Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Disainiküsimused

veebruar 1, 2023 17 kommentaari

Mõnikord ma vaatan mingeid asju ja ma tahaks näha seda inimest, kes need asjad on disaininud. Sest ma tahaks ta käest küsida, MIKS talle tundus tol hetkel, et see on hea idee?

Näiteks Pärnu Keskraamatukogu trepp. See, mis kohe sillapoolse sissepääsu kõrvalt üles läheb. Võibolla seal majas on treppe veel, ma ei tea, ma pole peale teise korruse ilukirjanduse laenutusosakonna üheski muus kohas seal hoones käinud. Aga see konkreetne trepp… selle astmed on nii laiad, et normaalse sammuga sealt trepist üles astuda ei saa, aga samas ei ole piisavalt laiad, et ühel astmel kaks sammu teha. Saad teha ühe sammu ja siis üles astuda kogu aeg ainult ühe jalaga. Lähed teisele korrusele kogu aeg niimoodi tirilimps-poolteist. Ma juba kakskümmend aastat imestan, kellele küll tundus, et see trepp on hea idee.

Minu tööandja poolt mulle töötegemiseks antud läpakas, mis on mingit sorti… hmm, Thinkpad? Ma ei tea, kas see on korrektne nimetus, ma pole kunagi viitsinud süveneda, kes selle toote täpselt tootnud on. Küll aga on selle konkreetse mudeli disainer arvanud heaks paigaldada selle kõrvaklapipesa läpaka parema serva alumisse veerandisse. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis eelmisel tööarvutil, mis oli mingi Dell, oli seesama pesa täpselt samas kohas. Võibolla on viga minus ja ma olen lootusetu geront oma harjumusega kasutada hiirt, mitte touchpadi, aga no teate. Õnneks ma töötan kontoris ja seal mul on läpakas dokis kuskil lauanurga peal.

24/7 Fitnessis asuvad jooksulindid, mille disain on selline, et selle display peale ei ole võimalik toetada telefoni, et sellest Netflixi vaadata (jooksulintidel endil muidugi ka mingit ekraani ei ole). Kuidas te seda ette kujutate, et ma seal jooksulindil olema peaks? Sama häda on sama tootja kõikidel teistel kardiomasinatel ka. Te ikka ise saite aru, misasjad te disainisite?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jaanuari lõpp

jaanuar 29, 2023 2 kommentaari

Pärnu 24/7 Fitness jõusaalis on mingi uus muusikakanal. Vähe sellest, et seal on väga… mitmekesine ja üllatav muusikavalik (näiteks olen ma sealt korduvalt kuulnud täitsa nagu metalit meenutavat asja), on see kanal ka täiesti tuvastamatu. Sellel ei ole ekraanilogo ja lugudel ei ole nimesid all. Arusaadavalt häirib see mind väga, sest ma tahan väga teada, mis kanal see on! Lihtsalt niisama, mu elus ei muutuks mitte midagi, kui ma seda tegelikult teada saaks. Aga see muusikavalik on seal päris tore, ma juba kaalusin hommikustes trennides kõrvaklappidest loobumist, sest hommikul kell pool kuus on seal ka üsna vähe rahvast ja keegi ei lobise eriti. Ma ei taha teiste inimeste jutuajamisi pealt kuulata nimelt.

Eelmises postituses pikalt halatud vigastuste rohkus on ka hakanud taanduma, selg näiteks enam üldse ei valuta ja jalg on ka täitsa normaalne juba. Parem põlv on küll ilmselgelt selline asi, mida ma jään igaveseks hoidma nagu essu pilpa peal, aga ma saan sellega üsna talutavalt hakkama. Tundub, et blogis kirjutamine aitas, hakkan seda edaspidigi vigastuste puhul rakendama 😀

Nüüd häirib mind veel ainult minu selletalvine ekstreemne külmatalumatus, mille osas ma ei oska midagi ette võtta. Kõige suurem probleem on tööl, kus osad istuvad lühikeste varrukatega ja mina olen oma meriinovillastes kihtides täiesti külmast juhmistunud ja ootan ainult seda, millal sealt minema saaks, tööviljakus on 0. Ma ei oska seda probleemi kuidagi lahendada.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Miks ma nii harva kirjutan

jaanuar 16, 2023 7 kommentaari

Viimasest peaaegu sisulisest postitusest on möödas peaaegu kuu aega. Kahjuks ei anna selle tõsiasja nentimine mulle mingit uut sisu juurde, nii et ma ei tea, millest ma praegu kirjutama hakkan.

Jõuludest saadik olen tegelenud vigastusega vasakus kannas, mille kohta ma pole veel osanud otsustada, kas tegemist on plantaarfastsiidiga või mingit sorti närvi… ma ei tea, pitsumisega vms. Või on hoopis achillese tendinopaatia. Esimese ja kolmanda kahjuks räägib asjaolu, et mõlemad on üldiselt ülekoormusvigastused, aga mul pole mingit koormust ollagi, ma veedan oma elu istudes a)kontorilaua taga, b)autos, c) diivanil. Teise variandi vastu räägib aga see asjaolu, et see ei TUNDU nagu närviprobleem. Ei, muidugi ma pole arsti juurde läinud, nalja teete vä.

Eelmise aasta veebruaris pekki läinud parem põlv on endiselt sealsamuses, aga selle probleemiga ma korra käisin füsioterapeudi juures ja sain teada, et kuna mu selgroog on a)külgsuunas kõver ja b)rotatsioonis kõver ja sellest johtuvalt on mu parem jalg pikem kui vasak, siis oleks imelik ka, kui mu parem põlv pekkis EI oleks.

Ja mu selg, see selg, mille kohta mitmed meditsiinitöötajad on küsinud, et skolioos noh, valutab ka vä, on siis lõpuks tõesti selle pika küsimise peale ka valutama hakanud. Thanks, I hate it.

Ülalolevat kolme punkti arvestades pole ime, et ma olen juba kuid permanentselt halvas tujus ja mossitan kodus jaapani metalit kuulates.

Jah, muidugi ma käin endiselt neli korda nädalas trennis, aga see on selline miinide vahel laveerimine, et ma ei taha sellest isegi rääkida. Lisaks on jaanuari algus ja isegi hommikul kell pool kuus on jõusaalis tavapärasest rohkem inimesi. See õnneks on tavaliselt mööduv nähtus.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Head uut teile ka

jaanuar 13, 2023 1 kommentaar

Tänase päeva kõige põletavam küsimus kontoris – kas kaks muna mehe kohta on palju või vähe.

Ma ei hakka siia isegi konteksti avama, sest see on täiesti normaalne esimene postitus selles aastas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mis oleks päev ilma kohustusliku ilmapostituseta?

detsember 22, 2022 2 kommentaari

Mitmendat päeva sajab järjest lausvihma.

Selle peale oli tore näha mööda oma kodutänavat sõitmas sahka (lausa teehöövlit), kahjuks ei saanud ma aru, mis asjus ta siin sõitis – tänavad on läbinud tõelise digimuutumise vähese aja jooksul, paks lumi muundus kõigepealt esimese vihmaga kiilasjääks, mis nüüdseks on ära sulanud (jumal tänatud).

See talv ajab mul juhtme kokku rohkem kui miski muu. Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud? Vist olen tegelikult tõesti, eile avastasin, et ei näe enam ei lähedale ega kaugele.

Veel üks märk, mis näitab, et talv on juba väga kaua kestnud – hakkasin täna unistama sellest, kuidas ma suvel jalgrattaga sõidan. Eelmisel talvel unistasin täpselt samamoodi. Suvel ei sõitnud rattaga mitte ühtegi korda.

PS täna ma juba võin talvest kirjutada, kalendri järgi on see ka lõpuks kohale jõudnud.

Muus osas ei suuda ma ära otsustada, kas ma tahan kaalust viis kilo alla võtta või hoopis šokolaadi süüa. Olen lõpuks jõudnud sellesse vanusesse, kus ma pean valima kas ühe või teise. Uudne kogemus mu elus, aga ma ei saaks öelda, et see mulle eriti meeldib. Samas vist eriti ei tahaks enam kahekümneaastane ka olla, kus ma kaalusin 51 kilo ja pidasin vajalikuks sealt veelgi alla võtta (ma olen 175 cm pikk). Elu on näidanud, et kehadüsmorfia (mis mul kahtlemata oli, sest ma pidasin end tollal paksuks) ei kao aastatega kuhugi, vaid muutub pigem komplitseeritumaks ja segasemaks (tänasel eluperioodil tahan ma korraga ja üheaegselt olla endiselt 51 kilo ja samal ajal kümme kilo lihast juurde võtta ja häirega osa mu ajust ei pea seda sugugi mitte ebanormaalseks – mu lahendus on seda osa oma ajust mitte väga tähele panna, olgu omaette).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Eelmise postituse jätkuks

detsember 20, 2022 7 kommentaari

Sahk käis ükspäev ära ja lükkas tänavad täiesti mõistlikult puhtaks ja siledaks. Ja väga hea, et ta seda tegi, sest täna hakkas sadama vihma, samal ajal olid külmakraadid ja iga füüsikast vähegi matsu jagav inimene saab aru, mis selle peale juhtus. Ilus sile tänav muutus mõistagi kiilasjääks.

Positiivse aspektina ma tahaks välja tuua selle, et kuna lund on nii palju, siis on teeäärtesse lükatud päris kõrged vallid ja seega õnneks poleks võimalik kraavi sõita isegi siis, kui väga tahaks.

Kui ma vaatan edasist ilmaennustust ja tuginen eelmise talve kogemustele, kus terve mu kodulinn oli ühtlase kiilasjääga kaetud umbes nädalaid, siis on endiselt jõus mu plaan enne kevadet kodust mitte välja minna.

Mulle on endiselt arusaamatu, et esineb inimesi, kellele talv meeldib.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Lumehala

detsember 16, 2022 2 kommentaari

Teate, seda lund on kaugelt liiga palju. Seda on peaaegu 40 sentimeetrit, see on maas olnud juba kuu aega järjest (täna on 15. detsember!) ja mu kodutänav on muutunud autoga juba üsna läbimatuks, sest sahameeste sugu on meie vallas ilmselgelt välja surnud.

Või siiski, ma olen korduvalt näinud sahka meie tänaval liikumas. Kahjuks pole ma osanud tähelepanu pöörata, kas ta sõidab sahk õhus või on tegemist nii peenikese spetsialistiga, et lükkab ära ainult pealmise sentimeetri või mis võiks olla põhjuseks, miks kõik siinkandi tänavad on sellised, et paksus lumepudrus on nii sügavad roopad, millest välja keerata enam pole võimalik. Palju õnne, kui sulle juhtumisi teine auto vastu tuleb (sest roopaid on ju ainult üks paar keset tänavat).

Ma olen korduvalt juba lubanud, et ma enne kevadet enam kodust välja ei tule, aga paistab, et varsti ma niikuinii ei pääsegi enam kuhugi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kõik uus on hästi ära unustatud vana

detsember 14, 2022 Lisa kommentaar

Nagu aeg-ajalt ikka juhtub, on mind ka praegu tabanud mõõdukas eksistentsiaalne kriis teemal “kõik muusika on mind ära tüüdanud, tahan midagi uut”. Ma ei tea, kas seda teistega ka juhtub, aga mind tabavad sellised kriisid küllaltki reeglipäraselt mingite aastate tagant ja selle tulemuseks on alati see, et mu muusikamaitse teeb mingisuguse mitmesajakraadise ja loogikale halvastialluva pöörde.

Kuna ma olen juba mitu nädalat hommikust õhtuni pidanud kuulma jõululaule (kontoris minu lähedal mängib raadio), siis tegelikult on üsnagi loogiline see, et mul on vaja säilitada mingisugune mentaalne ekviliibrium ja minus on tekkinud teatav… metalinälg. Ma käisin paar nädalat tagasi Goresoerdi kontserdil ja kuigi mulle normaalolekus tegelikult väga meeldib Goresoerd, siis selle kontserdi ajal ma tabasin end mingis täielikus ekstaasis, kus ma seda bändi lihtsalt tohutult ja mõõdutundetult armastasin (oma osa on siin kindlasti ka sellel kolmel õllel, mille ma umbes tunni aja jooksul sisse kallasin).

Ühesõnaga ma kuulan nüüd heameelega metalit – mina, kelle stamplause on aastakümneid olnud “ma tegelt üldse metalit ei kuula”. Muidugi ma eriti mingeid metalbände ei tea ja mulle istub ainult mingisugune spetsiifiline metal, mida ma kuidagi defineerida ei oska, sest no ma tegelt ka pole kunagi eriti metalit kuulanud. Ja metal on suur ja lai, eksole.

Õnneks aga avastasin ma hiljuti täiesti kogemata, et ohhoo. Kakskümmend aastat tagasi oli mul üks väga suur lemmikbänd nimega Dir En Grey, mille poolt viljeletav muusikastiili kohta ütleb wikipedia, et “it is generally considered to be a form of metal”. Ma umbes 2004. aasta paiku nende vastu huvi kaotasingi, sest nad läksid väga metalbändiks ära ja ma ju teadupärast tegelt üldse metalit ei kuula jms. No ja siis ma eriti ei teadnudki, millega nad viimased kakskümmend aastat tegelenud on. Nüüd millegipärast mulle tuli see bänd meelde ja leidsin, et sobib küll. Õnneks nad on vahepeal mingi kümme albumit veel välja andnud, nii et kuulamismaterjali mul jagub. Nostalgialaks veel kõigele lisaks, ajast, mil nad veel metalbänd ei olnud.

Taaskord on kõik uus ainult hästi äraunustatud vana. Ja kindlasti on üks põhjus, miks mulle enamus asju maailmas täiesti normaalsed tunduvad, see, et ma veetsin oma varased kahekümnendad jaapani visual kei bände fännates. Teate, kui keeruline see kõik kakskümmend aastat tagasi oli? Tänapäeva sotsiaalmeedia tingimustes kasvanud inimesed ei oska selliseid asju ettegi kujutada.

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas me siin elame

detsember 9, 2022 6 kommentaari

Neljapäeval, kui juba mitu päeva järjest lund oli sadanud ja hanged igal pool põlvini, osalesin (video)koosolekul poolakate, norrakate ja ungarlastega. Kõigepealt küsiti mu käest, et noo palju teil siis ka külma on. Ma ütlesin, et külma nagu suurt polegi, aga lund on kohutavalt palju. Kõik pungitasid silmi ja informeerisid mind, et lund ei ole nähtud ei Poolas, Norra lõunaosas ega ammugi mitte Ungaris. Okei siis.

Neljapäeva õhtul peale tööpäeva kaevasin autot välja kakskümmend minutit. Siis läksin spaasse, sest ma olin juba päevi unistanud jaapani vannist (41 kraadine vesi), saunatasin ja kuumutasin end põhjalikult poolteist tundi ja olin jälle nõus natuke aega edasi elama. Niikaua kuni ma parklas avastasin, et väga lõplikult on kinni külmunud mu auto pagasiruumi luugi avamise nupp, ja pagasiruumis oli jääkaabits ja muu säärane eluks vajalik atribuutika. No mis seal’s ikka, plastikkaarte inimesel ikka jagub, millega akendelt jääd kraapida. Luku sain abivahenditega lahti raiutud alles kodus.

Reede hommikul kell 5.15 avasin maja välisukse, vaid selleks, et astuda põlvesügavusse lumme, mis öö jooksul jälle maha oli sadanud. Linnasõit oli elamusterohke, ütleme nii. Samas, ma pean tunnistama, et koduvalla piirides oli suur maantee puhtaks lükatud, mida kohe üldse ei saa öelda sellesama maantee kohta Pärnu linna sees. Rääkimata siis mõningatest Pärnu põhitänavatest nagu Riia maantee jms. Sellega aga mu seiklused veel ei piirdunud, sest spordiklubisse ma sisse ei saanud – kas olid uksed kinni külmunud või milles asi, ma ei tea, igatahes lahti need uksed ei läinud ja pidin sama targalt autosse tagasi sumpama. Kuna ma tuldud teed tagasi kindlasti sõita ei tahtnud, siis läksin hoopis tööle. Kell 6 hommikul.

Kui ma koju minnes parklast ka välja saan (pole garanteeritud), siis rohkem ma enam kodust välja ei tule.

Võiks ju valitseva olukorra üle närvi minna, aga mis seegi aitab.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Millal kevad tuleb?

detsember 7, 2022 9 kommentaari

Ei, kuulge, päriselt, millal see kevad tuleb?

Ma pole kunagi olnud mingi talvefänn, sest ma talun võrdlemisi halvasti külma (külm = alla 25 soojakraadi), aga sel aastal ma talun seda lausa kohutavalt halvasti. Mul on kogu aeg, igal pool täiesti halvavalt külm ja ma lihtsalt ei tea, mida teha, et sooja saada. Ma ärkan hommikuti üles, mul on külm. Ma lähen jõusaali, mul on külm. Ma lõpetan trenni ja lähen pesema ja mul on seal täiesti arulagedalt külm! Kontorist rääkimata. Mul on külm! Ma sõidan autoga, paks jope seljas, istmesoojendus põhjas ja puhurid 28 kraadi peal ja MUL ON KÜLM.

Ja ma olen nii, NII väsinud sellest, et mul nii külm on.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, mu nahk on nii kuiv, et see mitte ei sügele, vaid lausa valutab. Ma kreemitan end sisse ja kümne minuti pärast on mu jalasääred pealt lõhenenud.

Ma kuidagi tunnen, et see pole vist väga normaalne, aga mis ma siis teen? Lähen arsti juurde ja ütlen, et mul on talvel külm, tehke midagi?

Selle kõige juurde sobib rääkida ka see lugu, kuidas ma laupäeva õhtul sain aru, mismoodi purjus inimesed jäävad lumehange magama ja külmuvad surnuks. See arusaamine tekkis niimoodi, et me läksime sõpradega Goresoerdi kontserdile ja jätsime joped autosse, sest baar väike ja nagisid vähe. Jõin kiires tempos kolm õlut, püüdsin moshpiti vahetus läheduses ellu jääda (ükski baar ei ole moshpiti jaoks liiga väike) ja kui ära hakkasime minema, siis oli asi külmast kaugel nii miinuskraadidega õues kui autos. Hea, et ma selle jope ikka selga taipasin panna üldse.

Issand, äkki ma peaks lihtsalt permanentselt täis olema selleks, et külm ei oleks?

k.

Rubriigid:Uncategorized