks sai Yrsa Sigurdardottir “Tuhk”. Nagu autori nimest võib järeldada, on seekord tegu Islandiga, kus neil on aeg-ajalt vaja diilida sellise nähtusega nagu vulkaanipursked ja nende järelmõjud. Antud raamatu puhul siis on järelmõjusid igasuguseid, näiteks leitakse ühe linna vulkaanituha alt väljakaevamise käigus ühe maja keldrist kolm laipa ja üks pea… Mõistagi tekitab see teatavaid küsimusi. Raamat ise kahjuks väga põrutavalt põnev ei olnudki, ma pidin natuke ikka vaeva nägema selle lugemisega ja ma sain aru, miks mulle siiani elus krimkad pole suuremat pinget pakkunud – kui lugu ja tegelased väga huvitavad pole, siis pole mul motivatsiooni lugeda, sest mul on alati sügavalt ükskõik, kes lõpuks süüdlane on ja ma tihtipeale pärast raamatu lugemist mäletan kõike muud kui lõpplahendust. No mis teha, olen kord selline.

Järgmine raamat oli Arnold Schwarzenegger’i “Total Recall: My Unbelievably True Life Story”. Arnie on mõistagi absoluutne ikoon – ma võin oodata, kuni te välja mõtlete, kes kulturismi- ja actionfilmide maailmas temast veel suurem ikoon olla võiks. Raamatut lugedes ka selgub, miks ta just nimelt nii legendaarseks saanud on, ja põhjus on muidugi imelihtne. Tuleb endale seada eesmärk ja selle nimelt siis roppu tööd teha ja mitte kunagi alla anda. Nii saabki maailma parimaks kulturistiks, maailma kuulsaimaks filmistaariks ja pärast veel USA suurima osariigi kuberneriks kah. See võis kõlada natuke irooniliselt, aga tegelikult see polnud nii mõeldud. Mulle meeldib Arnie, on alati meeldinud ja ta on kahtlemata äärmiselt inspireeriv tegelane, iseäranis kui arvestada fakti, et pärit on ta ju kuskilt Austria külakolkast sõna otseses mõttes. Ja raamatu on ta ka hästi kirjutanud, sest iseenda üle nalja visata ta oskab ja samuti ei häbene ta kirjeldada oma paljusid prohmakaid oma eri karjääride vältel, olgu need siis tingitud keelebarjäärist, kultuurilise tausta eripäradest või lihtsalt iseloomuomadustest. Väga sümpaatne raamat, mis näitab, et ka elav legend ja ikoon on tegelikult ainult inimene.

Siis juhtus jälle see, et raamatukogust uusi raamatuid ei viitsinud võtta ja tuli kodus olemasolevatega hakkama saada. Lugesin lõpuks ometi lõpuni Andrzej Sapkowski “Time of Contempt”, mis on Witcheri-sarja viies raamat (romaanisarja teine), ja millega oli suht see häda, et ma vahepeal mõtlesin, et ma pean hakkama seda uuesti otsast peale lugema, sest ma alustasin seda millalgi kuid tagasi ja ma ei mäletanud enam hästi, mis seal esimeses otsas toimus. Sirvisin natuke, hakkas meelde tulema küll, sain lõpuni lugeda. Miks üldse pooleli jäi, ei teagi, sest kui uuesti lugema hakkasin, läks lõpuni nigu niuhti. Mul on eluaeg see häda olnud, et koju ostetud raamatuid ma kipun mitte lugema. Nendega nimelt ei ole mitte mingit kiiret, teadupärast. Ma näiteks ostsin endale ülikooli ajal sellise raamatu nagu “Kuldne oks”, ja ma ei usu, et ma oma eluea jooksul seda lugema jõuan hakata. Pensionile jäämisele ma ei panustaks. Tuleks Sapkowski juurde tagasi, aga ega ma nüüd nii väga hästi ka ei mäleta, millest raamat rääkis.

Kuu lõpetuseks võtsin riiulist midagi kiiret ja lihtsat – Martin Huxley “Nine Inch Nails”. Raamat minu kõigi aegade kõige palavamalt armastatud bändist. Ma olen seda umbes sada korda maininud, aga ma mainin seda suurima rõõmuga veel, et Nine Inch Nails on minu jaoks see üks, ainumas ja igavene lemmikbänd. Ma tean, et ma ütlen väga tihti igasuguste bändide kohta, et see on mu lemmik ja nii, ja see vastab tavaliselt tõele ka, aga NIN on alati, vankumatult ja vääramatult number üks ja mingis täiesti eraldi kategoorias mu jaoks. Kui keegi ütleks mulle, et ma tohin nüüdsest elu lõpuni kuulata ainult ühte bändi, siis selleks oleks Nine Inch Nails. Ja kui ma peaksin panema pingeritta kogu maailma muusika kogu maailma ajaloo jooksul, siis kõigepealt oleks NIN, siis oleks tükk tühja maad ja siis tuleks kõik muu. Nii väga armastan ma seda bändi, ausõna, juba kakskümmend aastat 😀 Ja see muidugi ka, mida ma alati olen öelnud, et Trent Reznor on sisuliselt jumal ja absoluutne geenius ja ta võiks kirjutada ka saksa šlaagreid (kõige jälgim muusikažanr, mida ma tean), ja ma arvaks ikkagi, et see on the shit. Nüüd ma olen selle tiraadi järjekordselt jälle kirja pannud ja võiks ka raamatust natuke kirjutada, ainult et ega sellest midagi erilist kirjutada ei ole. Tavaline bändi-biograafia. Või noh, mis bändi. Trent Reznor ongi eluaeg suht ainuisikuliselt Nine Inch Nails olnud. Iseenesest tore sellises kontsentreeritud vormis lugeda, esimese kolme albumi saamislugusid ja muud (raamat on 1997. aastal kirjutatud, nii et käsitleb ainult “Pretty Hate Machine”, “Broken” ja “The Downward Spiral” albumeid). Raamat on meedia ja intervjuude põhjal kokku kirjutatud, seega midagi otseselt uut siit teada ei saa, aga vähemalt ülevaatlik ja natukene ikkagi huvitav ka. Kuidas Trent oma helisid teinud on (mitte nii, nagu arvata võiks) ja kuidas mõnele loole on pandud rohkem helisid, kui inimese kõrv ja aju töödelda suudab. Mis on ka NINi põhivõlu mu meelest. HELID. Noh ja muud sellist ka, mis NINiga ikka kokku käib. Kuidas Trent muusikatööstusega kogu aeg pahuksis on ja kuidas Trent kogu maailma ja iseäranis iseendaga kogu aeg pahuksis on 😀

Augustiks mul on esimesed raamatud juba raamatukogust koju toodud – suutsin olla see klient, keda kõik raamatukogutöötajad vihkavad. See, kes sajab sisse viis minutit enne sulgemise aega ja ikkagi riiulite vahele kaob. Ma olen raamatukogus töötanud, ma tean neid kliente küll 😀 Aga no kust mina pidin selle peale tulema, et raamatukogu mingi kell kinni pannakse ja mis kell täpselt ja mis see kell ÜLEÜLDSE on, ma tulin trennist nimelt, mul polnud aimugi, mis kell olla võiks. Kuna väga kiireks läks, siis said kõik raamatud eestikeelsed vahelduseks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tööelu

juuli 23, 2020 2 kommentaari

Elu rahvusvahelises kontsernis be like:

“Ma ei tea enam, mitu tehast meil on. Kui ma arvutasin, siis ma sain üheksa, aga presentatsioonis on kümme ja ma ei tea nüüd enam, kui palju neid tegelikult on.”

Ma olen sellel nädalal taas füüsiliselt kontoris pärast 18 nädalat kodukontoris töötamist ja let me tell ya, veits imelik on 😀 Ma muidugi väga igatsesin oma tooli, sest mul on maailma parim kontoritool. Ma sain selle kunagi sada aastat tagasi Belgia tehasest ja ma lasen selle endale hauda kaasa pakkida, sest see on maailma parim kontoritool. Selle parim omadus (lisaks kõigile muudele omadustele) on see, et see tool on kohutavalt raske ja see ei sõida mul tagumiku alt minema. Mul on õnnestunud kõikide nende aastate vältel vaid kaks korda sellest mööda istuda. Millegipärast on mul komme istuda hästi tooli esiservale (mitte nagu normaalne inimene) ja kõik muud ratastega toolid sõidavad selle peale mul tagumiku alt minema, sest need on liiga kerged. See tool mitte. See kaalub hinnanguliselt mitukümmend kilo ja ma tean seda hästi, sest ma olen selle tooliga väga palju kordi kolinud ja korduvalt ka korruste vahel.

Järgmisel nädalal töötan taas kodus ja pean kohaliku mööbliga hakkama saama. Teisalt ma kodus töötades jällegi tean kogu aeg, mis ilm õues on (sest kodus on mul aknad) ja praegu ma näiteks tunnen sellest infost puudust. Mitte et see oluline oleks, aga ikkagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vaatan veel asju

juuli 13, 2020 Lisa kommentaar

Käisin eelmise nädala lõpus kaks korda teatris, kusjuures mõlemat etendust käisin vaatamas juba teist korda. Mitte et Endla mängukava nüüd nii otseselt ammendunud oleks, aga kuidagi juhtus nii.

Esimene kordus, mida ma vaatasin, oli 2017. aasta publikulemmikuks valitud “Mitte praegu, kallis!” Žanrimääratluseks on talle pandud tragikomöödia… no ma ei tea, väga traagiline ei ole, aga kohutavalt naljakas on küll. Kui ma seda esimest korda vaatamas käisin, siis ma teise vaatuse ajal juba naersin nii kontrollimatult, et ma ei saanud enam aru, kas ma naeran või nutan ja mul pisarad jooksid täiesti ohjeldamatult. Aa, võibolla siin see traagika peitubki? Nüüdseks ma võin kinnitada, et see on ka teist korda vaadates kohutavalt naljakas ja ma naersin (ilmselt sama koha peal, ma arvan) sama kontrollimatult, nii et pisar väljas. Huvitav, kuidas näitlejad suudavad mängida, kui samal ajal saalitäis publikut sõna otseses mõttes naerda röögib? Nojah, eks tuli laval ka naeru tagasihoidmise paus ette. Mis on veel eriti naljakas, loomulikult.

Teine kordus oli “Vedelvorst”. See oli huvitavam kogemus, sest esimest korda vaatasin ma seda siis, kui lavastus oli veel hästi uus, kolmandat korda laval. Nüüd on seda juba kaks aastat mängitud ja vahe oli tuntav. Mulle küll meeldis see esimest korda vaadates ka, aga praegu oli väga hästi näha, kuidas asi on sisse mängitud ja oluliselt sujuvam. Naljakas muidugi on ka. Kusjuures osad naljad olid raudselt improvisatsioonilised. Ja mõnes mõttes on hämmastavalt tänapäevane tükk – mitte ainult kostüümide ja butafooria osas, vaid ka sisult. Läbiv küsimus, et milleks ilmaasjata rapsida ja rahmeldada, kui saaks ju tegelikult ka niisama murul põõnata, nii et päike perset soojendab (see oli natuke peenemalt sõnastatud, aga mõte jääb samaks) sobib mu meelest tänasesse maailma ülihästi. Peaaegu saja aasta vältel pole mitte midagi muutunud. Tegelikult ma usun, et ka tuhat aastat tagasi oli raudselt elu kohati liiga kiire ja pöörane (noh, samamoodi nagu noored on hukas olnud maailma algadest saadik, ega siis inimesed on ikka samasugused kogu aeg).

Teatri sammassaalis – mille lühtreid mulle iga jumala kord meelde tuletatakse, sest palju aastaid tagasi meie gümnaasiumi lõpuaktuse vältel purunes šampanjakorkide abil nii mõnigi neist – on hetkel Valgevene graafikute näitus. Roman Sustovi litograafiad on MINGE PEKKI kui ägedad. Ma veetsin nende ees väga palju aega.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mida ma vaadanud olen

juuli 4, 2020 9 kommentaari

Käisin täna esimest korda üle kuu aja taas veidi jooksmas. Väga halb oli, tänan küsimast. Rohkem küll enam ei taha, vähemalt mitte praegu. Küll aga on mul nüüd mure, et kas ma peaks mingit kardiot tegema? Ja kui, siis millist, sest ma joosta enam ei taha ja ei viitsi? Hakkan kõndimas käima? Rattaga sõitma? Rulluisutama? Lähen mingisse rühmatreeningusse? Kõik variandid tunduvad ühtviisi eemaletõukavad. Halp. Äkki ikkagi ei ole vaja?

Käesoleva nädala peamine meelelahutus on parasjagu toimuva Hard Rock Laagri pildigaleriide vaatamine, sest mul on seal sõpru, tuttavaid ja sugulasi-pereliikmeid. Lootus püsib, et äkki on kellestki mingi naljakas pilt või midagi. Traditsiooniliselt saadab L. mulle igal aastal sealt mu õepoja pilte 😀

Suure osa oma puhkuse ajast veedan Netflixist dokumentaalfilme vaadates. Neist on teatav sõltuvus tekkinud, aga nüüd hakkavad mind huvitava teematikaga filmid otsa saama ja mul jälle häda. Olen vaadanud peamiselt sporditeemalisi dokke, mida siis veel. Näiteks “The Redeemed and The Dominant: Fittest on Earth”, mis kajastab 2017. aasta Crossfit Games’i. Siis “Athlete A”, mis kajastab USA võimlemisliidu suurskandaali, kus paljastati liidus tegutsenud arst, kes oli aastate jooksul seksuaalselt ära kasutanud sadu noori tüdrukuid (see oli päris õudne lugu, ausalt öeldes). “Generation Iron” erinevad osad, mis Netflixis olemas on, mis räägivad profikulturismist. “Eddie: Strongman”, mis räägib rammumees Eddie Hall’ist, kes tahab väga saada maailma tugevaima mehe tiitlit (ja kes hoidis kuni selle kevadeni enda käes maailma jõutõmbe rekordit 500 kilo, enne kui see hiigelsuur islandlane selle ühe kiloga ületas.) “Ronnie Coleman: The King”, mis on legendaarsest profikulturistist Ronnie Colemanist (uskumatu, eksole). Hetkel on pooleli “Icarus”, mis on dopingust ja mis paljastab dopingu kasutamise Venemaa kergejõustiklaste seas (mitte et see fakt ise midagi uut oleks, aga et seda seal tehakse valitsuse käsul ja nii edasi). Järjekorras on palju kõmu tekitanud “The Game Changers”, mis räägib taimetoitlastest sportlastest ja nende edulugudest.

Edasi on juba ikaldus, ma ei leia enam eriti palju spordidokke Netflixi valikust.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenn, suvine Pärnu ja muu hala

juuli 2, 2020 1 kommentaar

Miks on alati nii, et kui ma lähen jõusaali, siis on seal hullult palju inimesi, aga kui ma olen oma trenni ära teinud ja ära lähen, siis ei ole enam mitte kedagi? Ma ei oska seda millegagi seletada, peale võimaluse, et universum lihtsalt tahab mulle millegipärast käru keerata. Samas ma ei saa väga viriseda, sest päris hea hulk aega ma olen saanud probleemideta ära teha oma kükid, jõutõmbed ja rinnalt surumised, mis siis, et seal on endiselt täpselt üks kükipuur. Endiselt ei taha ma käia ühes teises, Pärnu suurimas jõusaalis, kus on kükipuure tervelt neli. Vahel käin, iga kord olen mega närvis, mulle lihtsalt ei meeldi seal. Midagi ei ole teha. Hiljuti avati Pärnus taas üks uus jõusaal, kus ma pole veel käinud ja ausalt öeldes vist ei lähe ka, sest ma tunnen juba ette, et ma oleks ka seal mega närvis kogu aeg. Ma tunnen end praeguses saalis väga hästi, sest ma olen suvaline tibi, kes käib MyFitnessis trennis ja kujutab ette, et ta tõstab raskusi. Ükspäev eelmisel nädalal proovisin jõutõmbe maxi, mis oli 70 kilo pingutusest vappuva jalaga. Paremat ei saagi minu puhul oodata, kui ma ainult poole aasta kaupa jõutrenni teen. Õnneks nüüd ma natukene saan koroonat ja eriolukorda ka süüdistada.

Nagu aru saada, siis uus kogemus mu elus on käia suvel jõusaalis. Ma arvasin, et suvel käib vähem rahvast, aga vist siiski mitte. Või on asi lihtsalt selles, et Pärnu ja siia ronivad suviti igasugused kokku. Flashback kõigi inimeste lemmiktegevusele ehk sõitmisele Pärnu rannarajoonis suvisel ajal. Või üleüldse Pärnus suvisel ajal. Rannarajoon on eriti magus kogemus tänu kahele asjaolule – seal on väga palju võrdkülgseid ristmikke (rahvasuus suntid ka kui parema käe reegel) ja seal armastatakse parkida nii kuidas jumal juhatab, muuhulgas ka täpselt ristmiku peale, nii et sa võid sõites ise ära arvata, kas sealt paremalt poolt nüüd siis tuleb kedagi või ei.

Täna tahtsin peale trenni saada kohvi. Topsis. Kaasa. Pärnu kesklinnas. Esimeseks valikuks osutus Circle K. Saba oli pikk ja teenindaja (üksainuke) tegi palehigis burkse. Läksin minema. Järgmine valik oli Hesburger (kuigi ma ei tea, kas sealne kohv üldse juua kõlbab). Saba oli pikk ja teenindaja (üksainuke) teenindas küll, aga ma ausalt ei viitsinud oma kohvi ootama jääda. Subway mu valikute hulka ei kuulunud, sest sealne kohv ei kõlba juua (ma pole kindel, kas nad oma kohvi sisse üldse kohvi panevad). Jääkohv on seal hea, aga seda ma ei tahtnud. Sõitsin siis McDonald’sisse. Kes ei tea, siis Pärnus asub McDonald’s suvaliselt linna sissesõidul, kus keegi iialgi ei käi. Üks kohv ja üks jäätis maksid kokku 4.90. Jeesus maria.

Minu lemmik suveilm (ehk megapalavus ja päike) on ka otsa saanud, ükspäev oli siin kõva 14 kraadi lausa sooja terve päev ja vihma on sadanud niimoodi, et veel tänagi nägin keset linna lainetavaid järvi kohtades, kus neid tavaliselt ei ole. Mul on lisaks kõigele veel puhkus. Hea töö, midagi pole öelda. Aga no mis sa ära teed. Võibolla pesen suurest igavusest isegi veel aknad ära. Mida ma peaks niikuinii tegema, sest kui pesta aknaid kord aastas nagu mina, siis selle aasta täitudes hakkab see, noh, välja paistma. Teisalt jällegi pole mul väga motivatsiooni, sest ma tean väga hästi, et pärast esimest vihma on need pestud aknad jälle täpselt samasugused nagu nad enne pesemist olid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juunikuu raamatud

juuni 30, 2020 Lisa kommentaar

Ma tean, et täna on alles 30. juuni, aga kõik raamatud on hetkel läbi loetud, öösel lõpetasin viimase ja tänase päevaga ma enam ühtegi raamatut läbi lugeda ei jõua. Mis siis, et ma olen hakanud juba iseendaks tagasi minema, ehk siis mul on paar tükki alustatud, pooleli, mõni juba mitu kuud, nii et ma pean vist otsast peale hakkama, sest ma ei mäleta enam, mis alguses toimus (üks Witcheri-sarja raamatutest ununes vahepeal ära, noh.)

Niisiis, juunikuus loetud või vähemalt lõpetatud raamatud. Kõik raamatukogust, need tuleb läbi lugeda, sest tagasi tuleb ju viia (vastupidiselt enda isiklikele, millega pole kiiret ja mis seetõttu aeg-ajalt aastateks pooleli kipuvad jääma…)

Esiteks – Nadia Murad “Viimane tüdruk: minu lugu vangipõlvest ja võitlusest islamiriigi vastu”. See on sellest kuulsast “valgest sarjast”, milles ilmuvad tõsielulood õudsetest ja kohutavatest naiste elusaatustest, mille lugemine teeb alati väga tänulikuks, et sa oled ise nii äärmiselt privilegeeritud maailma sündinud. Selles mõttes oli ka hariv raamat, et autor kuulub mingisse sellisesse religiooni (jeziidid), millest ma varem mitte kunagi kuulnud ei olnud, ja ometi ma pean end suhteliselt laia silmaringiga inimeseks. Teisalt ma jällegi pean tunnistama, et Iraagi, Kurdistani ja muu säärase piirkonna asjadega ma tõepoolest ei ole kuigi palju kursis ka.

Teiseks – Andre Aciman “Call me by your name”. Ma krabasin selle raamatukogust, sest mulle meenus, et sellest on film tehtud. Küll aga polnud ma seda filmi näinud, ma ei teadnud, kes seal mängivad, mul polnud õrna aimugi, millest see lugu võiks rääkida ja üleüldse olen ma oma laiale silmaringile vaatamata aeg-ajalt täiesti kivi all elanud. Ühesõnaga. Raamat oli väga hea – poeetiline, kaunis, hingestatud, sensuaalne ja kohati erootiline. Lugemise ajal otsustasin kohe, et ma ei hakka enne filmi vaatama, kui raamat läbi, sest mul oli NII kirgas ja selge pilt kogu aeg ees, kõik värvid ja kaameranurgad ja imeline valgus ja üleüldse väga konkreetne visuaal. Mul tekib raamatuid lugedes tihti film kõrvale, aga tavaliselt see nii ere ei ole, kui praegu oli. No ja kui ma raamatu loetud sain, hakkasin filmi ka vaatama ja otse loomulikult oli kõik täiesti vale, nii et ma vaatasin kümme minutit ja edasi polegi vaadanud 😀 Vist pean ootama, kuni mu peas olev visuaal natuke hägusemaks muutub, kuigi siiani pole seda veel juhtunud. Häda selle asjaga jälle. Võibolla on tegelt väga hea film? Mis siis, et minu peas olev on täiesti teistsugune.

Kolmandaks – Mart Normet “Minu Tenerife: noor pensionär”. Seda raamatut kiidetakse väga ja oli üks hea lugemine küll. Muhe ja humoorikas.

Neljandaks – Lina Bengtsdotter “Annabelle”. Minus on tärganud no mitte just kirg, aga teatav huvi skandinaavia krimi vastu, mis on mõistagi mu jaoks uus ja huvitav, sest ma pole üldse elus praktiliselt kriminulle lugenud. Seetõttu ma olengi praegu kõigest vaimustuses ja ehkki ma saan aru, et <i>trope</i> “keerulise lapsepõlve ja pealtnäha ebameeldiva iseloomuga peategelane lahendab mõrva, mis viib ta vägisi oma minevikku tagasi ja oo, kõik saab kohe selgemaks” ei ole ilmtingimata just eriti rabav ja enneolematu, siis sellegipoolest see mulle hetkel meeldib. Oi, ma sain just praegu aru, et see kõik on ju tegelikult praktiliselt nagu Lisbeth Salander ja no kellele siis ei meeldiks Lisbeth Salander.

Viiendaks – Maret Nukke “Minu Jaapan”. Mul on selline lapselik komme, et kui eluloo- või reisiraamatus on pildid, siis ma vaatan kõigepealt neid, enne kui lugema hakkan. Pilte vaadates sain aru, et ma olen seda raamatut juba kunagi lugenud. No mis seal’s ikka. Ma olen ennegi raamatuid mitu korda lugenud, eksole. Ainult et lugedes selgus, et tekstist ei mäleta ma absoluutselt ööd ega mütsi, välja arvatud mõned üksikud kohad. Mälu on mul hea, aga väga lühike. Muidu oli hea, ehkki tuleb tunnistada, et viimase peatüki lehitsesin lugemata läbi. Mis puutub Jaapanisse, siis (korduv) matkamine Fuji mäe otsa huvitab mind Jaapani juures ilmselt küll kõige vähem…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jälle lemmik mul

juuni 28, 2020 6 kommentaari

Mu kõige lemmikumad asjad on suvi ja kuumus. Neile lisandub veel selline poolseletamatu nähtus nagu väikelinna pealelõuna kuumalaines. Sõitsin rattaga ujuma ning kuna ujula on mu kodust teises linna otsas, siis tiirutasin sõites niisama linna vahel. Absoluutne lemmik – kuumus, päike, inimtühi linnake, kõik seisab – õhk, aeg ja tummine heinalõhn õhus. Püüdsin tabada oma lapsepõlve lõhnu, kuid asjatult, sest selliseid vabrikutööliste aguleid, kus mina üles kasvasin, ei ole enam olemas. Ma olen varem ka kirjutanud, kuidas mu lapsepõlve lõhnad olid saepuru, tõrvapapp ja pesuköök. Õrna tõrvapapi hõngu ma garaažide juures isegi korraks tundsin, aga pesuköökidega on tänapäeval küll kehvad lood.

Suuremad linnad suvekuumuse tardumuses meeldivad mulle ka väga, aga väikesed kuidagi nagu rohkem. (Maal ei meeldi mulle kunagi, seda pole vaja mainidagi.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Imeline aeg

juuni 25, 2020 Lisa kommentaar

Praegu on tõesti imeline aeg. Esiteks on mul puhkus, mis on alati tore. Ma polnud küll kindel, kas kodus töötamise kõrval on puhkus üldse mingi asi, aga vist ikka on. Tööd ei pea ju tegema.

Puhkuse puhuks tuli mulle ka mu lemmik-ilm, kuum ja päikeseline. Kuna ma jooksmisega enam ei tegele, siis saan ma sajaprotsendiliselt õues toimuvat nautida ja ei pea sporti tehes surema. Kuigi, ma pean tunnistama, ei ole sporditegemine ka siseruumides eriti palju jahedam tegevus, sest ma olen saanud teada, et suvel on jõusaalis ka väga palav. Ma varem ei teadnud seda, sest ma pole suviti jõusaalis käinud, tuleb välja. Täna näiteks oli seal minu meelest veel palavam kui õues.

Küll aga saab sellise ilmaga käia rannas ja niisama õues päikest võtta ja isegi ujumas käisin ma jaanilaupäeval esimest korda ära.

Sindi väliujula.

Lisaks olen käinud sõpradel külas ja pidanud sugulastega jaanipäeva ja joonud head gin-tonicut ja söönud palju head sööki. Täna näiteks sõin lõunaks poke-salatit, jõin külma Coca-Colat ja magustoiduks oli Hesburgeri keerisjäätis Oreo küpsistega 😀

Jaanipäeval käisin isegi ekskursioonil. Mitte küll kaugel, kõigest Tori põrgus, aga ma polnud seal kunagi varem elus käinud. Mitte et see mu kodust mingi… seitsme kilomeetri kaugusel ei oleks. Boonusena oli ka Eesti Sõjameeste Mälestuskirik lahti ja Tori kalmistul on teadupärast ka Vabadussõja monument. Väga patriootlik väljasõit kujunes sellest lõpuks.

Täna käisin igaks juhuks peale trenni rannas ka, et oleks käidud. Ma üldiselt käingi umbes aastas korra rannas, sest ma tavaliselt ei viitsi, mul on lihtsam omaenda aias lapiti maas lamada. Aga rannas mulle muidu meeldib, sest ma armastan hirmsasti merd ja liiva. Pärnu ranna vastu ikka ei saa (patriotism ei ole minust veel lahkunud, paistab) – sellele võiks korralikku konkurentsi pakkuda Narva-Jõesuu rand, aga põhjarannikul on mu kogemuste kohaselt absurdselt külm vesi. Liepaja rand on ka absoluutselt imeline, aga kaugevõitu 😀 Absoluutseks töövõiduks pean ma seda, et ma sain randa minnes isegi parkimiskoha (mitte tasulisse rannarajooni, muidugi, ega ma loll ei ole, aga ega ma siis ainuke tark inimene ka pole, ütleme nii).

Trennidega läheb ka hästi (peale asjaolu, et see peen kesklinna büroohoone, kus mu spordiklubi asub, pole endale endiselt suutnud ventilatsioonisüsteemi hankida). Nagu öeldud, jooksmas ma ei käi, mis oligi mu selle aasta juba pikalt ette paika pandud plaan. Eriolukord lõi sellesse kerged mõrad, ehk siis ma kaks kuud ikkagi pidin jooksmas käima, kui spordiklubid kinni olid, aga alates mai keskpaigast käin taas jõusaalis. Tõstan endiselt raskeid asju ja panen neid tagasi maha. Ei miskit uut siin päikese all.

Täna oli lihtsalt nii imeline päev – jõusaalitrenn jube hea kükiseeriaga, pärast läksin randa, siis läksin sööma ja võibolla lähen õhtul veel ujuma ka. Mida muud elult tahta?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Suvepealinna rõõmud

juuni 18, 2020 16 kommentaari

Kui õues on 31,5 kraadi sooja, siis tähendab see seda, et jõusaalis on vähem rahvast (sest kõikidel teistel on rannakehad valmis saanud ja nad saavad neid presenteerida).

Ühtlasi oli see jõusaal kõige jahedam koht, kus ma täna viibinud olen*. Seal võis isegi olla mingit laadi ventilatsioon. See muidugi ei tähendanud seda, et mul poleks kõrvaklapid higist läbivettinutena kogu aeg peast ära kukkuda üritanud.

*Okei, luiskan, mu autos on kliimaseade.

Ükspäev sõpradega vesteldes selgus, et neid hämmastas tõsiasi, et ma käisin viimati ujumas 2018. aastal. Mind ennast see ei hämmasta, see on minu puhul pigem reegel kui erand. Neid suvesid, kus ma kordagi vette ei lähe, on ikka palju olnud. Kas ma sellel suvel jõuan ujuma, ei tea veel keegi. Eks ma sügisel ütlen, kuidas läks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Igasuvine hala

juuni 11, 2020 3 kommentaari

Keegi võiks välja töötada sellise äpi või muu tehnilise lahenduse, mille abil linnud saaks magada samal ajal kui mina (öösel kell 3, näiteks).

Oleme sisenenud mikroblogimise faasi, ärge rohkem minult oodake.

k.

Rubriigid:Uncategorized