Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Jumala geniaalne

jaanuar 15, 2019 1 kommentaar

Kui ma peaks kunagi abielluma, siis mu pulmavalss oleks raudselt Game Of Thrones’i tunnuslugu.

Üleüldse ma teeks oma pulmad Game Of Thrones stiilipeona.

Peamiseks tõmbenumbriks see, et mitte keegi ei teaks, kas ta tuleb sealt eluga välja.

Jumala geniaalne idee mu meelest. Hakkan kohe homme potentsiaalset abikaasat otsima. Tema ellujäämine sellel üritusel ei oleks mõistagi ka garanteeritud.

Kogu sellel geniaalsusel on muide täiesti loogiline seletus, mul on räme nohu, ma olen mitu õhtut kodus istunud ja HBO pealt GoT viiendat hooaega vaadanud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mul uus lemmiklugu jälle

jaanuar 13, 2019 4 kommentaari

Nagu teada, ma pean oma normist väga kõrvalekalduvaid lemmiklugusid ikka teiste inimestega ka jagama. Kuigi ma ei ütleks, et see normist kõrvalekaldumine on. Ma ütleks, et see on täitsa norm.

Ma kuulan jõusaalis alati sedasorti muusikat ja see, nagu ma hiljuti avastasin, on täielik power lugu.

Teine muusikastiil, mida ma jõusaalis kuulan, on sajandivahetuse-aegne nu-metal. Väga nostalgiline.

Ostsin enne jõule endale uued kõrvaklapid (tahab keegi pakkuda, mitu paari kõrvaklappe mul olemas on? Raudselt pakute mööda) ja meil on täna 13. jaanuar ja ma ei ole neid klappe veel kordagi laadinud ja neil näitab aku näidik endiselt üle poole. Täielik müstika. Aga vähemalt on trennides kohe uus minek sees, sest mu eelmised BT klapid läksid katki ja ma ei saanud tükk aega trennis muusikat kuulata. See spordiklubi, kus ma käin, on nii spets, et seal mängib muusika vaikselt, raskusi ei tohi kolksuga maha panna ja üldse on selline väljapeetud õhustik 😀 Alternatiiviks oleks üks teine jõusaal, kus mängib kõrvulukustavalt raadio (!!!), ja see on mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Ma ei tea, kas ma olen seda kunagi maininud, aga ma jälestan kirglikult Eesti raadiojaamu, iseäranis Sky Plussi, Powerit ja muid sääraseid. Mitte nende muusikavaliku pärast, ma kuulan sellist muusikat niikuinii, aga kui nendes jaamades keegi RÄÄKIMA hakkab, siis see on lihtsalt nii kohutav ja jube, et ma ei talu seda. Seetõttu ma ei kannata ka, kui avalikes kohtades raadio mängib.

Kui ma peaks mingitest oma kiiksudest kirjutama, siis üks oleks kindlasti see, et ma vihkan kirglikult enamikke raadiojaamu 😀 (ainsad, mida ma suudan kuulata, on Vikerraadio ja Retro FM. Esimeses neist töötavad normaalsed inimesed, kes suudavad normaalselt rääkida, ja teises räägitakse üldse vähe.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Miks nii keeruliselt?

jaanuar 9, 2019 1 kommentaar

Meile toodi eelmise aasta lõpus tööle uued kohviautomaadid. Vanad olid küll odavamad (kohv 20 senti), aga kohv see-eest väga halb. Mina muidugi nutsin ja jõin ja aastatega harjusin ära ka. Nüüd tulid siis uued. Olin mõistagi elevil, sest kohvi kvaliteet pidada parem saama (ma ei näinud ka võimalust, et veel halvem oleks võinud olla) ja erinevate kohvijookide valik suurem ja saab võtta väikse kohvi ja suure kohvi ja saate isegi aru, täielik gurmee. Eks hind muidugi ka tõusis, aga 30 senti on sellegipoolest veel tükk maad madalam kui see kuulus kolmeeurone kohv papptopsis. Mulle muide jääb siiani arusaamatuks, kuskohas maksab kohv kolm eurot? Explain pls.

Uuel kohviautomaadil on aga üks väga halb omadus. Kui olla selline keskmisest hajameelsem, aga kiire nupuvajutusvõimega isik nagu mina, siis saab masinast suhkruga kohvi. Vanas masinas oli kohv by default ilma suhkruta ja suhkur tuli nupuvajutusega lisada, aga uues tuleb kõigepealt suhkur nupuvajutusega maha võtta ja siis alles kohv tellida. Nagu… te päriselt eeldate, et mulle jääb selline asi meelde? Ja teate, mis selle juures kõige rõvedam on? Sa saad alles kahe viimase lonksuga teada, et seal kõige põhjas oli suhkur ka! Jood rahumeeles oma kohvi ära ja siis lõpetuseks veel selline nätakas. Ülimalt ebameeldiv. Ja seda juhtub praegu minuga pidevalt, sest ma pole veel ikka suutnud meelde jätta, mis järjekorras nuppe vajutada.

Joogiteemadel jätkates – käisin nädalavahetusel E.-l külas, programmis olid gin-tonicud. Mida ma jõin… kolm? Vist oli kolm. Arusaadavalt oli õhtu väga lõbus. Milleks ma aga absoluutselt valmis ei olnud, oli see, et pühapäeva hommikul ärkasin ma rõõmsa, roosa ja reipana ning kappasin entusiastlikult jõusaali, kus ma tegin tugeva ja ülihea seljatrenni, mis oli üks viimaste aegade parimaid. Väga veider. Mul on kange tahtmine seda eksperimenti korrata, kuna reeglina olen ma alkoholile ülitundlik ja selle tarbimine mõjub mulle tavaliselt üsna halvasti.

k.

Rubriigid:Uncategorized

2019 võistlused ja eesmärgid

jaanuar 4, 2019 Lisa kommentaar

Nagu ikka iga korraliku trenniblogi puhul, tuleb aasta alguses paika panna kõik see tore ja huvitav, mille nimel siis aasta jooksul higi, verd ja pisaraid valama hakata.

Käesoleval aastal (tahtsin muidugi kirjutada “järgmisel”, aga sain veel pidama) kavatsen ma, üllatus-üllatus, joosta ja võistlustel käia. Küll aga ei kavatse ma joosta mitte ainsatki täis- ega poolmaratoni, vaid ainult 10 kilomeetrit ja lühemaid võistlusi. Mul on nimelt plaan sel aastal kiiresti jooksma hakata. See kõlab juba ette palju rõvedamalt, kui arvata võiks, sest ma tean isiklikust kogemusest, et kiiresti joosta on väga vastik ja ebamugav. Eriti minu, üliaeglase jooksja jaoks. Ma juba natuke kahetsen seda otsust, sest hetkel tundub mitmetunnine pikk jooks palju meeldivam 😀 Aga kui päris ausalt rääkida, siis maratoniks valmistumine on väga aja- ja energiakulukas ja ma ootan vahelduseks üht lühikeste trennidega suve tõesti, olgu need lühikesed trennid siis pealegi ebameeldivad. Küll on aga mul väga kahju sellest, et ühtegi poolmaratoni ei saa joosta, sest mulle tõesti väga meeldib poolmaratoni distants.

Praegune võistluskalender näeb välja selline:

Rannametsa Luitejooks, 21.04.2019 – 8,3 kilomeetrit. Klassikaline võistlushooaja avapauk ja minu mugavustsoonist väga kaugel väljas olev võistlus, sest see rada koosneb külavaheteest, mudasest traktorirööpast põlluserval, maanteekraavist, metsaradadest ja Baltikumi kõige kõrgematest luidetest. Aprillikuine toimumisaeg on pakkunud ilma poolest ka nii kaunist päikesepaistet kui lumetormi. Väga huvitav võistlus ühesõnaga. Aga kuna see kuulub Pärnumaa kolmiküritusse ja kuna see mets on seal tegelikult imekaunis ja need kõrged tõusud on tegelikult omaette naljakad, siis loomulikult ma olen seal kohal. Ilma igasuguse ajaeesmärgita. Ma olen Luitejooksul käinud nüüdseks kolm korda ja iga aastaga on mu aeg järjest halvemaks läinud 😀

Tallink Maijooks, 18.05.2019 – 7 kilomeetrit. Ma olen seda varem ka kirjutanud, et mulle hullult meeldib Maijooks kui üritus, selle mastaap ja kogu see melu ja vaib ja megasuur sporditurg ja suur nännikott ja kõik muu, mis selle ümber käib, aga JOOSTA on seal jälkrõve. Igasugused Maijooksud on raudkindlalt mu elu kõige kohutavamate võistluselamuste edetabeli tipus, sest et mida lühem distants, seda kiiremini ma üritan seda joosta, ja mida kiiremini ma jooksen, seda rõvedam see on. Jah, tuleb väga rõve aasta, ma tean.

Rapla Selveri Suurjooks, 26.05.2019 – 10 kilomeetrit. Uus võistlus mu kalendris, ma pole seal varem kunagi käinud, eks saame näha, kuidas Raplas joosta on.

MyFitness Madness Race Keila, 27.07.2019 – 4 kilomeetrit ja paarkümmend takistust. Valisin Keila etapi ainult, sest Pirital vist on mingid päris veetakistused jões ja ma ei taha mingitest veekogudest midagi kuulda. Aga kuna eelmise aasta kogemused olid nii lahedad, siis ma lähen ka sel suvel end üle kere siniseks kolkima ja okastraadi otsa veristama. Äkki isegi olen nii kõva tegija, et takistuste vahel natuke jooksen, mitte ainult ei jaluta nagu eelmisel suvel. (Tegelt ka, ma läbisin seda rada 55 minutit).

Viking Line Ööjooks, 17.08.2019 – 10 kilomeetrit. Klassikaline, legendaarne Rakvere Ööjooks, mis vist ma arvan on mu lemmikvõistlus üleüldse. Esimesel aastal pakuti sajandi äikesetormi, teisel aastal jooksin mängleva kergusega poolmaratoni isikliku rekordi. Mis sel aastal kavas on?

Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, 01.09.2019 – 10 kilomeetrit. Iga pärnaka must-have rahvaspordisündmus ja nagu tai pohh kui ma sel aastal seda alla tunni ei jookse 😀

Tallinna Maraton, 07.09.2019 – 10 kilomeetrit. Ma pole sada aastat Tallinnas kümmet kilti jooksnud… okei kolm aastat. Ja kuna seal on rajal viis miljonit inimest, siis ma väga mingeid suuri lootusi sellele ei paneks ka. Äkki on vähemalt tore või midagi.

Pärnu Rannajooks, 27.10.2019 – 10 kilomeetrit. Minu traditsiooniline kümne kilomeetri rekordi tegemise võistlus, ainult et 2018. aastal jäin ma seal oma senisele isiklikule kaks sekundit alla lihtsalt sellepärast, et ma ei mäletanud, mis mu eelmine isiklik täpselt oli. Numbrimälu pole eales mu tugevaim külg olnud. Kuna kuupäev lükkus tavapärasest veel nädal aega hilisemaks, siis ma vean kihla, et sellel ajal sajab juba lund.

Ja sellega ongi laias laastus kõik. Sel aastal toimub küll taas ka Ööjooksu Talve Eri, aga ma veel ei tea, kas ma sinna lähen, selleni on peaaegu veel aasta aega ka. Muidugi kui aprillis peaks Pärnus toimuma taas Sinilillejooks, siis kindlasti osalen ka seal.

Eesmärkidest – loomulikult 10 kilomeetri uus rekord. Parem, kui mitu.

Jõusaali osas tahan jõuda niikaugele, et lõuatõmme ei oleks enam selline nibin-nabin-heal-päeval-ühe-jaksan nähtus, vaid et ma suudaks seda sooritada normaalselt igal ajal ja soovitatavalt mitu tükki järjest ja ma ei peaks selleks valvama mingit maagilist planeetide paiknemist ja kuvähis olemist nagu siiani. Issand, teate – ma lugesin ükspäev Maalehe aastahoroskoopi (seda uue tädi kirjutatud) ja seal oli kirjas, et ma pean sel aastal eriti vältima noorkuud ja täiskuud. Nagu… what?

Mingeid tõstmise eesmärke pole mõtet väga seada, sest mul oli teadupärast terve sügise selg pekkis ja ma näiteks olen jõutõmmet mingi kaks korda üleüldse teinud. Sellistes oludes pole ime, et mu kõige asisem lift praegu on rinnalt surumine. Selg on nüüdseks õnneks juba mõnda aega korras ja võibolla ma saan ikka natuke aega veel raskeid asju ka tõsta, enne kui ma jälle juba jooksma pean hakkama.

k.

 

 

Rubriigid:Uncategorized

Eesti Ööjooks 2018 – Talve Eri

detsember 30, 2018 Lisa kommentaar

Kes oleks võinud uskuda, et siin blogis veel detsembri lõpus võistluskokkuvõtteid võib kohata? Normaalsetes tingimustes muidugi iial ei kohtaks, aga seal Rakveres elavad mingid segased tüübid, kes aasta lõppu veel ühe omapärase võistluse korraldada taipasid. Ööjooksu fännid, nagu mina, kilkasid rõõmust väljavaate üle kaks korda aastas pimedatel Rakvere tänavatel joosta ja no kui medalit ka lõpus pakutakse, siis mina mõistagi ära ei ütle.

Ööjooksu talvine eri pidi algsete lubaduste väitel toimuma EV100 raames üks ja ainus kord, aga selliste lubadustega on alati teada küll kuidas. Järgmine aasta saab jälle. 😀 Distantsidest oli pakkuda 5 km ja 10 km ja võimalus läbida need kas ajavõtuga või ilma. Registreerides oli mul õnneks olnud piisavalt oidu ja tervet mõistust valida 5 km, ja päev enne võistlust igaks juhuks stardiprotokolli piiludes selgus, et ma olin suisa nii ettenägelik olnud, et ilma ajavõtuta variandi võtsin. Viimased jooksusammud tegin ma nimelt oktoobris…

Rakvere üllatas paksu lumevaibaga, mis oli igati positiivne. Detsembri arenedes olin ma juba suht huviga jälginud, et mis tingimustes siis joosta võiks saada – alguses tundus pikalt, et jääb +5 ja pori, siis tuli jõuludeks üllatuslikult korralik lumi maha ja hakkas tekkima väike lootus päris talvisele jooksule, aga peale pühi sulas see lumi vähemalt Pärnus muidugi ära ja +5 ja pori tõusis jälle päevakorda. Rakveres oli temperatuur nulli ringis, küll võrdlemisi vastik niiskus ja väga rõvedalt lõikav tuul (mitte tugev, aga väga vastik), aga nagu öeldud, väga korralik lumi siiski maas.

Start ja finish olid spordihoone taga. Jooksuriietes välja tulla ja starti oodata oli mõistagi päris ebameeldiv, sest et no külm ju. Selga panin lühikeste varrukatega t-särgi, fliisi ja peale jooksujaki, jalas lühikesed liibukad ja nende peal pikad jooksuretuusid, paksemat sorti sokid ja tavalised jooksutossud. Buff kaelas, müts peas ja kindad käes. Joosta oli niimoodi täitsa paras (sest ehkki temperatuurilt polnud otseselt külm, siis see niiskus ja tuul olid tõesti väga ebameeldivad). Mingit soojendusjooksu ma tegema ei hakanud, võimlesin ja hüppasin ja keksisin niisama starti oodates oma viisteist minutit, paigal seistes oli külm.

Start läks Ööjooksule omaselt ilutulestiku ja tuleleekide saatel ja tuligi üle mitme kuu jälle jooksma hakata. Päris tore on joosta, selgus. Enamik tänavatest olid täitsa puhtad ja lund oli mõnedes kohtades vanalinnas, libe polnud õnneks eriti kuskil. Esimesel kilomeetril tundus mulle küll, et oma sõrmedest ma täna õhtul ilma jään, aga kuskil teise kilomeetri paiku hakkas sinna ka vereringe jälle jõudma. Mingit ajaeesmärki mul muidugi ei olnud, kella panin stardis käima küll, aga ma ei vaadanud seda mitte ühtegi korda. Sörkisin niisama, et lõpuks medalit saada.  Mõtlesin, et kui vahepeal kõndima ei pea, siis on täitsa OK. Kuskil kolmanda kilomeetri paiku ma juba tundsin küll, et kui muidu trenni teha, siis on lihtsam joosta, noh kogemus ütleb sellist asja 😀 Aga muidu oli tore, Ööjooksu traditsiooniliselt oli iga veidi aja taga meelelahutuspunkte, mis ilmselt ilmast tingituna olid peamiselt DJd ja laservalgus ja hästi palju tossu. Viimased kaks kilomeetrit läks juba päris mõnusaks ja lõpp tuli kuidagi ootamatult kiiresti, nii et mulle tundus, et pagan, just sai nagu hoo sisse. Viis kilti on ikka kole lühike ots küll.

Sain medali ja nännikoti ja oligi kõik.  34 minutit ja 47 sekundit.

Võimalik, et järgmisel aastal läheb isegi kordamisele.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jõuludest

detsember 28, 2018 Lisa kommentaar

Kuna ma vihkan kirglikult jõulumuusikat, siis pole ma ka suurem asi jõulufänn üleüldse – on väga raske olla vaimustuses millestki, mille suurt osa sa kirglikult vihkad, mu meelest. Reeglina veedan ma jõulud ja aastavahetuse kuidagi niimoodi hambaid krigistades ja ära kannatades ja oodates, millal läbi saab. Tavaliselt ühel hetkel saabki ja siis võib eluga jälle edasi minna.

Kõige selle valguses olid selleaastased jõulud isegi täiesti inimlikud, sest jõulumuusikat ma kuulsin võrdlemisi vähe (ma lihtsalt ei läinud terve detsembrikuu kodust väljagi) ja üle päris mitme aasta ei pidanud ma pühade ajal ka meelelahutustööd tegema, nii et ma sain rahulikult kodus vedeleda, dressipüksid jalas ja veiniklaas end maagiliselt kogu aeg täitmas. Inimese kohta, kes väidetavalt veini ei armasta, olen ma viimasel ajal kahtlaselt palju veini joonud.

Jõulude osiseid oli traditsioonilisi, mõistagi – tegin piparkoogitainast ja hiljem neist piparkooke, käisin saunas ja kuna kõigile suureks üllatuseks oli maha sadanud lumi, sain ka lumehanges käia (otse leiliruumist, nagu see ikka käib).

Ebatraditsioonilisemana vaatasime jõululaupäeva õhtul koos õega (õigupoolest koos terve perega) kaks osa Game Of Thrones’i esimese hooaja lõpust, sest mis sobiks jõululaupäeva paremini kui peade maharaiumine jms. Vähemalt sain tõuke taas jätkata hooaegade kaupa vaatamist, sest muidu mu õe jõuab must ette ja pole edasiviivamat jõudu kui vana hea sibling rivalry. Vahepeal ma nimelt avastasin, et HBO’s on igasugu muid sarju veel ja vaatasin kaks hooaega True Bloodi.

Eile õhtul käisin kinos, kuna ma olin kunagi võitnud ühe kinkepileti ja see kippus ära aeguma ja ühtegi huvitavat filmi pole sada aastat olnud ja ma olin nüüd sunnitud Aquamani vaatama. Tegemist oli tüüpilise DC Comics filmiga, ehk siis see oli pikk, surmigav, puise dialoogi ja hõredavõitu süžeega. Aga noh, Jason Momoa.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Lõuatõmme algajatele

detsember 22, 2018 3 kommentaari

Blogi püsilugejad võib-olla teavad, et ma püstitan endale aeg-ajalt huvitavaid sportlikke eesmärke, mille täitmiseks ma siis hulka aega kurja vaeva näen ja selle käigus end korduvalt maapõhja needma olen sunnitud, sest et nagu milleks peab inimene iseenda elu nii keeruliseks elama. Üks sellistest eesmärkidest oli idee, et ma võiks suuta iseseisvalt lõuga tõmmata, kasvõi ühe korra elus.

Lõuatõmme on pealtnäha väga lihtne. Selle sooritamiseks on vaja ainult iseenda keharaskus rippuvast asendist käte jõul üles tõmmata.

LonelyBlondEstuarinecrocodile-small

Mehed teevad seda mängleva kergusega. Kogu aeg, olen ise näinud. Naised… not so much. Miks naiste jaoks lõuatõmbe sooritamine palju raskem on? Reeglina väiksem ülakeha jõud ja ilmselt ka madalamal asuv keha raskuskese. Mis muuseas ei tähenda, et naiste jaoks lõuatõmme midagi võimatut on, seda mitte, aga raskem küll. Palun öelge mulle, et ma pole ainus naine maailmas, kellel selleni jõudmiseks mitu aastat aega läks…

Mu eelmise postituse kommentaarides Krõõt küsis, et kuidas ma lõuatõmmet tegema õppisin, ja kuna ma ilmselgelt olen sel teemal Absoluutne Asjatundja, siis ma kirjutan sellest kohe pikemalt.

Kuna mul võttis see protsess tõesti kohutavalt kaua aega, siis ma jõudsin selle aja sees frustreerunult läbi töötada väga suure hulga veebilehti ja youtube videosid, nii et ma tõesti üht-teist sellest asjast tean. Ok, kui ma nüüd tegelikult päris aus olen, siis konkreetselt, pühendunult, süsteemselt tööd tegin ma selle nimel äkki mingi 7-8 kuud? Enne seda oli tegemist vähemsüsteemse ja juhuslikuma tööga. Aga minu kogemuse kohaselt, kui sa oled lisaks veel minusugune vähese lihasmassi ja väga tagasihoidlike jõunäitajatega ja iseäranis väga kesise ülakehajõuga keskealine naisterahvas, siis lõuatõmbamiseni jõudmiseks tuleb teha stabiilselt, tuimalt, regulaarselt, surmani tüdimuseni spetsiifilisi harjutusi ja vähemspetsiifilist jõutrenni. Siin ei ole mingit maagilist nõksu või trikki, siin on ainult eht-tammsaarelik ropp töö.

Põhiline, mida lõuatõmbe juures vaja läheb, on jõud. Kogu ülakeha, ehk siis selja, õlgade, käte, kerelihaste jõud. Mida rohkem seda on, seda parem. Igasugune jõutrenn korralike raskustega tuleb kasuks. Ilmselt saab ka ilma hullumeelse kangitõstmiseta, aga põhimõtteliselt on asi ikkagi suures osas füüsilises jõus. Põhiosa võtab selg, kui kõige suurem lihasgrupp, aga ka kõik muud ülakeha lihased.

Aga on vaja ka spetsiifilisemat ettevalmistust. Lõuatõmme kaasab kogu keha, kaasa arvatud kesknärvisüsteemi ja kui su kesknärvisüsteem ei ole suuteline õigetel ajahetkedel käivitama õigeid lihaseid, siis asi ei toimi. Alljärgnevalt ma kirjeldan mitmeid erinevaid harjutusi, mida mina tegin ja mida leiab enamikest artiklitest, kui guugeldada “how to get your first pullup”, sest et ega ma jalgratast ei leiutanud.

Kõigepealt – rippumine. Sa ei saa lõuga tõmmata, kui sa ei jaksa ennast toru küljes rippumas hoida. Kui sa pole harjunud oma keharaskust oma isiklike käte ja iseäranis sõrmede otsas hoidma koos mõjuva gravitatsioonijõuga, siis on see päris hea väljakutse juba iseenesest. Rippumisest alustamine on väga hea, mina olen väga väikese kannatlikkusega  inimene ja ma pole sellele väga palju aega pühendanud. Kui sa juba ripud, siis sealt saab edasi minna kahe pealtnäha tillukese, aga tegelikult üliolulise sammuga. Esimene neist on nn. “hollow body hang”, millele ma eestikeelset vastet ei tea, aga mis põhimõtteliselt on selline, et sa ei ripu mitte vedelalt nagu märg pesu, vaid aktiveerid oma kerelihased (pidades meeles, et kere algab õlgadega ja lõpeb tuharatega). Lihaste aktiveerimine tekitab sisuliselt sellise tunde, et kui keegi sind peaks lükkama, siis sa mitte ei lehvi edasi-tagasi, vaid oled tugev ja isegi veidi jäik. Miks see oluline on? Sest kui sa pead hakkama end ülespoole tõmbama, siis oluliselt lihtsam on tõmmata aktiveeritud kere, kui suvalist sültjat massi (kehtib iga jõuharjutuse puhul – vedel ollus on raskem :D)

Teine, väga oluline samm – pane tiivanukid tagataskusse! Kõlab naljakalt, aga püüa seda teha. Rippudes aktiveeri oma õlad nii, et roteerid neid kergelt tahapoole ja alla, nii et su pea ei ole enam õlgade vahele pressitud. Põhimõtteliselt sama liigutus, mille sa teed siis, kui lükkad seises selja sirgeks – kael pikaks, õlad taha ja alla, rind ette. Mul oli kunagi flamenkoõpetaja, kelle sõnavarasse kuulus väljend “tissid püksist välja”… No sisuliselt sama asi. Inglise keeles on selle harjutuse nimi “scapular pullup”. See on väga oluline harjutus, sest kindlustab selle, et sa ei rebi hiljem oma õlga toore jõuga liigesest välja. Ka siis, kui sa juba jõuad vabalt omal jõul lõuga tõmmata, tuleks alati alustada sellest, et aktiveerid oma õlad taha ja alla!

Tavalist rippumist ja nii hollow hang’i kui scapular pullup’i võib teha omaette harjutustena, seeriates. Esiteks suurendab see nii käte ja iseäranis haarde jõudu kui ka valmistab kesknärvisüsteemi ette spetsiifiliseks liigutuseks.

Edasi saab minna mingil moel assisteeritud lõuatõmbega, kus sooritatakse täisamplituudiga lõuatõmme nii, et osa keharaskust on mingil moel vähemaks võetud ehk kompenseeritud. Selleks on erinevaid mooduseid. Osades jõusaalides on spets lõuatõmbe masin, kus raskusplokiga on võimalik kompenseerida mistahes osa kehakaalust. Minule isiklikult see variant ei meeldi ja guugeldades leidsin, et seda mitmetel põhjustel ka pigem ei soovitata. Kuna ma olen seda masinat kasutanud täpselt ühe korra elus, siis ma sellel pikemalt ei peatu.

Minu poolt isikliku kogemuse põhjal saab heakskiidu kummilindiga assisteeritud variant.

02

Selleks on vaja pikka, suletud ringi kujulist kummilinti, näiteks sellist, mida on olemas erinevates tugevustes. Mida paksem/jäigem/tugevam kumm, seda suuremat “abi” see annab. Kumm läheb ümber lõuatõmbetoru, selle sisse saad astuda nii, et kumm jääb kas talla alla (suurem “abi”) või kõverdatud põlvede alla (väiksem “abi”). Sellisel viisil lõuatõmmet sooritades võtab venitusasendis kumm osa keharaskusest enda kanda, samas on võimalik harjutust sooritada korrektse tehnikaga ja keha on vaba. Nagu ma netist lugenud olen, siis ka sellel meetodil on vastaseid, sest kumm assisteerib kõige rohkem alumises faasis, millega enamikel inimestel kõige rohkem raskusi on. Aga sellegipoolest ma ise eelistan just seda meetodit, sest kumme saab aja jooksul õhemate/nõrgemate vastu vahetada, vastavalt sellele, kuidas jõud kasvab.

Ilma igasuguste abivahenditeta on erinevad progressioonivariandid samuti olemas. On võimalik teha näiteks lõuatõmbe negatiive – see algab ülemisest, lõug-üle-toru faasist (kuhu saad näiteks hüpates, või mingi tabureti või pingi vms abiga) ning sealt siis lased end alla võimalikult aeglaselt ja kontrollitult. See muide on palju raskem, kui võiks arvata. Paljud allikad soovitavad seda varianti kõige rohkem, sest ehkki on tegemist nn. tagurpidi liigutusega (lased end alla, mitte ei tõmba üles), siis ekstsentrilisele liigutusele keskendumine tegelikult arendab lihasjõudlust sama palju kui kokkutõmbe faas ning lisaks annab see kesknärvisüsteemile õige signaali, milleks on kogu keha raskus ilma abivahenditeta gravitatsiooni mõjualas rippumas. Kuna siin puudub igasugune “tugi”, siis peavad töötama kõik vajalikud kerelihased ja üleüldse kogu keha, et liigutust üleüldse ohjata. Seda harjutust on ka suhteliselt lihtne progresseerida, sest mida tugevamaks sa saad, seda aeglasemalt ja kontrollitumalt on sul võimalik seda negatiivi sooritada.

Et lõuatõmmet “harjutada” ja kesknärvisüsteemi vastavasse konditsiooni viia, võib teha kõikvõimalikke lõuatõmbe erinevaid faase, mida sa parasjagu teha jaksad – abistada end algfaasist kerge hüppega ja tõmmata lõpuni üles, hoida end ülemises faasis lihtsalt kõverdatud kätega paigal, teha nn. poolikuid tõmbeid kas siis poole pealt üles või alt poole peale või mida iganes. Kui sul on saadaval mingi madalal paiknev toru või TRX või võimlemisrõngad või kasvõi Smithi masin või kükipuur, on väga hea teha nn. aussie pullup’i, mis on muuhulgas niikuinii väga hea seljaharjutus ja väärib tegemist:

australian_pullup

Niisiis, kõiki neid harjutusi ma kasutasin. Absoluutselt igas jõusaalitrennis, 4-5 korda nädalas. Kuude kaupa. Põhiliselt tegin kummiga tõmbeid, aga oma esimese lõuatõmbe saavutamiseks kasutasin absoluutselt kõiki, millest ma kirjutasin. Iga jumala trenn vähemalt ühte, vähemalt 3 seeriat, niipalju kordusi seerias kui vähegi jaksasin. Mingit konkreetset programmi mul polnud, aga nagu ma juba korduvalt ütlesin, iga jumala trenn algas mul mingi lõuatõmbeharjutusega. Ja see kõik võttis mul aega VÄHEMALT 6-7 kuud. Rohkemgi, arvestades seda, et ma tegelikult üritasin ka eelnevatel aastatel. Aga 6-7 kuud järjest tegelesin ma sellega IGA JUMALA TRENN. Korduvalt kaotasin igasuguse lootuse ja motivatsiooni, aga hambad ristis punnitasin edasi. Tõsine grind oli see, ausalt.

Kõige raskem mu jaoks oli (ja on) algfaasist, kõige põhjast nn. liikuma saamine, esimesed kümme sentimeetrit. Kui juba käed kuidagimoodi kõveraks saab, läheb edasi kergemalt. Mul on kogu aeg selline tunne, et mul on õlad kuidagi valesti küljes, aga ma arvan, et see on mingi algne positsiooni viga ja ma peaks rohkem neidsamu scapular pullup’e tegema. Siinkohal on vist viimane aeg ka mainida, et täisamplituudis, tehniliselt korrektne tõmme algab justnimelt täiesti altfaasist, kus käed on täiesti sirged ja õlad suht kõrvade juures (aga need tuleb alati enne aktiveerida ja kõrvade juurest allapoole viia!). Väga suur enamus mehi teeb tegelikult pooliku amplituudiga, küünarnukid jäävad kõverdatuks, mis muidugi on lihtsam, aga nagu… I see you, dude!

Ahjaa, ma ei maininud võimalikke haarde erinevusi. On võimalik kasutada pealthaaret (peopesad endast eemale), althaaret (peopesad enda poole) ja neutraalhaaret (peopesad vastastikku, eeldab paralleelsete torude olemasolu). Iga haare kaasab veidi erinevalt lihaseid – näiteks althaare on veidi kergem kui pealthaare, sest kasutab rohkem biitsepsit. Neutraalhaare on kõige säästvam õlaliigestele, sest õlad on veidi kokku toodud, ning minu jaoks isiklikult on see kõige lihtsam ka, sest see kuidagi kasutab rohkem ülakehalihaseid või on mul need lihased siis lihtsalt tugevamad ja/või paremini aktiveeritavad. Nii alt- kui pealthaardes on mul õlad ja randmed päris tugeva pinge all, sest see harjutus on mu jaoks ikka väga-väga raske ja nõuab väga palju jõudu, mida mul on endiselt üsna vähe. Ma jõudsin iseseisva lõuatõmbeni selle aasta aprillis ja kuna ma teadupärast suvel muudkui jooksin ja välijõusaale vaatasin eemalt, siis mõistagi ma sügisel enam tuhkagi tõmmata ei jõudnud ja hakkasin aga jälle otsast peale kõikide nende harjutustega, mida ma eelpool kirjeldasin. Ainsaks vaheks ainult see, et nüüd ma juba teadsin, et see kõik on võimalik. Ja muidugi päevad pole ka vennad, ehk et kui sa (nagu mina) jõuad väga napilt ja suure punnitamisega teha ühe lõuatõmbe, siis võib vabalt juhtuda, et mõni päev ei jõua ka. Nagu näiteks täna – hakkasin tõmbama, aga nagu alati igasugu suurte max effortitega (ja see on max effort katse, eksole), kui kohe alguses miski ei klapi, siis sooritus välja ei tule. Õlad olid kuidagi vales asendis ja ei jõudnud täna end üles tõmmata, mis siis, et ükspäev juba jõudsin. Mis seal’s ikka, mõni teine päev jõuan jälle.

Ma arvan, et kui keegi terve selle postituse läbi jaksas lugeda, siis on lõuatõmbe sooritamine juba lapsemäng 😉

Jõudu!

k.

Rubriigid:Uncategorized