Üks laupäev

See laupäev oli selline.

Mul on nädalavahetuseti alati kaks ärkamist. Esimene ärkamine on see, kui ma üles ärkan – see toimub kuskil kella kuue paiku, vahel harva ka seitsme paiku. Aga voodist välja ma enne kella kaheksat iialgi ei tule, see on siis mu teine ärkamine. Ma võiks muidugi siis ka üles tõusta, kui ma ärkan, aga milline normaalne inimene ärkab laupäeva hommikul kell kuus, ah? Ma vähemalt teesklen, et ma olen normaalne inimene. St ma teesklen puhkepäeva hommikuti kaks tundi magamist, kuigi ega ma ei ole kindel, kas see ka päris normaalne on.

Pärast hommikusööki panin kõigepealt pesu pesema ja selle pesemise ajal koristasin kööki ja WC-d. Eriti köögi koristamine on ohtlik tegevus, sest tavaliselt ma arvan, et ma tõmban kergelt pinnad üle ja see lõpeb sellega, et küürin pool tundi puupliidi plaati. Nii ka seekord. Mulle meeldib see puupliit ja ma teen selle peal iga päev süüa, aga johhaidii, kui jubedaks see pliit seetõttu läheb. Keegi muidugi ei käskinud mul eelmine nädal soolapekki praadida, aga teate, kui hea on krõbedaks praetud soolapekk kartuli-tangupudru kõrvale? No vot.

Siis riputasin pesu õue kuivama ja läksime aiandisse puud ostma. Väga tüüpiline – lähed ostma pihlakat ja tuled tagasi vahtraga. Punase vahtraga. Ma elan Sindis ja punane vahtraleht on siin väga teemas. Puud on vaja sellepärast, et me lasime sügisel maha võtta oma hiigelsuure kase ja valla poolt anti tingimus istutada krundile mingi kõrghaljastuspuu asemele.

Pärast aiandiskäiku koristasin ära ülejäänud alumise korruse. Pühkisin tolmu ja puhastasin põrandad ja pesin kõik põrandad ära ja unustasin esiku porimati õhtuni õue. Ups.

Lõunaks soojendasin eileõhtust maksakastet ja keedetud kartuleid ja istusin lõpuks kohvitassiga diivanile. Vaatasin tunnikese filmi (“Patriootide päev”), siis panin nõudepesumasina täis ja tööle ja korjasin õuest pesu ära. Hindasin ilma külmaks, panin jope selga ja ronisin maasikapeenardesse. Jope muidugi võtsin kohe jälle seljast ära ka, sest päikese käes hakkas palav. Järgnevad poolteist tundi rookisin maasikatest kuivanud lehti välja ja tassisin neid katlasse põletamiseks, roomasin läbi kõik lillepeenrad ja otsisin muru seest nurmenukke ja käpalisi. Kui ma eelmisel aastal need käpalised ootamatult leidsin, siis kaevasin kaks tükki üles ja siirdasin lillepeenrasse ja tuleb tõdeda, et need kasvavad seal endiselt. Väga tore. Võibolla kaevan ja siirdan mõned veel. Õunapuu all neid on. Kust nemad tulid, pole aimugi. Mis käpp see täpselt on, seda ma ka ei tea.

Uurisin pingsalt ja suure skepsisega oma roose, aga no ma ei tea… eks aeg näitab, kas saab ka mõnest veel elulooma või pean ise nullist pihta hakkama.

Tuppa tulles vaatasin filmi lõpuni ja hakkasin siis õhtusööki tegema. Tuunikalapasta, sada aastat polnud teinud, megahea! Kui keegi oleks taibanud sinna juurde parmesani ka osta, oleks veel parem olnud.

Nüüd on kell seitse, tegin kaminasse tule ja varsti vist hakkan õlut jooma. Homme pesen jälle pesu, lähen trenni, istutan puu ja ilmselt panen õhtul liha ahju…

k.