Lugemisest

Lugemisega on kohutav ikaldus viimasel ajal. Ma nimelt üldse ei viitsi! Mul mõned aastad tagasi esines ka see häda, et ma sisuliselt ei lugenud enam üldse raamatuid ja see häiris mind – ma olen eluaeg väga suur lugeja olnud. Ma õppisin nelja-aastaselt iseseisvalt lugema (perekonna suureks üllatuseks, keegi ei olnud mulle isegi tähti õpetanud ega midagi, mis on mind viinud teooriani, et äkki ma juba sündisin lugemisoskusega, keegi ju lihtsalt ei tea seda) ja ülimalt introvertse ja suhtlusfoobilise lapsena ma lugesin läbi absoluutselt kõik raamatud, mis mulle vähegi kätte sattusid. Esimesed kolmkümmend viis eluaastat ma lugesin küll ikka väga palju, aga siis ma läksin kuidagi laisaks ja hakkasin lugemisele eelistama… ma ei teagi, mida. Mõttetühjalt nüri pilguga Youtube’i videote vaatamist vist (sest ma olen ka väga vilets filmide ja seriaalide vaataja, aga kümneminutilise YT videoga ma saan hakkama).

Vahepeal pandeemia ajal ma tegin seda asja, et sundisin end iga kuu vähemalt mõne raamatu läbi lugema ja nendest kuu lõpus alati ka blogis kirjutama. Väga tore oli, ausalt, leidsin endas mingi armastuse lugemise vastu jälle üles.

Ainult et see kadus varsti jälle ära.

Täna hommikul viisin raamatukokku tagasi raamatu, millest ma olin lugenud vähem kui 100 lehekülge, sest ma andsin endale aru, et ma niikuinii seda edasi ei loe, ja et isegi kui ma sellest raamatust ennast läbi närin, siis kogu sarja edasi lugema ma igatahes ei hakka. Sari oli Robert Jordani “The Wheel Of Time”, mis on teadupärast hiiglaslik ja mida ma peamiselt sel põhjusel siiani lugenud ei ole. Ja ilmselgelt ei loe ka, sest see esimesed 100 lehekülge ei suutnud mind absoluutselt köita. Mis on natuke murettekitav, sest ma olen eluaeg olnud suur fantaasiakirjanduse fänn, aga teisalt ma nagu tunnen, et ma olen seda fantaasiat NII PALJU lugenud, et kõik on juba same old, same old. Ei ole enam huvitav. Kuigi kahtlemata on huvitavat fantaasiat ka olemas ja ma ka hiljuti olen seda lugenud, näiteks Robin Hobb’i Fitz’i ja Narri sari, aga sellega on selline häda, et ma olen lugenud kõiki eesti keelde tõlgituid ja muidugimõista pole tervet sarja Eesti raamatukogudes saada (sest mul pole vähimatki probleemi ka inglise keeles lugeda) ja vaadake, ma ei hakka endale raamatuid OSTMA.

Sest ehkki mulle tohutult meeldiks, kui kogu mu kahekorruseline maja oleks täidetud raamaturiiulite ja raamatutega, siis ma annan endale aru, et see pole reaalne, sest ma ei taha endale soetada mitte mingisuguseid ASJU, millega keegi peab hakkama tegelema, kui ma ükskord ära suren. Sest ma ise viisin alles üle-eelmisel suvel terve autotäie raamatuid (seitse kasti) Hoiuraamatukokku ja ma ei soovi sellist saatust mitte kellelegi, sest see oli ikka jõhker.

Ma muide väga armastan raamatuid. Ma õppisin ülikoolis raamatukogundust, sest ma väga armastan raamatuid.

Mis toob mind selle mõtte juurde, et võibolla tõesti ma peaksin endale ostma e-lugeri, sest siis ma saaksin osta endale raamatuid, ilma et mind painaks füüsiliste objektide talumatu raskus. Selle nimel ma soostuksin isegi ekraani pealt teksti lugema. Ma nimelt olen aastaid püüdnud lugeda raamatuid telefonist või arvutist, Apple’il nimelt on vastav äpp täiesti olemas, aga pole õnnestunud. Ma küll ei tea, miks ma arvan, et ma e-lugerit suudaksin lugeda, aga ma olen nõus seda proovima.

PS mul on raamaturiiul kodus täiesti olemas, ainult et see on täis ja sinna enam ei mahu.

k.