Arhiiv

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Nike Training Day 2019

märts 19, 2019 2 kommentaari

Pühapäeval, 17. märtsil kimasin hommikul Tallinna poole, et saaks taaskord Saku Suurhallis tuhandete inimestega koos trenni teha. Õigupoolest ma ei tea, kui palju inimesi kohal oli, et kas sai mitu tuhat täis. Ütleme nii, et inimesi oli palju, nagu igal aastal.

VE1_3188

Foto: Dranginis Vytautas / http://www.myfitness.ee

Ja nagu igal aastal, oli üritus tore. Eriti suur rõõm on näha ilmselget arengut korralduse poolelt, kuidas reaalselt inimesed tegutsevad selle nimel, et igal aastal parem oleks. Ja ausõna, on olnud. Sel aastal ei saanud korralduse koha pealt küll ainsatki halba sõna öelda, kõik sujus mu meelest nagu kellavärk. Sel aastal oli esmakordselt rakendatud eri treeningaladele eelregistreerimine ja see oli ikka ekstra boss värk.

Natuke selgitust ka, äkki blogilugejad ei tea, millest ma räägin. Nike Training Day on Nike ja MyFitnessi poolt korraldatav suur treeningpäev, kus hommikust õhtuni toimuvad eri aladel erinevad treeningud kohalike ja külalistreenerite eestvedamisel. Sel aastal oli erinevaid treeningalasid kokku kuus ning kokku toimus neis 36 erinevat pooletunnist treeningut. Saku Suurhalli saalis asuva pealava treeningud on kõikidele osalejatele vabalt kaasatehtavad, teised alad on väiksemad, sinna võetakse ühte trenni limiteeritud arv inimesi. Senini on registreerimine toimunud alati ainult kohapeal suht elavas järjekorras, mis tähendab, et kes ees, see trennis. Limiteeritud arv on ca 40-50 inimest, mis kogu massi arvestades on imepisike arv ja mingisse eritreeningusse saamine on väga õnneasi olnud. Ma olin enne seda aastat suutnud skoorida vaid ühe eritreeningu aastal 2016 😀 Aga sel aastal avanes ühel konkreetsel päeval ühel konkreetsel kellaajal üks saladuslik meili teel saadetud spetsiaalne veebilink, kus sai end enne üritust neti teel eritreeningutesse registreerida. Kümme minutit, suur hulk kulunud närvirakke, lühemaks näritud sõrmeküüsi ja MyFitnessi serveri vaevalise krigisemise saatel õnnestus mul saada viimane (!) koht ühte ülieksklusiivsesse Studio X trenni. Ma ütlen teile, Studio X on absoluutselt kõige popim asi üleüldse. Studio X ukse taga oli pühapäeva hommikul Saku Suurhalli pikkune saba kaks tundi järjest.

R_K_8986

Studio X elava registreerimise järjekord. Foto: Rasmus Kooskora / http://www.myfitness.ee

Ühesõnaga. Korraldus oli hea ja minu kohalesaabumise aeg ilmselt optimaalne, sest ma ei pidanud eriti pikalt seisma ei käepaelasabas ega garderoobisabas. Kõik see kaunidus muidugi muutus, kui ma Saku Suurhalli alumise leveli põrandale jõudsin ja Nike poes shoppama hakkasin. Seal ma nimelt seisin 35 minutit proovikabiinisabas. Aga noh, ma olin sellega arvestanud. Poes mul kahjuks eriti ei vedanud, sest mul olid suured lootused Metcon jalatsite hankimiseks expo-soodsa hinnaga, aga Metcone oli kõige suurem number olemas 40,5, mis oli mulle ikka kohe täitsa väike. Ostsin siis riideid. Sest ilmselgelt on mul alati trenniriideid juurde vaja (not).

Päev ise läks kuidagi kiiresti. Tegin kokku 5 trenni, ca 2,5 tundi. Esimene ots kõik järjest pealaval ja kõik sellised trennid, mis mulle hullult meeldivad – Nike Training Club stiilis, intensiivsed, kogu keha hõlmavad. Kõigepealt klassikaline NTC soojendus (muuhulgas ka burpeed), edasi ühe Saksa treeneri juhendamisel HIIT, mis väärib mu meelest täpsemat kirjeldamist. Esimene osa trennist oli selline, et lihtne harjutuste plokk – viis kükisthüpet (jump squats) ja kaks burpee’t. See plokk sooritada iga 30 sekundi täitumisel – sama põhimõtte mis EMOM (every minute on the minute), aga ajaperiood poole lühem. Kogu kestus 10 minutit. Mis teeb kokku 20 seeriat. Ütleme nii, et omapead ma sellist asja vastu ei peaks. Aga Nike Training Day on imeline ja maagiline päev omapärase võlujõuga ja sellel päeval on iga burpee omamoodi armas. Ka see neljakümnes. Ja siis läheb trenn ju veel edasi mitte ühe, vaid lausa kahe Tabata protokolliga! Oi, mulle meeldis see trenn väga. Kolmandaks trenniks sel päeval oli Athletics Training, mis oli igasugu speed ja agility ja power movements (andke mulle andeks, et ma ei tea, kuidas neid asju eesti keeles öelda).

Siis oli mul natuke aega puhkust, kus ma jõudsin juua ühe Nocco ja süüa pool müslibatooni ja oligi aeg minna Studio X trenni. Ootused olid kõrged ja pettuma ma ei pidanud. Väike ruum, pime, valgustuseks vaid LED-ribad põranda servas, vali muusika, topispallid, Skill Mill trenažöörid, hantlid, ja intervalltreening jaamades. Üliäge. Esiteks mulle meeldivad topispallid, teiseks tuli jälle hästi palju burpee’sid teha, kolmandaks oli Skill Mill väga huvitav asjandus ja neljandaks olid hantlid ikka päriselt ka hantlid, mitte mingid kahekilosed 😀 Tõsine trenn. Jube kahju, et Pärnus pole, nagu kõiki muid ägedaid asju.

Päeva lõpetuseks ja viimaseks lõdvestavaks treeninguks Bodycombat, mida ma pole sada aastat enam teinud, aga ega löögitehnika ei unune. Ainus häda, et burpee’sid polnud 😀

Ja siis oligi trennipäev minu jaoks läbi. Mõistliku ja korraliku fitness-friigina kaapisin otsemat teed McDonaldsisse sööma ja sain kultuurišoki asjaolust, et McDonalds oli pilgeni rahvast täis. Pärnu omas pole mitte kunagi mtte kedagi, minge mis kell tahate. Päriselt. Väga kummaline kogemus.

Ootan järgmist aastat, nagu alati.

k.

Rubriigid:Uncategorized

A nüüd tuleb kevad vä?

märts 15, 2019 Lisa kommentaar

Jõel on juba mitmes kohas suured lahvandused (Pärnus loomulikult, mitte Sindis, meil pole sel talvel jääd olnudki), märtsikellukesed otsaga õitsevad, ja mingisugune lind laulis eile emakeelepäeva puhuks õhtul nii ennastunustavalt kuskil puu otsas, et kohe seda nägu. Ma ei tea, mis lind see oli, igatahes mitte tihane. Midagi keerulisemat.

Jooksma pole saanud, sest igaks juhuks jäin pärast megatihedat nädalalõppu (esinemised ja mitmed sünnipäevad) hoopis haigeks. Põdesin niipalju kui sain ja käisin haigenagi veel esinemas. Nüüdseks muidugi juba võiks ka joosta, aga ma ei hakanud riskima, sest pühapäeval toimub taas üks mu lemmikpäevi aastas, ehk Nike Training Day.

E-etteütlust kirjutasin eile ka, kaks viga oli. Tekst muidugi tundus petlikult lihtne, aga kust mina pidin teadma, et rahvusringhääling ei kirjutata suure tähega?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kulinaarsed eksperimendid

märts 13, 2019 2 kommentaari

Pealkiri on puhas clickbait, sest ühtegi kulinaarset katsetust mu köögis veel toimunud ei ole, aga postitus sai inspireeritud sellest, et käisin eile poes ja nägin sellist huvitavat asja nagu kimchi maitseainesegu. Või õigemini tundus see paki sees olevat pasta, mis teeb asja veel lihtsamaks. Ilmselge vihje, et ma pean selle kimchi tegemise ikka ette võtma. Olen juba hea hulk aega erinevaid retsepte lugenud ja vaaginud ja teinud korraliku eestlase kombel hmmm ja eeee ja igasugu muid asju, aga vot kimchit valmis teinud siiani ei ole. Sest kust ma võtan gochujang’i, eksole, aga mis kimchi see ilma gochujang’ita on. Kuigi ma olen suht kindel tegelikult, et internetist on tänapäeval kõiki asju saada, asi see gochujang pole.

Ma olen kimchit muidugi ise ainult ühe korra elus söönud, kunagi Rootsi sõites laevas, kus ma pidin selle tarbeks end läbi võitlema keskealiste asiaatide kambast, aga veidike õnnestus mul endale sealt ikka tänu kiirele reaktsioonile krabada. Mu mälu kohaselt maitses imeliselt. Tüüpiline mina – hapukapsast ma ei armasta sugugi (ega üleüldse kapsast mitte mingil kujul), aga kimchi andke ainult kätte. Ma vist ikka ei ole eestlane, eriti mis mu maitsemeeli puudutab.

Kui peaks kunagi juhtuma, et ma selle kimchi tegemiseni jõuan, siis kindlasti kuulete sellest.

Muus osas pole mu köögis eriti midagi põnevat toimunud. Esmaspäeval tegin punast tai karrit ja mõtlen siiani, et kas ma panin millegagi puusse või ongi roheline karri oluliselt parem. Ma olen punast karrit varem ka teinud ja siis mõtlesin sama. Ahjaa, nädalavahetusel tegin esmakordselt ka jambalaya’t, mis osutus samuti ülimaitsvaks. Krevette ma mõistagi ei pannud, sest ma ei söö krevette. See-eest panin ananassi. Mis tuletas mulle meelde ülemaailmse ülitähtsa universumit muutva küsimuse, et kas ananass käib pitsa peale. See küsimus, muide, kallid inimesed, pole mingi teema. Kosmiliselt tähtsusetu. Tõeline küsimus, mille olulisusest saavad aru ainult eestlased, ja mis õnneks kerkib päevakorda vaid kord aastas, on mõistagi see, et kas vastlakukli sisse käib moos või ei. Suutkem eristada tõeliselt olulisi teemasid pseudoprobleemidest!

(Ananass – jah, moos – ei.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas äärepealt kevad oleks tulnud

märts 5, 2019 Lisa kommentaar

Laupäeval oli kõik imeline ja paljulubav. Jalutasin hommikupoole sõbranna lapse sünnipäevale, mis oli juba iseenesest suhteliselt enneolematu asi, sest ma saan võibolla kord viie aasta jooksul kuhugi kohta jalgsi minna, absoluutselt kõik kohad, kus ma iial elus käin, asuvad mu kodust tavaliselt liiga kaugel. Okei, valetan, Sindi Rockile ma saan ka jalgsi minna. Ilm oli juba täitsa kevadine, eriti pealelõunal, kui ma tagasi koju hakkasin jalutama. Läksin korra jõe äärest läbi ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et sel aastal jääminekut meil ilmselgelt ei tule.

img_1310

Jõgi on meil siin siis selline, püüame siin hunte niimoodi casually ja…

Täitsa kevad oli. Kodutänavas nägin ühes aias lumikellukesi ja puha. Mul endal lumikellukesi ei kasva, seega ma oma kodus neid ei näe.

Pühapäeval sadas maha paks lumi.

Esmaspäeval lumesadu jätkus. Kuna esmaspäeva õhtu nägi ette esimest trenni jooksu treeningplaanist, siis läksin jooksma. Lund sadas endiselt. Laialt. Alguses oli täitsa nunnu, aga lõpupoole kiskus kole libedaks jälle ära – temperatuur oli ju plussis ja teedel asfalt väljas, aga see hoogsalt sadav lai lumi moodustas sinna sellise mõnusa märja lopakihi.

Esmaspäeva õhtul hakkas sadama paduvihma ja sajab siiani.

Täna, vastlapäeval, vaatab FB seinalt vastu mingi üleüldine talvetemaatika, sest lumesadu jõudis mingi täna omadega Põhja-Eestisse ka ja meedia ilmselgelt kajastab ainult Tallinna olusid, mistõttu kajab kõikjal üleskutseid minna vastlaliugu laskma ja ma ei tea mida veel tegema. Me Pärnus võime heal juhul ujuma minna. Meil sajab vihma ja pühapäeval mahasadanud lumest on jäänud järgi paks vesine pläga (kui sedagi).

Aga see-eest peaks täna õhtul tulema külmakraadid, mis tähendab, et liugu lasta saab ikkagi, ilmselgelt kiilasjääl, autodega ja jalakäijad ja nii edasi…

Kas ma olen juba maininud, et ma ei armasta Eesti kliimat mitte üks raas?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Hooajavahetus

veebruar 27, 2019 4 kommentaari

Märkamatult on aeg jõudnud niikaugele, et tuleb panna tossud jalga ja asuda tegudele. Järgmisest esmaspäevast alates läheb lahti countdown 12 nädalat esimese 10K võistluseni (it’s the fiinaal countdown…. paparapaa, paparapapaaa….) . Niipalju kui ma olen autoaknast välja vaadanud, tundub jää ka suhteliselt sulanud olevat, nii et ma äkki ei peagi enam jooksmise asemel uisutamisliigutusi tegema. Raudselt tuleb nüüd selle peale mingi räme talv tagasi. Loogiline oleks.

Maijooks jääb mul sel aastal vahele, mis ühest küljest on jube kurb – ma pole veel kunagi pidanud ühtegi plaanitud võistlust ära jätma -, aga ma lohutan end sellega, et seal on alati väga rõve joosta olnud niikuinii. Väga see mõte mind ei lohuta, aga no mis sa hädaga ära teed. Selle asemel saan järjekordselt laval rambivalguses särada, mis tunduks palju põnevama tegevusena, kui ma seda niikuinii iga natukese aja tagant ei teeks. Aga ega mul kedagi süüdistada pole, ise olen sellise elu endale valinud.

Nagu ma vist kunagi kuskil põgusalt ka mainisin, siis minu 2019. aasta jooksuplaanid näevad ette ainult 10 kilomeetri võistlusi ja võimalikult kiiresti. Ma olen saanud teada, et ma suudan läbida võrdlemisi pikki distantse, nüüd ma tahan teada, kui kiireks ma saaks, kui ma trenni teeks. Kogu mu spordiharrastuse taga on puhas uudishimu, ei muud. Uudishimu on mu motivaator, hirm on distsiplineeriv jõud 🙂 Ja üleüldse on vahelduseks päris meeldiv mõelda, et ma ei pea enam eriti üle 10 kilomeetri korraga jooksma – uskuge mind, see on naeruväärselt väike maa. Kahjuks on kiiremas tempos jooksmine väga ebameeldiv, seega mingit chillimise suve siit ikkagi ei tule.

Teen homme viimase bro-split trenni jõusaalis, veits kurb on. Bro-split on see treeningjaotus, kus on eraldi jalapäev, eraldi selja ja biitsepsi päev ja eraldi rinna-, õla- ja triitsepsi päev. Ma harrastan talviti jõusaalis käies alati sellist trenningjaotust (ja teen nädalas vähemalt kaks jalapäeva, kui mitte kolm). Eile hakkas mulle tunduma, et mul on püksid kitsaks jäänud. Mõõtsin reieümbermõõtu – pluss kaks sentimeetrit! Ja ma juba mõtlesin, et mu lihased ei kasva iialgi. Aga võibolla ei kasvagi, äkki ma olen lihtsalt pekiseks ennast söönud? Õnneks me ei saa seda kunagi teada. Muidugimõista ma olen järjekordselt sellises elu tippkaalus, et jeesus küll noh. Eriti mõistlik jooksuhooaja alguseks.

img_1302

Casually flexin siin peegli ees.

Ega asja ei tee palju paremaks tõik, et mul on vaja minna laupäeval ühele sünnipäevale, pühapäeval ühele sünnipäevale, esmaspäeval on firma aastapäev ja teisipäeval on vastlapäev. Oleks väga naiivne arvata, et ma nendel nädalavahetuse sünnipäevadel pool aega nägupidi tordis ei oleks (pluss ilmselt mingit muud süüa antakse kindlasti ka). Esmaspäevase firma aastapäeva suhtes olen optimistlikum, alati on mingi väga rõve tort olnud tellitud, võibolla ma seda ei taha süüa. Aga vastlakuklid? Mina, kes ma isegi ei söö vahukoort, pole ükski aasta kuklisöömist vahele jätnud (ja reeglina ma ühe kukliga ei piirdu, mina, kes ma ei söö vahukoort…). Saate vist isegi aru, et ma ei julge oma pükste kitsaksjäämises mingit erilist lihaskasvu süüdistada.

Mingeid huvitavaid mõtteid oli mul seda postitust kirjutama hakates veel, aga sellest ajast on juba palju tunde möödas ja mälu kestab mul palju vähem aega. Ahjaa, tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma kavatsen vastlapäevast alates kuni lihavõteteni dieedile minna, aga no ma ei tea. Tähendab, kavatsen kindlasti, aga sellest kirjutamises pole ma kindel, sest see on selline kahtlane teema. Söömine üleüldiselt, nagu Ritsiku blogikommentaarides eile selgus. Ei hakka mingit varju kuhugi heitma, aga jään endale kindlaks, et nii “maitsev” kui “tervislik” on nii sügavalt subjektiivsed ja isiklikud arusaamad, et selle üle pole isegi mõtet arutleda.

Niisiis, lepime kokku, et lund rohkem ei saja ja et kaks jõusaalitrenni nädalas jääb minu treeningkavasse endiselt, sest äkki mul ikkagi kuskil on mingid lihased ka ja oleks tuline kahju neist taaskord ilma jääda. Filmisin ükspäev end jõusaalis lõuatõmbeid sooritamas ja postitasin sellekohase dokumentatsiooni ka Instagrami, muidu äkki keegi ei usu, et ma tegelt ka jõuan. Teada värk ju, kui Instasse ei postita, siis pole olnud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tammsaare

veebruar 26, 2019 4 kommentaari

Ma poleks iialgi arvanud, et aasta 2019 on napikalt käima läinud ja ma saan väikese vahega järjest kaks võimsat kultuurielamust, mõlemad Tammsaarest.

Jaanuaris käisin teatris, vaatamas “Elu ja armastus”. Kivirähk kirjutas küll, aga algtekst on Tammsaare. Lavastuse kohta kuulsin mitmelt poolt kiidusõnu (pigem küll stiilis “oo, see pidi jube hea olema!”)  ja ma ütleks, et põhjendatult. Tõesti väga hea oli. Soovitan eriti vaadata kõikidel inimestel, kes ei usu, et Märt Avandi on päriselt näitleja. Selliseid inimesi on millegipärast olemas. Vähe sellest, et ta ongi päriselt näitleja, on ta lisaks veel VÄGA HEA näitleja. Üleüldse kohutavalt hea tükk, nagu ma juba ütlesin. Ma vaatasin seda muide ka täiesti puhtalt lehelt, sest ma ei ole lugenud Tammsaare “Elu ja armastust” ega ole ma ka näinud seda vana ffilmi “Rudolf ja Irma”. Ma tean, et osadel inimestel on Elle Kull ja Evald Hermaküla liiga hästi meeles ja silme ees, aga mul õnneks seda muret polnud. Mina sain vaadata ilma igasuguste eelarvamusteta või ettekujutuseta, milline see asi peaks olema.

Aga eile käisin kinos muidugimõista “Tõde ja õigust” vaatamas. Oi, ma ei teagi, mida öelda? Ilmselgelt parim Eesti film, mis üldse tehtud on? Nii hea film, et polegi nagu Eesti film? Jah, täpselt nii. Tõesti on hea film. “Tõde ja õigust” ma muidugi olen lugenud, kõiki osasid, rohkem kui korra (okei, kolmandat osa ainult ühe korra ja ma ei kavatse seda ka enam üle lugeda, sest see on painavalt igav) ja see tõi filmile juba esmakordsel vaatamisel lisadimensiooni juurde – sest see lugu ja see tekst ja need tegelased on ammu juba pealuu sees, nüüd on vaja vaid vaadata, kuidas need su silme ees elama hakkavad. Väga hea, nagu ma juba ütlesin. Mis mulle kõige enam muljet avaldas, oli see, et film on tehtud väga hea ja väga ühtlase tempoga, mis ei hakka kuskil tarbetult venima ega libise ka üleliia kiiresti. Teine, mis mulle väga meeldis – Tanel Toom on väga noor mees ja seda on tunda, sest Tammsaare suhtes on selgelt näha väga sügav respekt, samas puudub selline ülearune aukartus (mitte et aukartus täiesti puuduks, kindlasti mitte, aga seda pole mõttetult palju, mis hakkaks juba filmitegemist segama). Mind ei seganud ka mõningad muusikalise tausta lahendused, mis muidu kriitikat said, ega kohatine sümbolitega mängimine (no neid lähikaadreid kirvest oli ikka omajagu, aga mis siis). Mind ei seganud ka kostüümid ega grimmid ega üleüldse ükski tehniline asi, mille kohta ma ka palju mingit mõttetut irinat olen lugenud (need on mingid sellised aspektid, mida tavainimene niikuinii näha ja ära tunda ei oska, olgem ausad). Ainus, millega ma rahul ei olnud – filmist oli mingil põhjusel välja jäänud stseen, kus Pearu kaevuraketele kükitama asub. Nagu… why? Karakteriloomele nii oluline stseen mu meelest ju! Muus osas mul ühtegi nurinat pole. Väga, väga hea film, tõepoolest. Ma julgen arvata, et enamvähem ainuke Eesti film, mille võiks ülemaailmsesse kinolevisse lasta ja mille pärast mingit piinlikkust ei peaks tundma. Nagu polekski Eesti film! 🙂 Naerda sai ja pisara kiskus mõnes kohas välja ja loodusvaated olid kaunid ja näitlejatööd olid ülihead ja üleüldse.

Minge vaatama – etendust ja filmi, ma soovitan mõlemaid!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sündmusterikas trenn

veebruar 20, 2019 Lisa kommentaar

Mitte iga trenn ei ole sündmusterikas. Tavaliselt ei juhtu trenni ajal mitte midagi huvitavat – lähed saali, teed oma harjutused ära, lähed paar korda mingite suvaliste asjade peale närvi ja ongi kõik. Kõige huvitavamad asjad, mis minuga trennis juhtuvad, on midagi sellist, et ma kukutan ise endale kangi jala peale või läheb reie tagaosa masina tross pooleks (minuga reaalselt juhtunud asjad, muide). Neid ei juhtu õnneks ka väga tihti, kuigi selle reie tagaosa masina suhtes olen ma siiani võrdlemisi kahtlustav.

No aga siis täna. Jalatrenn. Juhtub ikka, eksole, ma teen nädalas kaks jalatrenni tavaliselt. Alustasin kükkidega. Kolmanda seeria ajaks tõmbasin endale tõstevöö nii kõvasti ümber, et pilt pidi eest ära minema. Uus ja võrdlemisi huvitav kogemus, ütleme nii. Kui ühe augu võrra tagasi lasin, polnud sellest vööst enam tolku. Otsustasin, et veidi liiga tihkelt ümber olev vöö on parem variant ja ilmselt ajusse jõudev vähene hapnik andis julgust seeriatega 60 kiloni välja minna. Mis oleks olnud jumala okei raskus, kui ma oleks samal ajal ka hingata saanud. Kas mu vööümbermõõt on viimase trenniga võrreldes kasvanud või kahanenud, et selline jama tekkis, teab vaid jumal taevas (vihje – kindlasti ei ole mu keha juures juba tükk aega midagi kahanenud).

Järgmise harjutusena tegin bulgaaria käärkükki (ehk siis tagumine jalg pingil), sellega õnneks midagi huvitavat ei juhtunud.

Kolmandaks puusatõsted kangiga. Väga normaalne, välja arvatud pisiasi, et mu puusa esimesel küljel on nüüd lõhkenud veresoon, sest ilmselgelt ei ole ühe inimese puusapainutaja mõeldud 90-kilost raskust enda peal hoidma.

 

img_1303

Sellega mu seiklused muidugi kaugeltki veel ei lõppenud. Reie esiosa masinal sain taas ilma eriliste vahejuhtumiteta ära teha, aga järgmise harjutuse ehk reie tagaosa tegemise ajal hakkas mul ninast verd jooksma. Kuna see oli tänase päeva jooksul juba kolmas kord, siis ma väga ei lasknud end sellest häirida. Vähemalt ei läinud masinal jälle tross pooleks.

Ühe harjutuse sain reie tagaosale veel ära teha, aga siis sai mu trenn küll ootamatu lõpu, sest mu mõlemad jalalabad läksid väga, väga valusalt krampi ja ma sain veel riietusruumiski tükk aega vaevelda. Õnneks ei olnud seal peale minu kedagi, sest ma kõndisin sõna otseses mõttes sokkis mööda garderoobi ringiratast, hüperventileerisin ja oigasin. Ma kujutan ette, et see võib kõrvaltvaatajale veits ehmatavalt mõjuda. Krambid kätes ja jalgades esinevad mul absoluutselt igal talvel juba nii kaua, kui ma ennast mäletan. Väga tüütu ja ebameeldiv.

Vot selline huvitav päev. Lisaks sadas õhtul lund – nagu mingi veebruar oleks, täiesti arusaamatu!

k.

Rubriigid:Uncategorized