Kevadised muusikalood
Teeme nüüd nii, et rohkem sel kevadel lund maha ei tule, mul on sellest külmetamisest kohutavalt kõrini. Pärnus küll eriti palju lund ei olnud, aga aprilli lõpus ei ole üldse mingit lund vaja.
Meil tööl on ka jube külm. Küte keerati majast vist juba aprilli alguses välja, aga õues on siuke… kaks kraadi sooja.
Kõigest sellest külmast hoolimata läksin eile õhtul linna Veteranirockile. Rahvast oli üllatavalt palju – oleks ilus ilm olnud, poleks publik vist ära mahtunudki. Vaatasime veits ainult HND-d, mis oli üllatavalt hea bänd. Kuulasin täna hommikul trennis ära nende eelmise aasta albumi, olin jätkuvalt positiivselt üllatunud ja kuulasin mõne vanema albumi ka. Meelise kitarrisound on nende üldisele kõlapildile toredasti värve juurde andnud ja just selliseid värve, mis mulle meeldivad. Ja seda on ennegi juhtunud, et kui ma muidu bändist suuremat ei arva, siis pärast laivis nägemist hakkab kohe meeldima. 😀
Goresoerdil tuli täna välja uue veel ilmumata albumi pealt esimene videolugu ja ma olen sellest ka jätkuvalt väga impressed. Põhimõtteliselt ma ei usu enam, et Erki-Siim üldse mingi päris inimene on. Ma arvan, et ta on trummimasin. Ma ei tea trummide mängimisest mitte midagi (kitarrimängimist on elus tehtud isegi, selle pilli tööpõhimõtet ma tean, trumme olen ainult pealt näinud), ja isegi mina saan aru, et see pole normaalne.
k.
Riided vol.2
Mul on riiete osas uus nurin.
Kas te teadsite, et kui te aprilli keskel leiate, et üks kevadmantel kuluks ära – noh, selleks ajaks, kui ükskord soojemaks läheb – siis poodides mitte mingeid üleriideid enam ei müüda, sest ilmselgelt on tegemist suvehooajaga ja müügil on ainult suveriided?
Kas nad eeldasid, et ma talvel oleks pidanud teadma, et ma kevadel trenchcoati tahan?
Suveriideid ma hetkel osta ei soovi, aitäh pakkumast, sest õues sajab lund ja ma niigi olin nii loll ja lasin oma talvejope keemiliselt ära puhastada ja ma ei kavatse seda enne välja võtta, kui järgmisel talvel.
Internetist ma ei julge enam mitte midagi tellida, sest mul on kadunud viimanegi aimdus sellest, mis suuruses mu riided olla võiksid. Mul üks õhem mantel on, mis ma sada aastat tagasi ostsin, ja sellel on varrukad kitsaks jäänud. WTF. Ma tean, et ma olen paksuks läinud (sest mulle ei lähe enam muud mu riided ka selga), aga mantlivarrukad?
k.
Riided
Käisin vahepeal poes ja olin täitsa hämmingus. H&M-is oli nii palju riideid, mis mulle meeldisid ja mida ma kohe oleks tahtnud endale osta! Sellist asja pole juhtunud… ma ei tea, mitte kunagi vist. Tavaliselt ma käin poodides ja seal pole mitte ühtegi asja, mida ma selga tahaks panna, sest… ma ei teagi, miks. Mulle ei meeldi enamik riideid, mis olemas on, lihtsalt sellepärast, et ma ei oska end nendes ette kujutada. Mu garderoob koosneb t-särkidest, mustadest skinny-teksastest ja kapuutsiga pusadest, kõik muud asjad on kuidagi väga arusaamatud mu jaoks. Ma ei kujuta näiteks ettegi, et ma paneks jalga kingad. Sama hästi võiks kassile aiakäru taha rakendada. Ma võin ju panna endale mingi kleidi selga, aga ma vaatan peeglisse ja näen välja täiesti naeruväärne. Talvel tellisin endale kolm uut kleiti, proovisin korra selga ja viisin need kõik otsemat teed taaskasutuskeskusesse.
Kuigi ma täna just nimelt ühe kleidi endale ostsingi, aga samas oli see sisuliselt väga pikk t-särk, nii et ma ei tea, kas see loeb 😀
Seelikuid ma kannan muidu küll hea meelega, aga need peavad olema väga spetsiifilised (liibuvad, mitte eriti pikad, loomulikult kannan ma sinna juurde läbipaistmatuid musti sukkpükse ja tanksaapaid või tosse). Suvel kannan pikki seelikuid ka, aga need mulle meeldivad ka liibuvad (lõhikuga, et käia saaks). Aga ega nende seelikute juurde kannan ikkagi t-särke ja kapuutsiga pusasid, nii et lihtsalt fakt, et ma seelikuid kannan, et päästa väga midagi. Eelmisel nädalavahetusel käisin sünnipäevapeol, sada numbrit suurem Dir En Grey särk seljas, pärast ise mõtlesin ka, et kas ma olen ikka päris normaalne.
Tegelt kui ma nüüd mõtlen, mis riided need olid, mis mulle seal poes kohe meeldisid – mustad skinny-teksad, paar oversized linast hõlsti, päris mitu pikka liibuvat suveseelikut, paar suure t-särgi kujuga suvekleiti… ei, ei midagi uut siin päikese all.
k.
Johhaidii
Eilse jõusaalihala peale läks olukord kohe mitme kraadi võrra kehvemaks – sõna otseses mõttes, sest täna hommikul trenni minnes oli jõusaal jääkülm. Konditsioneer tundus töötavat täistuuridel, ainult et õues on aprill ja 5 kraadi sooja…
Õnneks oli mul särk seljas ja dressipluus ka kaasas. See, et mul trennis särk seljas on, ei olegi nii iseenesestmõistetav, aga õnneks täna oli. Tegin terve jalatrenni ära pikkades retuusides ja dressikas seljas ja ma ei ütleks, et mul väga soe oleks olnud.
Aga noh, muidu oli nagu suht okei. Mind ärritab see, kui palju jõudu ma olen kaotanud, aga ma ei oska veel seisukohta võtta, kas see on jääv nähtus või on lootust, et midagi ka taastub. Ainult et millal? Ja mida ma selleks tegema peaks?
Ilmselt peaks sööma ja magama. Söömisega on see häda, et ma olen niigi paksuks läinud (jah, ma tean, et ma olen normaalkaalu alumises otsas, aga mu aju on selle koha pealt katki) ja magamisega nagu… millal, küsin ma, ah?
PS ma ostsin eile uue arvuti ja ehkki ma tõesti lolli järjekindlusega armastan Apple seadmeid, siis nende “vähem auke” poliitika on natuke… tüütu. Olen täiesti valmis tõsiasjaks, et kui ma ükskord jälle järgmise Macbook Airi ostan, siis sellel on ainult juhtmevaba laadimine ja mitte ühtegi muud porti.
k.
Jõusaalijuttu
Jõusaalijuttu, sest mida targemat mul ikka kirjutada oleks? Mu pähe mahub väga vähe asju ja need on väga spetsiifilised 😀 (Noh, et Dir En Grey’l tuleb aprilli lõpus välja uus singel ja vähe sellest, et tutvustavate tiiserite visuaalne materjal oli väga intrigeeriv – see bänd näeb välja, nagu nad oleks mitte ainult totaalselt erinevates bändides, vaid ka täiesti erinevates muusikastiilides ja ajastutes… hard approve 😀 – lisaks andis sotsiaalmeedia tag aimu, et uue kuue võib saada vana lugu “Cage”, mis oleks mõistagi oosõm, sest selle loo bassipartii *chef’s kiss*)
Aga ega mul trennist ka rohkem kirjutada ei ole, kui ainult mingid asjad, mis mind närvi ajavad. Eranditult on kõikide nende asjade taga teised inimesed, sest ülla-ülla, teised inimesed ajavad mind närvi. Alustades juba kasvõi sellega, et hommikul kell kuus on jõusaalis jumala palju rahvast, mis värk sellega on? Vanasti ei olnud. Väga vanasti oli isegi niimoodi, et peale tööpäeva lõppu oli jõusaalis vähem rahvast kui praegu enne tööpäeva algust. Mulle tundub, et see tervislike eluviiside ja muu fitnessi trendikaks muutumine pole põrmugi hea. Mulle meeldis rohkem, kui teised inimesed trenni teha ei tahtnud.
Selle postituse tegelik ajend oli see, et ma nägin just redditis mingit meemi, mis kirjeldas üht asja, mis mind jõusaalis kohutavalt kettasse ajab. Teate seda pisikeste laste mänguasja, kus toika otsa tuleb värvilised rõnad panna nii, et suuremad all ja väiksemad peal? Kaheaastased saavad sellega hakkama, aga jõusaalis käivad tüübid, kes mu eelduste kohaselt peaks olema natuke vanemad kui kahesed, ei saa sellega hakkama. Kettad ladustatakse hoidikutesse niimoodi, et kõige väiksemad on kõige all ja suuremad peal. Kui eriti veab, siis seal kõige-kõige all on veel klamber ka. Nii et kui sul on vaja näiteks, ma ei tea, 1,25-kilost ketast, siis palju õnne. Selle kättesaamiseks pead kõigepealt ära tõstma kolm 25-kilost ketast ja kaks 15-kilost või midagi sellist. Ma ei tea, kuidas teiega lugu on, aga minu hobide hulka ei kuulu sadade kilode raskuse lihtsalt teisaldamine selleks, et ma saaks teha seda, mille jaoks ma tegelikult sinna jõuksi tulin. Ja jah, ma saan aru, et ma olen kõigest mingi naine ja see on minu isiklik probleem, et ma ei jaksa õlalt üles suruda üle 30 kilo, aga nagu tegelt ka, my dudes.
Ja noh, teine asi on ikka see vana hea treeningvarustuse riiulitena kasutamine, et selle peal oma asju hoida. Selles jõusaalis, kus ma käin, on näiteks kaks vineerist kasti ja kaks pehmemast materjalist plyo boxi. Kasti all ma pean silmas spetsiaalset treeningvahendit, mille abil saab teha erinevaid harjutusi. Üks vineerist kast on kõik need aastad seisnud täpselt ühe ja sama koha peal ja ma pole mitte iialgi näinud seda treeningu jaoks kasutatuna, sest igal suvalisel ajahetkel on selle peal vähemalt viis veepudelit ja kolm telefoni, tavaliselt veel lisaks ka mõned paarid kõrvaklappe ja üks pakend mokatubakat. Need kastid maksavad 250 eurot (ei ole nali, guugeldasin), mingi suvalise riiuli kuhugi nurka saaks oluliselt odavamalt. Kuna inimestel on mingi hädavajadus panna oma asju ilmtingimata millegi peale. Asi, millest ma päris hästi aru ei saa, aga olgu. (Pärast ripub jälle vahurullide hoidiku otsas kolm dressipluusi neli kuud järjest, nagu eelmisel aastal oli…)
Kas ma võiks kõigest sellest mööda vaadata ja rahulikult oma trenni teha? Muidugi võiks, aga mis lõbu selles siis veel oleks.
k.
Kevadise Pärnu eripärad
Pärnus on üks kuulus kalur, kes enne oli kuulus sportlane. Tema käest saab kai peal niimoodi meritinti osta, et kui kilo on 2.50, siis küsid seitsme euro eest (sest rohkem sularaha pole) ja saad… viis kilo.
Selle viie kilo tindi menetlemiseks muidugi kulus pärast terve päev, nii et ma olen siiamaani sellest nii väsinud, et ma ei taha kuni järgmise kevadeni ühtegi tinti näha. Kaks räime ja üks kilu olid ka.
Ilm ei ole ikka veel soe. Tahan sooja ja kohe!
k.
Aprill
Kuna ma ei tea mitte kunagi, mis päev on, siis on minu puhul väga tavaline, et ma lähen mingi aprillinalja õnge. Esiteks olen ma üleüldse üsna kergeusklik ja teiseks… nagu te päriselt arvate, et ma suudan meeles pidada, et esimene aprill on?
Eile oli suht OK kuni pealelõunase osakonna koosolekuni, kus ülemus tõsise näoga hakkas rääkima, et kuna ettevõte peab oma keskkonnamõjusid kõvasti vähendama, siis sellega seoses likvideeritakse kolmest parklast üks ja järelejääva kahe parkla tagumised servad muudetakse haljasaladeks. Ma läksin NII LEILI. Vähe teised ei saanud irvitada mu üle 😀 Aga no sorry, ma olen parkimisteemadel väga tundlik, selliste asjadega ikka nalja ei tehta 😀
Pärast, kui ma FB-st lugesin uudist, et Eliud Kipchoge tuleb Riia maratonile maailmarekordit taas enda nimele püüdlema, siis ma juba teadsin, mis päev on, ja ega ma täna ka veel päris kindel selle asja suhtes ei ole. Ühest küljest muidugi kinda sus, aga teisalt, miks maratonijooksja ei võiks tulla maratonile maratoni jooksma?
Aga no ega minult praegu üldse väga palju oodata ei tasu, mu ajust on viimased kaks nädalat 99% hõivanud see:
Ma siiani veits ei suuda uskuda, et sellist asja laivis näha sai. Ma olen elus näinud mingi sadu bände, ma arvan, aga iseenesestmõistetavaks pole ma iialgi ühtegi neist pidanud.
k.
Väike tiiser, ei muud
Läksin kella nelja paiku õue pesu nöörilt ära korjama ja avastasin enda suureks üllatuseks, kui SOE oli. Ikka väga soe. Nii soe, et kui ma sauna ukse lahti tegin, et pesulõksukorv sauna tagasi panna, oli saun külm nagu kelder.
Korjasin pesu ära ja ei suutnud vastu panna impulsile lillepeenrast natuke kuivanud varrejuppe välja nokkida. Ma olen natukene ATH, kipun ühelt tegevuselt teisele hüppama ja kui ma end ei ohjelda, siis lumepall rullub ja lõpuks on kõik tegemata. Kohutav tahtmine oli soojas õues peenardes sonkima hakata, sest kuivanud kraami on palju, rääkimata kolmest maasikavaost (sügisel juhtus nii, et paks lumi sadas maha ja selle alla jäi aboluutselt kõik, kaasa arvatud veel õitsevad roosid) – aga mul oli vaja triikida ja niisiis ma läksin tuppa triikima. Ma tegelikult nimelt ei ole ATH.
Kolmapäevaks lubab niikuinii veel lund ja ma olen oma Varssavi reisilt korjanud omale mingisuguse põneva köha, nii et ma olen umbes nädal aega magamata. Ei ole veel suvi.
k.
Lühidalt
Mul on üks teadaanne ja üks küsimus.
Teadaanne on see, et merelt on jää läinud. Ma ei tea, kas te tahtsite seda teada, igatahes nüüd teate.
Küsimus on see, et kas äriplaan luua Pärnusse metanoolitehas on juhus või peen iroonia? (Vt ka metanoolitragöödia 2001)
k.
Kevad Varssavis ja Dir En Grey kontsert
Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama… hmm, ilmselt sellest loost, mida ma olen siin varemgi kirjutanud. Kuidas ma olin 20 aastat tagasi hull Dir En Grey fänn, aga kaotasin nende vastu huvi, sest nende muusika muutus väga metaliks ja mulle põrmugi ei meeldinud metal. Niikaua kuni mõni aasta tagasi mind tabas ühtäkki suur tung mingit metalit kuulata ja Dir En Grey oli ainuke metalbänd, mis mulle sel hetkel meelde tuli. Nii et ma siis kuulasin ja selgus, et mulle koledamal kombel meeldib ja tüübid on vahepeal mingi miljon albumit välja andnud, mis siis, et iga albumiga jälle totaalne stiilipööre tehtud on. Kõrvalepõikena mulle näiteks eriti ei meeldi, kui mõni artist teeb 20 aastat järjest täpselt üht ja sedasama asja – teie järjekindlus teeb teile au, aga no tegelt.
Niisiis, bänd oli hea ja kuulata oli palju ja sugugi vähetähtis ei ole see, et ka 20 aastat hiljem on mõni mees bändis ikka endiselt silmale väga kena vaadata (ma ei hakka isegi varjama, et ma pole 20 aastaga kuigipalju täiskasvanuks saanud, sest keda ma ikka lollitan, eksole) ja muidu oli ka kõik kaunis, ja siis nagu välk selgest taevast tuli uudis 2024. aasta märtsis asetleidvast Euroopa tuurist. Ma olin suht veendunud, et sellist asja enam ei juhtu, sest väidetavalt nad vihkavad väljapool Jaapanit tuuritamist. Mida iganes, ise teate, suured inimesed. Või noh, mis ta nüüd nii väga tuur on, neli linna (Varssav, Pariis, London ja Berliin) ja igas linnas kaks kontserti, kokku kaks nädalat.
Miks kaks kontserti? 27 aastat tegutsenud bändina on nad välja andnud 11 kauamängivat, iga järgnev album taaskord järjekordne stiilipööre, ja mingist hetkest tekkis neil komme teha osad tuurid ja kontserdid temaatilised.
“mode of” tähistab siis mingit konkreetset albumit ja kogu hetkel käimasolev tuur teeb siis need kaks albumit. “Withering to death” aastast 2005 ja “UROBOROS” aastast 2008. Mitte väga värske kraam, aga võibolla pole nende albumitega siis eriti siinkandis varem käidud vms.
Valisin Varssavi, sest esiteks tundus loogiline ja teiseks ma polnud kunagi elus Poolas käinud. Nali oli veits minu kulul, sest pärast seda, kui ma olin kontserdipiletid kohe müükituleku hetkel ära ostnud, sain ma aru, et Varssav on kõige kallim linn Euroopas, kuhu Tallinnast lennata. A noh, ma olen kord juba selline laisk ja mugav inimene, et kui mul on valida, kas poolteist tundi lend või kakskümmend tundi maismaatransport, siis see pole üldse mingi küsimus mu jaoks. Teisalt jällegi kahe kontserdi piletid kokku maksid äkki mingi 40 eurot? Kaks kontserti 40 euro eest, mõelge selle peale natuke. Kui te juhtumisi ei tea, mis Eestis kontserdipiletid maksavad, siis ärge tahtkegi teada. 40 euroga ei tee siin mitte midagi.
Varssavis maandusin teisipäeva, 19. märtsi pealelõunal ja pidin nentima, et jaa, neil on isegi nagu natuke kevad. Rongiga linna sõites oli raudtee ääres peamiselt koledus, aga Wola linnaosa klaasist kõrghoonete ees oli muru roheline ja lillekesed õitsesid (ma ei tea, mis lilled need olid).
Teate seda nalja, kuidas ma ei salli silmaotsaski mõttetut passimist ja kontserdile tahan minna sekundipealt selleks ajaks, kui bänd alustab? Selgus, et see õnnestub mul isegi võõras riigis tundmatute reeglite puhul. Jõudsin klubi Progresja juurde suht täpselt sel hetkel, kui uksed avati ja rahvast hakati sisse laskma. See küll tähendas, et ma pidin seisma tund aega ümber parklate looklevas järjekorras, enne kui ükskord sisse sain, aga sabas seismine on selline… peaaegu mõtestatud tegevus ja tõele tuleb au anda, ühestainsast kitsast uksest kogu see rahvamass läbi töödelda käis poolakatel väga efektiivselt. Kontsert oli välja müüdud ja Progresja mahutavus on umbes 2500 inimest. Siis ma sain dzinntoonikut osta ja bändisärgi osta ja bändi lavaletuleku magasin isegi natuke maha 😀 Tänu sellele ma mahtusin napikalt kuhugi saali tahaotsa, aga tühja sest. Mul on millegipärast alati komme jääda seisma kas ühte või teise serva, ma ei ole praktiliselt kunagi lava suhtes keskel, ükskõik kui kaugel või lähedal ma siis lavale olen. Kuna kaks kontserti oli, siis ma sain valida ühel õhtul ühe ja teisel õhtul teise serva. See muide on oluline.
Heli oli… suhteliselt normaalne. Ma alati räägin nii, nagu ma teaks, milline täpselt üks hea heli on, aga no kõrvad mul peas ometi ju on. Kyo hääl oli ka päris heas vormis (ma veits kartsin, et äkki ei ole, seda juhtub vahel ka), kõrged kriisked olid suht ilusad ja madal growl kõlas ka ilusti. Samas selline väga sügav korin jäi bassi ja kitarride varju peitu, aga ma kujutan ette, et nii suure hääleulatuse juures, nagu Kyol on, ongi kogu bändi mixi päris keeruline paika saada. Üldmulje heli osas oli siiski viisakas, midagi ei peksnud üle ja kogu kõla oli selline… noh, soliidne. Ega selle bändi fenomen ongi vokaal, mingeid eriti virtuoosseid pillimehi seal väga ei ole (kui vast Toshiya välja arvata, teda peetakse väga heaks bassimeheks muidu). Jälle ma räägin asjadest, millest ma midagi ei tea. Minu esimese õhtu highlight oli see, kui Toshiya ronis korraks mingi kõrgema konstruktsiooni otsa ja ma nägin, et see ühe pika varrukaga must sädelev asi, mis tal seljas oli, oli sisuliselt kleit, mis jättis paljaks ka ühe jala, lühikeste shortside ja pikkade liibuvate saabastega. Mu vanad silmad kohe puhkasid sellel paljastatud reiel 😀 (Toshiya on lihtsalt nii jõhkralt ilus mees, et appi). Seetõttu oligi puhas luksus viibida ükskord ühes saali servas ja teinekord teises, sest lava ühes servas on Toshiya ja teises servas on kitarrist Die, kelle peamised atribuudid on tema väga pikad juuksed ja väga pikad jalad, mida rõhutavad siis vastavalt strateegiliselt lavaserva paigutatud personaalne ventilaator ja kalduvus kanda laval võrksukki. Ilmselgelt on siin tegemist professionaalidega. Ja öelge mulle mõni teine bänd, mille puhul saab ühes lõigus kirjutada death growl vokaalist ja bassimehe sädelevast kleidist?
Publik muide oli megaenergiline ja laulis jaapani keeles kaasa, nii et asigi polnud. “Withering to death” albumina on veel piisavalt popikas ka, et seal on selliseid kaasalaulmise lugusid omajagu.
Teine õhtu, “Uroborose” õhtu algas muidu täpselt samamoodi, et ma läksin jälle täpselt samaks ajaks kohale, ainult et saba lookles hoopis teises kohas ja liikus kuidagi oluliselt kiiremini – poole tunniga olin sees! Poolakad olid veel efektiivsemad kui eelmisel õhtul, ja üleüldse mul tegelikult pole korralduse koha pealt ühtegi halba sõna öelda. Uksel toimus läbiotsimine ja piletikontroll ulmeliselt kiiresti tegelikult ja näiteks merchi letti oli teisel õhtul tekitatud liigendatud järjekord, sest see osa esimesel õhtul veits nagu logises (aga ma pole viibinud ka ühelgi vähegi suuremal kontserdil, kus merchileti ees mingi totaalne kaos ei oleks). Viis pluss kohalikele asjapulkadele! Ja dzinntoonik oli neil seal ka väga hea, ehkki ma teisel õhtul pidin võtma topelt dzinniga, et asjal nagu mingit jumet oleks. No ja siis oli see koht, et seisad nelikümmend minutit põrandal rahva seas ja ootad. Ma ei saanud enam kuskile minna ka, sest ma olin lavale natuke lähemal ja jube hea koha peal, ma täitsa nägin väga kenasti lavale.
Kuna ma pole muusika hindamises mingi ekspert (minu hinnangud põhinevad sajaprotsendiliselt seljaajul ja skaalal “meeldib – ei meeldi” ilma igasuguse analüüsita, sest ma lihtsalt ei oska muusikat analüüsida), siis enne kontserte ma arvasin, et “Uroboros” võibolla ei ole päris minu tassike teed – see on albumina palju eksperimentaalsem, raskem ja metalim kui “Withering to death”. Reaalsus oli aga see, et ma olin täiesti sillas – see album laivis oli nagu fkng katarsis, päriselt. Mingit kaasalaulmist enam ei olnud, aga rahvas lihtsalt headbangis nagu üks mees. PS Toshiyal oli täpselt samasugune kleit, ainult et valge. Ma ei saa midagi parata, mulle nii meeldivad ta lavakostüümid.
Mõned lood setlistis kordusid mõlemal õhtul – mõlema kontserdi lõpetas Akuro No Oka, mis oli imeline valik, sest nüüd ma mitte lihtsalt pole oma silmaga näinud, kuidas Toshiya seda bassisoolot laivis mängib, vaid ma olen näinud seda kaks korda!
Laividest vabal ajal käitusin nagu tüüpiline turist – käisin kuningalossi muuseumis ja vanalinnas pierogisid söömas. Kas ma Varssavisse tagasi läheks? Progresjasse mingile kontserdile vabalt. Sinna käib tramm maja ette ja peale kontserte ma kütsin lihtsalt pmst esimesena klubist välja trammi peale tagasi 😀 Kuigi ma olin ka majutuse valinud sellisesse kohta, et vajadusel saaks jala minna. Ühistransport on Varssavis väga hea, tänavad on puhtad, hindadest ma ei tea midagi (ma ei viitsi arvutada mingeid kursse ja ma ei vaadanud ühtegi hinda). Aga muidu nagu põgusal tutvumisel… noh, ilus linn ta ei ole, aga tuleb tunnistada, et turisti jaoks mugav. Kui sul pole allergiat nõukaaegsete paneelikate ja übermoodsate klaasist kõrghoonete vastu.
k.
special k 