Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Trenninädal 14.06.2021 – 20.06.2021

juuni 20, 2021 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 14.06.2021

Nädal hakkas täiesti ebatraditsiooniliselt kohe puhkepäevaga. Kaalusin varianti minna hommikul enne tööpäeva algust jooksma, aga… mu tööpäev algab 7.30. Nope.

Teisipäev, 15.06.2021

Üle pika aja üks intervalltrenn, 7*400 meetrit. Iseenesest OK, aga jalad olid kiiremate sammude nautimiseks kaugelt liiga tümad. Üks põhjusi muidugi oli igavene klassika, ehk siis lõikude eeldatatv tempo… väga paljudes treeningplaanides on sees selline asi nagu võistlustempos jooksmine. Bold of you to assume, et ma oskaks umbeski oma võistlustempot aimata. Sellest tulenevalt ma jooksen intervalle sellises tempos, millises ma kohe kindlasti mitte ühtegi võistlust ei jaksaks joosta. Teisalt jällegi on 400 meetrit niikuinii nii lühike maa, et vahet pole #pohhyolo. Ma pole niikuinii kuude kaupa ühtegi intervalli jooksnud, ma ei valda seda kunsti.

Kolmapäev, 16.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin, nagu ikka, mis parasjagu pähe tuli. Üks mu lemmikharjutusi praegusel perioodil on jõutõmme ühel jalal, mida ma teen tavaliselt sangpommiga. See muidugi on üldse üks ülihea harjutus igaks elujuhtumiks, eriti minusugustele, kes ei viitsi kerelihaseid eraldi treenida.

Neljapäev, 17.06.2021

Jooks 5 kilomeetrit. Enne aga juhtus ka igasuguseid asju, nimelt käisin ma üle ma ei tea kui mitme aasta juuksuris ja nüüd on mul nii lühikesed juuksed, milliseid mul pole olnud ka ma ei tea kui palju aastaid. Minu filosoofia juuste osalt muidu on minimalistlik – nad kasvavad, siis aeg-ajalt ma lõikan neid natuke, siis nad jälle kasvavad ja nii edasi. Seetõttu mind ajab alati natuke segadusse, kui mulle öeldakse “issad, kui pikad juuksed sul on!”, nagu ma siis teeks selle heaks midagi, et nad sellised on. Nüüd igatahes on need mitukümmend sentimeetrit lühemad ja elu näitab, mitme aasta pärast ma siis jälle juuksurisse jõuan. Juuksurisse sõites nägin üle tee jooksvat metskitse. Kilomeeter mu kodust. Ma ei ela maal, ma elan tiheasustuses. Õhtul lõpuks läksin siis jooksma ka. Kitse enam ei kohanud. Suurem asi jooks ei olnud – selline, et otseselt nagu halb ei ole, aga eriti hea ka mitte. Tavaline trenn ühesõnaga 😀 Tempo on ikkagi kuidagi väga aeglane ja pulss kuidagi väga kõrge, ehk siis vormi pole ollagi ja kes teab, kas see kunagi üldse tuleb. Nagu iga aasta. Ma ei tea, mis vormi ma küll täpselt ootan, aga no… vaatame. 5 km, 00:36:41, keskmine tempo 07:19 ja keskmine pulss 147.

Reede, 18.06.2021

Puhkepäev.

Laupäev, 19.06.2021

Jooks 8 kilomeetrit. Mul oli nädalavahetuses kaks auku, kuhu see jooks paigutada – reedel kohe pärast tööpäeva lõppu või laupäeva varahommikusse. Seoses hetkel valitsevate ilmaoludega valisin mõistagi laupäeva varahommiku. Mitte et see midagi päästnud oleks – kell 8 oli juba 24 kraadi sooja. Alles sama nädala esmaspäeval istusin õues, jope seljas. Eesti suvi. Tagantjärele tarkusena oleks võinud jooksma minna kohe kell 5, kui mul uni ära läks… Seoses kuumalaine ja varase kellaajaga oli muidugi tempo ülimadal ja pulss ülikõrge, mida oligi ette oodata, sest see ongi täiesti normaalne. Ehkki väga demoraliseeriv, not gonna lie. 8 kilomeetrit, 01:00:58, keskmine tempo 07:36 ja keskmine pulss 153. Oma suures eufoorias uue, enneolematult lühikese soengu üle (enneolematult lühike = abaluude alla) olin pannud juuksed hobusesabasse, aga hiljem selgus, et see oli ikkagi veits vale valik. Pean harjuma lühemat patsi punuma, pole midagi teha. Teisalt jällegi on sellises pikkuses juuste puhul hobusesaba siiski veel põhimõtteliselt funktsionaalne, erinevalt varasemast. Tavaelus, ma mõtlen, mitte joostes.

Laupäeva õhtul avasin ka ujumishooaja, mis on ülipidulik ja pompöösne väljend selle kohta, kuidas ma suvel kaks korda ujumas käin (ja iga suvi ei käi sedagi).

Pühapäev, 20.06.2021

Puhkepäev. Tegin asju, mida ikka ühel kuumarekordilisel pühapäeval tehakse – võtsin päikest, sõitsin rattaga, käisin ujumas, sõin jäätist, käisin vaktsineerimas jms.

Järgmisel nädalal kuumalaine ilmselt süveneb, mingid portaalid lubavad teisipäevaks 36 kraadi sooja. Kõik need inimesed, kes sellel päeval kavatsevad Võidupüha Maratoni joosta, ilmselt rõõmustavad.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 07.06.2021 – 13.06.2021

juuni 13, 2021 Lisa kommentaar

Eelmise postituse, mis põhimõtteliselt oli soig teemal “ma ei tea, miks ma teen midagi, mida ma teen”, kommentaaridesse tuli humoorikas vastukaja, et isegi mu blogist on aru saada, et see jooksmine on mu jaoks suht enesepiinamine ja äkki ma ei peaks seda tegema. Huumor seisneb siin selles, et ma olen eluaeg olnud selline tegelane, et ma teen täpselt risti vastupidi sellele, mida mulle öeldakse. Kitty kommentaar aga kõnetas mind väga, mul on ka seesama jooksja identiteedi mure 😀

Mis ma aga eelmises postituses unustasin mainida, oli see, et muidugi ma olen end registreerinud nii mõnelegi võistlusele, mis augustis-septembris loodetavasti ikka päriselt ka toimuvad, ja väga naiivne oleks arvata, et ma kavatseks oma identiteeti enne neid hakata ümber hindama. Ei, ma kavatsen augusti lõpus ikka ühe poolmaratoni joosta, mis te siis mõtlesite. Ja nagu teada, siis minu võistlusettevalmistuste vääramatu osa on trenniblogid. Ma ei hakka isegi varjama, et ma loen neid iseenda trenniblogisid kogu aeg aastate vältel jälle üle ja mind aitab see väga palju, sest niisama kuiv statistika online-treeningkeskkonnas pole ikka päris see. Lisaks annab see mulle põhjuse blogida. Muidu ma ei kirjutaks üldse midagi või kirjutaks… ma ei tea, Hiina fantaasiaseriaalidest.

Niisiis, kaheteistkümne nädala pärast on poolmaraton. Ma jooksin viimase pooliku muide 2018. aasta augustis. Isikliku rekordiga. Ma jooksin kõik oma isiklikud rekordid 2018. aastal ja olin ilmselgelt (maratoni)vormis, aga kui selle suve sissekandeid lugeda, koosnevad need peaasjalikult ühest ja samast halast, kuidas ma ei jaksa joosta ja ei hakkagi kunagi jaksama. Ma saan aru küll, miks see enesepiinamisena tundub.

Esmaspäev, 07.06.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Seoses saabunud suvega olin sunnitud lahti laskma oma harjumusest teha trenn ära kohe peale tööpäeva lõppu, sest palava ilmaga on kell 4 kõige jubedam. Läksin jooksma veidi enne kaheksat. Mingil seniteadmata põhjusel olen teinud päris kiire tempoga jooksu (keskmine tempo 06:56), aga kahjuks postituse kirjutamise hetkel igasugused mälestused jooksust endast puuduvad.

Teisipäev, 08.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin kogu keha treeningu, nagu praegu ikka. Näiteks tegin kükki (ajaloo huvides olgu mainitud, et 40 kiloga, mis talvel oli mu soojendusraskus) ja muid suvalisi asju. Ma teengi praegu saalis täiesti suvalisi asju niikuinii, sest progresseeruda millegagi ei saa. Muuhulgas hakkasin tegema kummi abiga lõuatõmbeid, sest ehkki ma jaksan ilma ka, hakkas mulle ühel hetkel tunduma, et mul on tõmbe ülemine faas pekkis ja vajab tehnilisemat lähenemist. Kui mul mõnikord reaalselt saalis olles ka tuleks meelde negatiive teha, oleks juba päris hästi.

Kolmapäev, 09.06.2021

Jooks, 4,8 kilomeetrit. Tegin jälle (!) seda asja, mida ma teen idioodi järjekindlusega iga aasta mitu korda, ehk siis läksin Raeküla metsa jooksma ja küsisin endalt pidevalt, et miks ma küll siia tulin. Tegelikult mul muidugi oli teooria, et metsas äkki päike ei küpseta lagipähe kell 4 pealelõunal, et noh puud ja… Ei olnud neist puudest tuhkagi abi, ütlen ma teile. Küll on aga aastatega toimunud teatav areng, ma enam ei eksi tähistatud laial terviserajal ära. Põnevust jagus sellegipoolest. Esiteks olin ma sada meetrit metsa sisse saanud, kui hakkas müristama. Hindasin äikese piisavalt kaugel olevaks ja läksin edasi. Siis ühel hetkel krabistas keegi raja kõrval rohu sees niimoodi, et ma kargasin suurest ehmatusest raja teise serva. Ma ei tea, kes see oli. Igasugune loodus ja selles esinevad eluvormid on mu jaoks väga õõvatekitavad asjad, et te teaks. Ja kolmandaks oli puu küljes selline silt:

Ma päriselt ei tea, mida see tähendama peaks.

Selle jooksu keskmine tempo oli 07:14, sest ma vihkan pehmel pinnasel jooksmist (loe – ma pole sellega harjunud ja see on ebamugav).

Neljapäev, 10.06.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Selle jooksu ajal vaevasid mind kole väsinud jalad ja mõtlesin, et huvitav kas ma peaks hakkama jõusaalis ainult ülakeha treenima või on olemas ka mingi võimalus, et äkki ma saan ka mõne jalaharjutuse teha ja jaksaks selle kõrvalt veel ka joosta? Ega ma seda vist muidu teada ei saa, kui omal nahal järgi proovides, iseasi, kui kaua ma viitsin niimoodi 40 kiloga kükke teha. Või harjub keha ikkagi ühelt maalt ära? Muidu iseenesest pole väljavaade rinnalt surumisele ja lõuatõmmetele põhirõhk panna sugugi halb, nendes ongi areng märksa tagasihoidlikum kui kükis ja jõutõmbes. Jooks oli tempoga 06:58, keskmine pulss 152.

Reede, 11.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin näiteks jõutõmmet ja rinnalt surumist. Jõutõmbe puhul mulle ikka koledal kombel meeldib bumper-ketaste olemasolu, need on nii suurepärased lihtsalt. Saan teha ütleme nii et enneolematut volüümi (minu jaoks on kuus kordust seerias ikka juba tohutu volüüm). Rinnalt surumise kohta midagi tarka kirjutada ei oska, ega ma vist eriti hästi suruda ka ei oska. Ma teen kas midagi valesti või olen lihtsalt väga nõrk – mõlemad variandid on väga tõenäolised. Kätekõverdusi ma muide samamoodi ei jaksa või ei oska teha, näen siin teatavat korrelatsiooni.

Laupäev, 12.06.2021

Puhkepäev.

Pühapäev, 13.06.2021

Jooks 7 kilomeetrit. Jõudis kätte see ilm, mida ma joostes juba mõnda aega igatsenud olin, ehk siis jahe ja vihm. Tavaolukorras mulle meeldib kolmkümmend kraadi ja päike, aga mitte joostes. Igasuvine dissonants. Joosta oli sellise ilmaga lausa lust ja lillepidu ja isegi pulss näitas kohe oluliselt madalamaid numbreid. Ainsa negatiivse asjaoluna tuleb ära märkida mingi putukas, kes mulle silma lendas. Väga ebamugav, ei soovita. 50 minutit, keskmine tempo 07:07, keskmine pulss 142. Just vaatasin, et järgmiseks pühapäevaks see 30 kraadi ära lubataksegi – soojalemb minus on nagu hell yeah ja jooksja minus on nagu hell naw. 😀

Rubriigid:Uncategorized

Ise ka ei tea

juuni 11, 2021 4 kommentaari

Avastasin eile õhtul, et ämblik oli ehitanud minu tõstevöö külge endale võrgu. Nagu ma siis selle jaoks endale imeilusa valgest nahast tõstevöö oleks ostnud, et ämblikud seda oma püüniste ankurdamiseks saaksid kasutada! Teisalt ei saa ämblikku otseselt süüdistada, sest vööd sihtotstarbeliselt kasutasin ma umbes pool aastat tagasi. Ma teen küll mingit jõutrenni laadset võimlemist jõusaalis, kuid ilma vöö vajaduseta, sest beebiraskused. Niikaugele oleme siis jõudnud oma kunstieluga.

Tõstevöö sihtotstarbelist kasutamist pärsib hetkel asjaolu, et ma olen taaskord sattunud jooksmise libedale teele. Oleks, et see jooksmine siis libedalt läheks, ei lähe eriti. Tundub mulle juba mitmeid kuid – aga praegu kaevusin ma oma Polari treeningkeskkonda, et kas ma tõesti olen veel hädisem ja aeglasem kui varasemalt, ja tuleb välja, et isegi eriti ei ole. Samas ma ei tea, millega võrrelda? 2020. aasta suvel ma ei jooksnud, seal võrdlusmaterjali pole. 2019. aasta suvel olin ma kogu aeg kas haige, vigastatud või surmani väsinud, selle suve numbrid võibolla ka ei pädenud kõige paremini. 2018. aasta suvel ma treenisin maratoniks, selle vormiga ma absoluutselt ei hakka ennast enam võrdlema. Vähe sellest, et ma ei saa ennast võrrelda ühegi teise inimesega, ma ei saa ennast võrrelda isegi mitte iseendaga. Miks see sporditegemine nii keeruline peab olema?

Võrdlema muidugi üldse ei pea, eksole. Aga nagu ma avastasin Indigoaalase blogisse kommenteerides, on minu sporditegemine selline… sporditegemine. Ma jooksen ainult väga konkreetsete eesmärkide nimel, milleks on väga konkreetsed võistlused. Niisama trenni mõttes jooksma ma ei hakkaks vist iialgi, võeh! Mis toob mind ühe teise arusaamani, mis mind viimasel ajal vaikselt tabama on hakanud – et mulle meeldib idee jooksmisest väga palju rohkem, kui jooksmine ise. Mis omakorda tekitab minus kolmanda arusaamise, või pigem siis küsimuse – kas ma tegelikult üldse tahan joosta või ei taha? Ma ei tea! Keegi ei ütle ka. Kas ma pean hakkama Oma Peaga Mõtlema (TM)?

Ma olen nii palju mõelnud, et see hooaeg jääb mulle viimaseks. Selge on see, et paremat jooksjat minust ei saa ja kuna ma isegi ikka veel ei tea, kas ma jooksmist kui sellist üleüldse naudin, siis mis ma siin pungestan, eksole. Tuletame meelde, et minu isiklikud rekordid on 10 kilomeetril 00:57:29, poolmaratonil 02:11:12 ja maratonil spektakulaarne 05:09:45. Need on kõik nii tagasihoidlikud näitajad, et mul on üleüldiselt piinlik ennast üleüldse jooksjaks nimetada ja veel piinlikum mõelda, et iga mu elus tehtud jooksusamm on võistlusettevalmistus – selliste tulemuste tarbeks? Milleks? Ja ei, ma ei saa ega oska mõelda, et “aga tee seda enda lõbuks”. Ma ei ole jooksmises seda lõbu osa veel üles leidnud. Jah, ma tean, kui jaburalt see kõik kõlab. Ei, ma ei vihka jooksmist (okei, vahel vihkan, aga see läheb trenni või võistluse lõpuks alati üle). Ei, ma ei tea päris täpselt, miks ma seda teen.

Kunagi ma teadsin – mind lihtsalt huvitas, kas ma suudaksin kunagi läbida 10 kilomeetrit. Aga poolmaratoni? Aga maratoni? Ja kui ma selle teada sain, siis nagu enam nii huvitav ei olnudki. Ultrajooks mu jaoks huvitav ei tundu, nii et selle maratoniga nagu asi lõppeski. Või kadus see huvi sellega, kui mul 2019. aastaks oli plaan saada megakiireks 10-kilomeetri jooksjaks, aga terve suvi läks selle nahka, et ma suutsin vaevu ärkvel ja püstiasendis püsida? Selline enesetunne võtab igasuguse jooksuisu ära, seda ma võin kinnitada.

Keegi võiks nüüd osata mulle vastata, kas ma tahan joosta või ei taha, siis ma saaks aru, mida edasi teha. Kas jätan tõstevöö ämblikule või panen selle trennikotti tagasi ja hakkan rõõmsalt raskusi edasi tõstma, sest seda ma tahan vägagi teha, aga jooksmise kõrvalt kahjuks ei jaksa.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juba juuni

juuni 3, 2021 Lisa kommentaar

Suvi on konkurentsitult mu lemmikaastaaeg (ülejäänud ma olen nõus ära kannatama selle teadmise nimel, et suvi tuleb) ja paradoksaalsel moel kestab see nii lühikest aega, et ma iga kord ei pane tähelegi, enne kui see juba läbi on. Ma jõuan umbes jaanipäeva paiku imestada, et puud on lehte läinud ja siis järgmisel hetkel on enamvähem lumi maas. No mis teha.

Õnneks on ilmad hakanud jälle natukene mingit suvelaadset toodangut väljastama, vahepeal oli kogu aeg stabiilselt nii külm, et lihtsalt õudne. Teisalt on jällegi soojade ilmadega päevakorda kerkinud vähemate riiete kandmine ja nüüd ma üritan jõusaalis veel päästa mis päästa annab. Muidugi ei anna seal enam midagi päästa, aga ma ei loobu unistusest, et äkki kasvavad minulegi kunagi mingisugused lihased. Unistamine on teadupärast tasuta.

Jooksin maikuus kaks virtuaalvõistlust, mis pole kaugeltki mu lemmiktegevus maailmas ja ma ausalt loodan, et ma ei pea seda enam mitte kunagi tegema. Lahendus oleks end mitte enam igasugu võistlustele kirja panna, mõistagi.

Muus osas… ma ei teagi. Nagu me juba aastaid teame, siis on keeruline blogida, kui mitte midagi ei tee.

Netflixi tuli eelmisel reedel “Word Of Honor” ja taaskord ei ole Netflix pettumust valmistanud oma homeeriliselt idiootsete tõlkepärlitega (tasub tähele panna, et ma ei oska endiselt mandariini keelt, seega ma ei oska tõlget hinnata, aga ma ei ole päris loll ja ma saan aru, kui subtiitritesse kirjutatakse tegelaste nimed nii, et johhaidii – sest ma olen seda seriaali juba korra vaadanud teisest keskkonnast ja oluliselt parema kultuuritundliku tõlkega). Eriti naljakas on veel ka see, et esimest korda seda sarja vaadates ei saanud ma sündmustikust absoluutselt MITTE midagi aru kuni lõpuni ja ma vist ei pööranud sellele ka suuremat tähelepanu – ja nüüd teist korda vaadates on mul kogu aeg üks ahhaa-elamus teise otsa 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tootmine – see on imelihtne

mai 27, 2021 10 kommentaari

Ostsin ükspäev poest korraga kaks pakki (ok, topsi) maitsestamata skyri. Ma ei hakka tootja nime mainima, sest esiteks ma ei tea seda ja teiseks see pole tähtis. Kui ma poest mingeid asju ostan, siis ma küll ei viitsi vaatama hakata, kes need asjad teinud on. Aga need kaks skyri olid poes korraga ühes riiulis ja korraga ma nad ostsin ja sama tootja sama toode need igatahes olid.

Ühe topsi olen ära söönud ja teise tegin just täna lahti ja suur oli mu üllatus, kui skyr oli hoopis teise konsistentsi ja maitsega kui eelmises topsis. Ok, mitte HOOPIS, ikka arusaadavalt sama toode on, aga samas ka arusaadavalt teistsugune. Arusaadavalt teisest partiist, eksole. Ma olin hämmingus, sest sellist asja pole minuga varem kunagi juhtunud. Tuleb välja, et see tootmisettevõte, kus mina töötan, polegi ainus, mis suudab samade masinatega samast materjalist sama dokumentatsiooni järgi erinevaid tooteid toota. Me muidugi ei tooda toitu ka.

PS ma ei kavatsegi väita, et see kahe skyri erinevus kuskilt otsast halb on. Ma eeldan, et seal ettevõttes on olemas kvaliteedikontrolli funktsioon ja järelikult toode vastas parameetritele. Mis muidugi on ka mõnikord selline… noh, meie ettevõttes on kõigi lemmik alati selline situatsioon, kus kõik detailid on igast mõõdust täiesti tolerantsis, aga omavahel kokku ei lähe.

Küsimus kvaliteedikontrolli funktsiooni olemasolu kohta tekkis mul muuseas ükskord näiteks aga Tuborgi õllega, kus ma ostsin poest õllepudelite kuuspaki (mis teadupärast on kilesse pakitud) ja hiljem selgus, et üks pudel sellest kuuspakist oli poolik. Mismoodi selline asi tehasest välja läheb, jääb mulle küll arusaamatuks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Eurovisioonipostitus

mai 22, 2021 Lisa kommentaar

Poleks iial uskunud, et 2021. aasta maikuuks on maailm lõpuks jõudnud niikaugele, et Eurovisiooni finaalkontserdil esinejatel tunduvad olevat töökorras kõrvamonitorid. Ma arvasin, et ma ei näe seda päeva iialgi.

Samas, see kontsert ei ole praegu veel läbi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kiibitud

mai 16, 2021 4 kommentaari

Neljapäeval, 13.05 avanes see suurepärane võimalus 40+ isikutel end kiibistamise järjekorda panna. Ussirohtu miskipärast ei anta, ma ei tea miks? Võiks ju. Tegelikult on kiipidega ka pahasti – kogu maailmas on elektroonikakomponentide saadavus turul väga halb ja problemaatiline ja tarneajad väga pikad, nii et ma ei tea, kas ikka saab nõuetekohaselt kiibistatud või mitte. Elektroonikakomponentide turuseis on tõesti väga halb, seda osa lausest võite uskuda, muu osas peate ise otsustama. Tegelikult ma muidugi räägin koroonaviiruse vastasest vaktsiinist. Kuigi kiipide jutt on hakanud juba kuidagi ära vajuma, praegu on kuum teema hoopis ogavalgu kiirgamine. Ma siiralt loodan, et keegi teeb uurimustöö erinevatest uhhuu-teooriatest, mis käesoleva pandeemiaga seoses nii hoogsalt levivad, sest see on ikka next level. Ogavalgu kiirgamine… I don’t even.

Mina kui 40+ aasta jagu elukogemusega inimene olin digiloos toimuma hakkavaks valmistunud – ma olen aastaid idiootliku järjekindlusega püüdnud tuludeklaratsiooni esitada esimesel päeval ja see pole mul kunagi õnnestunud, seega ma tean, mida tähendab veebiportaali suletud uks. Ärkasin neljapäeva hommikul kell viis. (Päriselt.) Digiregistratuuris polnud peale minu vist kedagi, igatahes mingeid järjekordi ma ei täheldanud. Küll aga agoniseerisin ma päris mitu head minutit tohutute valikuvõimaluste üle – milline vaktsiin? Mis päev? Mis kellaaeg? APPI! Mulle meeldib rohkem, kui mulle öeldakse, mis ajal ja kus ma pean olema. Eks ma siis valisin omale vaktsiini (Pfizeri), aja (laupäeva pealelõunaks) ja läksin magama tagasi. Paar tundi hiljem oli juba meedias lugeda, kui tohutu ootejärjekord digiregistratuuris on, kümme tuhat inimest ja nii. Meediakära jagus mitmeks päevaks. Can’t relate.

Süstimine laupäeva pealelõunal oli muidugi täiesti ebahuvitav, millest pole midagi rääkida. Nõelad minus mingeid emotsioone ei tekita, ma olen lasknud ennast korduvalt tätoveerida, augustada ja mulgustada ja ma olin kümme aastat järjest stabiilselt doonor. Üks lihasesüst pole selle kõrval midagi märkimisväärset. Küll aga on aga naljakas see, et ma lasen kõik vaktsiinisüstid alati teha vasakusse õlavarde, mille peal mul ilutseb tätoveering ja see ajab süstijad alati segadusse, et KUHU see nõel siis nüüd täpselt torgata.

Läksin koju tagasi ja jäin kõrvatoimeid ootama. Kahjuks pole ka nende kohta midagi eriti huvitavat rääkida – õlavars jäi valusaks, nagu vaktsiinisüstiga ikka. Öösel ärkasin kell pool kolm selle peale, et pea valutas, aga kuna mul valutab pea väga tihti, siis ma ei oska seda otseselt vaktsiini kõrvatoimeks lugeda. Teisalt läks see peavalu ibuprofeeni peale kohe täielikult ära, mida mu tavapäraste peavalude kohta sugugi öelda ei saa, nii et mine tea. Pühapäev oli nagu pühapäev ikka.

Nii et suht sündmustevaene oli see lugu, isegi eriti head blogipostitust ei saanud. Samas mitte midagi muud huvitavat mu elus ka toimu, nii et abiks seegi raskel ajal.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Et igav ei hakkaks

mai 12, 2021 Lisa kommentaar

Mina pühapäeval jooksma minnes: õues on mingi napikas 5 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Mina teisipäeval jooksma minnes: õues on 26 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Eestimaa kevade reaalsus. Ikka kohe otsemat teed nullist sajani.

Teine asi, mis ajul manduda ei lase – läksin teist korda sinna uude, paar päeva avatud olnud jõusaali ja nad olid seal vahepeal juba pooled asjad ümber tõstnud. Jälle oli väga põnev. Seal on muuhulgas ka päris tõsteplatvormid ja bumper-kettad. Kettad muidu on väga toredad, alates viiest kilost täismõõdus diameetriga, aga ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et bumper-kettaid on ebamugav käsitleda, kui sa oled naisterahvas, väga väikeste kätega ja veits olematu haardejõuga. Noh, loodame selle peale, et kui ma ükskord jälle nii tugevaks saan, et mingeid päris raskusi tõsta jõuan, on ka mu sõrmede haardejõud natukene paranenud ja on lootust kahekümnekiloseid kettaid päriselt sinna kangi peale ka saada. Sinna läheb natuke veel aega. Uskumatu on endalgi mõelda, et ma vaid mõned kuud tagasi tegin jõutõmmet 85 kiloga.

Kolmas asi, mis ajul manduda ei lase, on “Word of Honor”. Ma suutsin kangelaslikult paar kuud seda mitte vaatama hakata, aga nüüd ma andsin ikkagi alla. Mitte et mul midagi selle vastu oleks olnud, ma kahtlustasin kohe, et kui ma seda vaatama hakkan, siis ikka andunult, nagu mul kombeks on. Sellepärast ma pidingi ootama, et ma oleks hingeliselt valmis taas pool aastat järjekordsest Hiina fantasy-seriaalist vaimustunud olema. Ma olen praeguseks hetkeks kuus osa ära vaadanud – mitte midagi aru ei saa, nagu Hiina seriaalide puhul tavaline (kuskil 20. osa paiku on lootust, et sisu hakkab pärale jõudma), aga see on nii vaimustav ja nii ülimalt gei ja ma juba jumaldan seda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Asjad

mai 11, 2021 5 kommentaari

I was today years old * kui ma sain teada, et maasikataimi müüakse sügavkülmutatult, nii et sa saad need kevadel maha istutada ja suvel juba maasikaid süüa. Hea variant, kui oled sügise maha maganud. Veel rohkem üllatas mind see, et neid sügavkülmutatud taimi (frigo-taimed, nagu neid nimetatakse) saab tellida pakiautomaati. Ma ei tea, MIKS see mind nii üllatas, aga mulle tundub veider idee minna pakiautomaadist maasikataimi ära tooma.

Muidu ma toon ikka pakiautomaatidest kogu aeg palju asju ära, sest ma ei suuda end tagasi hoida igasugu asjade ostmisest. Näiteks ostsin eelmisel nädalal üle mitmete aastate taas ühe tahke šampooni, mille kohta ma kuskilt blogist soovitust lugesin (äkki oli Nullkulu blogi?). Mu kogemused tahkete šampoonidega on siiani elus olnud valdavalt negatiivsed, sellest ka aastatepikkune vahe. Aga see šampoon oli imeline ja ma olen sellega jumalast rahul. Kokos tahke savišampoon kookospiimaga. Pole tänu väärt.

Eile oli e-esmaspäev ja mul said otsa kõik argumendid iseenda veenmiseks, miks mul ei ole Airpodse vaja. Mul siiralt ja tõesti ei ole neid VAJA, aga noh, ükspäev nad mulle sinna pakiautomaati nüüd siis tulevad. Pärast ma muidugi võin olla taas ainult väga üllatunud, et miks ma neid varem pole ostnud. Saame näha.

Kas ma olen kirjutanud sellest, kuidas mul Polari kelladega siiani läinud on? 2019. aasta kandis kuskil hakkas mulle tunduma, et ma tahan uut kella. Veensin end väga kaua, et mul ei ole uut kella vaja, sest mu M400 töötas laitmatult. Lõpuks kuskil eelmise kevade paiku mul said jälle argumendid otsa ja ostsin endale Polar Ignite. Selle kellaga ma rahul ei olnud, sest see… ei näita kella. Lisaks ei meeldinud mulle selle puute-ekraan. Ühel hetkel sai mul sellest mõõt täis ja kannatus katkes ja ma ostsin endale Vantage M. Sellega ma olen siiani väga rahul olnud ja võibolla mul nüüd natuke aega ei ole jälle vaja uut kella osta. Ma kannan kella 24/7 juba umbes eluaeg ja ma ei oskaks ilma käekellata elada, lisaks teen ma teadupärast palju trenni ja seetõttu ma olen viimased… 18 aastat või nii kasutanud spordikellasid. Polareid. Niikuinii saan nüüd kommentaari, et Garmin on parem. Ma ei tea, võibolla on. Küll aga on kallim, seda ma tean kohe kindlalt.

Mul kestab endaga juba pikka aega ka diskussioon, et mul tegelikult praegu veel ei ole uut telefoni vaja. Need diskussioonid lõpevad alati ainult ühtemoodi (vaata kahte eelmist lõiku), nii et eks me näe, kui kaua ma vastu pean.

k.

*ma ei tea, kust see meem pärit on. Asjad vahel lihtsalt ilmuvad.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu

mai 6, 2021 3 kommentaari

Viimati käisin ma jõusaalis 23. veebruaril.

Ja täna siis jälle.

Vahepealse kümne nädalaga on juhtunud nii mõndagi. Mu ihust on ära kadunud iga viimnegi kui lihas, mis kahjuks siiski ei ole kulmineerunud sellega, et mu internetist tellitud jope mulle vahepeal parajaks oleks saanud. Ma nimelt tellisin endale jope, eksole. Mõõdud olid kodulehel ilusti olemas, mõõtsin ennast siis ja tellisin – kahtlesin, aga no ma ju mõõtsin. Loomulikult oli see jope mulle õlgadest kitsas, sest millistel naiste riietel on mingi õlgade mõõt olemas? Asjaolu, et maikuus endiselt jopega peab käima, on ka muidugi eraldi teema…

Selle kümne nädalaga juhtus üks asi veel – Pärnusse ehitati tuliuus spordiklubi hiigelsuure jõusaaliga. Eile avati. Ma käisin täna. Nii uus klubi, et värvilõhn ja kõik värgid alles 😀 Nii suur, et nagu polekski Pärnu üldse. Pärnus tavaliselt on kõik asjad väga väikesed.

Esimene trenn üle kümne nädala muidugi oli homeeriliselt naljakas. Esiteks üllatas mind see, KUI raske on tõstekang. Ma ei teadnudki. Teine nali oli see, kuidas mul 30 kiloga kükki tehes vasak tagareis konkreetselt krampi läks ja seda juba kangi alla minnes. Homme on kindlasti veel naljakam, seda oskan ma palju aastaid treeninud inimesena juba ette aimata…

k.

Rubriigid:Uncategorized