on vana tuntud tõde, et kui inimese elu parasjagu liiga lihtne on, siis ta mõtleb selle ise endale keeruliseks. ei ole minagi selles suhtes mingi erand. vaevasin viimane kord raamatukogus pead, et mida siis õigupoolest lugeda. tundus, et kõik väljaantud ja saadaolev fantasy on juba läbi loetud ja muu mind viimasel ajal harva köidab. samas tunnen kogu aeg, et see fantasy mannutab mu kuidagi ära, ega sealgi nüüd ju lõpmatuseni variatsioone ei ole. loeks siis mingit sci-fi asjagi vahele, aga no see läheb minu puhul vahel väga visalt. püüdsin seda Gort Ashryni lugeda, noh et ikkagi kohalik autor ja puha, aga jäin stabiilselt iga viie lehekülje tagant magama. kuskil viiekümnenda lehekülje juures andsingi alla.
niisiis. vaja on käiku võtta mingi intelligentsem tegevusplaan. näiteks mingi tarkade inimeste poolt koostatud nimekiri. vanasti koostasid selliseid nimekirju kirjanduse õpetajad või hoopiski mingid komisjonid ja õpilaste vaba aeg oli edukalt igasuguste huvitavate teoste lugemisega sisustatud. eriti kui nendel õpilastel oli õnn õppida mingis vabariigi top 3-e kuuluvas humanitaarkallakuga eliitgümnaasiumis. mul puhtjuhuslikult oli. tähendab, ma mõtlen siinkohal seda, et MINU vaba aeg oli vanasti komisjonide poolt koostatud kohustusliku kirjanduse nimekirjaga täidetud, loe: enam see seda ei ole, ja ma loodan, et ka tänapäeval on koolides mingi kohustusliku kirjanduse moodi asi olemas. ehkki ma ei tea, kas tänapäeval tohibki koolis enam mingit asja kohustuslikuks teha – ahistamine missugune, sunnitakse äkki veel ajusidki kasutama. no meil vanasti isikuvabadusest suuremat ei peetud ja PHSG gümnaasiumiaegne kohustusliku kirjanduse nimekiri oli ikka aukartustäratav. mis oli iseenesest hea. sundis kohati loovaid lahendusi kasutama. mul näiteks polnd aega Idiooti lugeda (sest ma olin loll ja pidin matet õppima), aga kirjand oli vaja kirjutada. käiku läksid mõningate kirjandusõpikute analüüsid ja raamatu taga olev pikk kokkuvõte ning mingisugune Mõshkinit ja Rogozhinit kõrvutav võrdlus stiilis “the good, the bad and the ugly” sündiski. siinkohal ma ei ole kindel, kas on väga normaalne, et ma mäletan mingit suvalist gümnaasiumiaegset kirjanditeemat 12 aastat hiljem.
okei, tagasi teemasse. blogides ringles kunagi The Guardiani poolt koostatud nimekiri “100 Novels Everyone Should Read”. ma küll ei tea, kui targad olid selle nimestiku koostaud inimesed, aga ette ma ta võtsin. sajast raamatust on mul alustamise hetkeks loetud 23. peaaegu veerand. ja ma jätsin täiest ausalt välja need, mida ma lõpuni pole lugenud. ja olgem ausad, oli ka palju selliseid teoseid, mida ma TEAN, et ma olen lugenud, aga ma ei mäleta neist hekkigi. samas, oleks ka naiivne eeldada, et kui inimene loeb nii palju ja nii valimatult kui mina, siis ta kõike loetut ka mäletaks. me räägime ikkagi 25 aastast (umbes), ja jumal teab kui paljudest raamatutest. ja minu mälust ja tähelepanuvõimest, mille areng peatus kuskil mu kolmanda eluaasta kandis.
nagu arvata võis, on selles nimekirjas palju jubedusttekitavaid raamatuid, õnneks ma olen tänu oma suurepärasele haridusele osad õudused juba läbi lugenud, mis siis, et üle 10 aasta tagasi. aga no osad on ikka sees ka. näiteks Joyce’i “Ulysseus”, mida ma ei kavatsegi kunagi lugema hakata, sest ükski terve mõistusega inimene ei suuda seda (ma ükskord proovisin, sellepärast tean). üleüldse ma juba kahtlen selles kõiges, sest kui ma päeval seda nimekirja vaatasn, siis tundus talutav, aga praegu paistab see küll väga suurejoonelise literatuurse masohhismina. samas, põhimõtteliselt võiks tegemist olla siiski eluaegse projektiga ja no üks 40 aastat ma kavatsen küll veel elada. nii et iseenesest võimatu see ei ole.
aga võibolla otsin mingi inimlikuma listi. mingi 100 Fantasy Novels Everyone Should Read vms.
k.
edit:
kusjuures näe – Top 25 Best Fantasy Books. ma muide olen sellest umbes viiendikku lugenud, kui sedagi.
küsimus: mis motiveerib inimest jooksma pool tundi päikese käes lagedal maanteel reede õhtul?
vastus: teadmine, et kodus külmkapis on õlu.
ja mis õlu siis. Foster’s. millegipärast ostsin. kõigepealt võtsin riiulilt Stella Artois’, panin tagasi. siis võtsin Corona, panin tagasi. siis võtsin uuesti Stella Artois’, panin tagasi. siis võtsin Foster’si ja panin korvi. kui ma veel õlut ei joonud*, oli mu elu märksa kergem. nüüd on jälle üks keeruline asi juures, mille hulgast valida. eesti õlu mulle ei istu. nüüd saan pimedas nurgataguses peksa.
Foster’s, muide, pole üldse halb. veider, seda küll – muidugi, Austraalias on kõik asjad teistmoodi, miks neil õlu peaks mingi tavaline olema. õlle maitset sellel igatahes ei ole. ehkki muidugi õlledega on sama keiss mis autodegagi – arvad küll, et sõidad Chrysleriga, põhimõtteliselt on ikka Fiat. see Foster’s võib ju nime poolest Foster’s olla, toodab ikka Heineken.
* – ma hakkasin õlut jooma täiesti suvalisel ajahetkel eelmisel suvel. kuni selle suvalise ajahetkeni mulle õlu üldse ei maitsenud. suvaline ajahetk oli keset suvalist tööpäeva, kus mind tabas ootamatu ja äärmiselt tugev õlleisu. eks ma muidugi mõtlesin, et hakkan lõplikult mõistust kaotama, aga midagi polnud teha. nüüd joongi õlut. igasugused siidrid ja veinid võite omale hoida. andke aint õlut.
selle õllejutu lõpetuseks üks temaatiline lugu teile ka. näha nimelt on, et see aussie lager mu mõttekvaliteedile oluliselt kaasa ei aita. kvantiteedile mõistagi küll.
k.
kuna ma kannatan kroonilise tähelepanupuuduse all, siis olen ma viimase aja skooritud uutest albumitest põhjalikult kuulanud ainult kahte. muidugi Placebo “Battle for the Sun” ja Eminemi “Relapse”. ärge naerge, mulle meeldib Eminem.
enamvähem olen kuulanud Marilyn Mansoni “The High End Of Low” ja praktiliselt täiesti kuulamata on Tori Amose “Abnormally Attracted to Sin”.
Mansoni kohta kehtib endiselt see, et kuna ma just nii väga suur fänn ei ole, siis on ikkagi igal albumil palju lugusid, mis erilist huvi ei paku ning paar räigelt head lugu. ja ei saa öelda, et see album ka kuidagi teistsugune oleks kui muidu. noh, Mansoni hääl on endiselt äge. ja vähemalt üks räigelt hea lugu on see:
it’s arma-god-damn-mother-fucking-geddon!
k.
ma tean, et ma pole teinud ühtegi laulupeo teemalist postitust, nüüd ma siis teen. ainult selleks, et öelda, et ma ei tea sellest mitte kõigevähematki. ma pole ühtegi korda seal käinud ja ma pole ühtegi korda seda telekast ka vaadanud. ühel korral olen näinud rongkäiku. juhtusin samal hetkel pealinnas olema. kogemata. ma ei teadnudki, et selline asi toimub.
kooris laulnud olen ma… kaks aastat? vägagi vastumeelselt ja täiesti käsukorras. algklassides. juba tol ajal teadsin ma väga hästi, et ma viisi ei pea ja laulda ei oska. ja juba tol ajal olin liiga tühm, et autoriteetidele vastu vaielda. õpetaja käsk ju. koorilaulu kui sellist ei salli siiamaani, sellest ka minu totaalne ignorantsus laulupidude suhtes.
kultuurijuttu jätkates – Pärnu suvi tähendab automaatselt ka kahte asja. Pärnu filmifestivali ja näitust “Mees ja Naine”. kahjuks pole mul aega ainsatki filmi kohapeale vaatama minna, aga no telekas näidatakse tegelikult mind huvitavad filmid laias laastus ära ka. ainult paar keharituaale käsitlevat filmi on sellised, mida veel näha tahaks, aga tööinimesed peavad ju tööl käima. näitus on õnneks terve suvi üleval.
k.
ajaloolise salvestuse mõttes –
seitsmendal juulil kahe tuhande üheksandal aastal kütsime ahju.
sest nii kuradi külm oli.
(ma loodan, et ma kirjutasin need numbrid nüüd kõik õigesti. jõle plass oleks sellise asjaga mööda panna. kõlab nagu kuuenda klassi etteütlus.)
k.
üks aasta ostsin endale kingad. see võis olla ma arvan viis aastat tagasi. ilusad suvekingad olid – kõrge plokktallaga ja ebamugavate, aga kenade ümber säärte köidetavate nahkrihmadega (see kõlab natuke rohkem S&M kui tegelikult välja näeb, ausalt).
eile läks üks neist katki.
ilmselt pean uued kingad ostma. saab taaskord piinarikas olema. sest täpselt nagu riietel on olemas vanity sizing, on see olemas ka kingadel, ehkki millegipärast natuke äraspidisel kujul. nimelt on tänapäeva jalatsitootjate numeratsioonis reeglina 40 selline number, mis mulle enam jalga ei lähe ja üleüldse lõpevad vist naiste jalanõud kuskil 39 juures ära. poodides käies jääb igatahes selline tunne. muidugi on olemas ka võimalus, et suuremad numbrid ostetakse lihtsalt väga ruttu ära ja mulle kui kord viisaastaku jooksul kingi ostvale inimesele ei jää enam midagi. aga ei, numbrid on väiksemaks jäänud. ma keeldun uskumast, et mu jalg viimase paari aastaga kasvanud on.
nii et riidetootjate ja maaletoojate jaoks olen ma põhimõtteliselt värdjas. vähe sellest, et liiga pikk (meenutagem mu tulutut katset leida spordipükse, mis ka pahkluud natuke kataksid), loomulikult ka veits nagu lumeinimene.
(faktilise aususe mõttes – ma olen 175 cm pikk ja mu jalanumber on midagi sinna 39-40 kanti, vähemalt vanasti oli. ma ise ei leia, et ma mingi freak of nature oleksin.)
k.
käisin eile kinos uut X-Meni filmi vaatamas. päris hea oli. ehkki ma ei saa öelda, et ma filmist midagi olulist mäletaksin, kuna rõhuv enamus mu tähelepanust kulus Hugh Jackmani imeliselt ülespumbatud füüsise imetlemise peale. lihtne inimene nagu ma olen. mulle millegipärast väga meeldivad sellised filmid, mille jaoks näitlejad mingit erispets treeningut peavad tegema. pärast on ilus vaadata, noh. eriti kui see treening on midagi sellist, millest ka minusugused lihtsameelsed naisterahvad aru saavad (ütleme siis, et see oleks silmaga näha). lugesin kusagilt, et Jackman olevat sellele Wolverine-filmile eelnenud treeningperioodi tulemusena lõpuks rinnalt surunud umbes mingi 150 kilo. no sellest ma saan juba aru. ma tean küll, et meil siin kohalikud rammumehed suruvad kordades rohkem, aga no olgem ausad, nad ei näe ka mitte POOLTKI nii head välja. 
(aga tegelikult, et faktiliselt siiski täpseks jääda, siis näiteks Kaido Leesmann surus ükskord Paari saates otse-eetris 160 kilo ja vist mingi 9 korda, kui ma ei eksi. aga ma jään siiski oma eelnevalt väljaöeldud arvamuse juurde. ja ei, mul ei ole mingit rinnaltsururmise fetishit, mulle lihtsalt jäi see number meelde.)
aga okei, filmi juurde tagasi tulles – ma olin alguses üsna kindel, et film ise on siuke giant suckfest. ja enne kui ma kinno läksin, siis ma vaatasin kogemata netist treileri ka ära ja mõtlesin, et nüüd on filmi kõige ägedamad kohad ka nähtud. aga polnud üldse nii hull. muidugi minu puhul on asi alati lihtne, sest ma olen vägagi easily amused – filmi puhul on minu jaoks vaja ainult hoogsat tempot, palju flässhe eriefekte, paar lollakat nalja kuhugi vahele ja üks kuni mitu suurepärases füüsilises vormis peaosatäitjat (sugu polegi nii oluline). fantaasia, ulme või koomiksite valdkonda kuulumine tuleb alati tugevalt kasuks. ja mulle laupäevaõhtu täiteks käib küll. ma ei eeldagi, et selle kõige kõrvale peaksid kõik filmid olema nagu Matrix, mis veel lisaks kõigele mu maailmavaated igaveseks nihkesse keeraksid.
mis filmidesse puutub, siis ma annan endale täiesti aru, et ma olen vist mingis osas elu lõpuni varateismeline poiss (ehkki minus on tugevalt esindatud ka see osa, mis neid juba ohtrasõnaliselt kiidetud ülespumbatud meesfüüsiseid oskab hinnata 
) alles hiljuti näitas Kanal 2 minu teismeea lemmikfilmi. õigupoolest minu teismeea lemmikfilmi prequeli. arvake. Terminator, loomulikult. ma olin sellest omal ajal ikka väga või sees. ega praegugi vaadates viga ei ole, päris äge on. 1984 aasta väljalaskes on puudu ainult flässhid eriefektid, kõik muu vajalik on olemas. juba väga noorena (ma olin vist mingi 12, kui Terminator 2 välja tuli ja mu vaieldamatuks lemmikuks sai?) oskasin ma selliseid asju hinnata. tänu sellele ma muidugi tundsin ennast selles õrnas eas paraja värdjana – kõikidele mu klassiõdedele ja sõbrannadele meeldisid mingid tüüpilised lääged romantilised komöödiad a’la Pretty Woman (ütlen a’la, kuna ma ei tea tänase päevani sellest filmizhanrist mitte essugi) ja keegi ei jaganud mu vaimustust ohtrate ninja-filmide ja Arnold Schwarzerneggeri vastu. kui ma nüüd praegu meenutan, siis rõhuv enamus neist ninja-filmidest olid ilmselt väga halvad filmid, aga tol ajal ma õnneks ei saanud sellest aru.
nii et ma ei ole selles suhtes eriti palju muutunud, ja ma pean veel kord mainima, et mida rohkem CGId, seda ägedam film. ja inimesed veel küsivad mu käest, miks mulle teater ei meeldi. häh.
k.
kuna Dollhouse sai otsa ja keegi ei tea, kas edasigi tehakse (no võibolla keegi teab ka, ma pole viitsind uurida), siis oli mul uut seriaali vaja.
True Blood juhtus ette. ja mul on selle seriaali suhtes väga ambivalentsed tunded. ühelt poolt meeldib jubedalt – vampiirid ju. teisalt on seal nii palju asju, mis mulle jubedalt närvidele käivad millegipärast.
esiteks aktsent. õehhh. jah, ma saan aru, et seal juu-ess-änd-ei lõunaosas inimesed räägivadki niimoodi, aga no issand jumal. mul pole õrna aimugi, miks mul on alati tunne, et see southern american english (sellel on isegi nimi, saate aru!) tähendab, et seda rääkiv inimene on vaimust vaene. no oli see vast lause.
teiseks õhustik. minu jaoks on see southern gothic ikka tõeliselt kriipi. mis muidugi on antud juhul ka eesmärk, aga…. ma ei julgeks USA lõunaosasse vist iialgi oma nina pista. vähe sellest, et nad seal niimoodi räägivad, see on kõik lihtsalt nii HIRMUS.
ja kolmandaks Anna Paquin. miks mulle tundus, et esimeses X-Man filmis oli ta ilus? kuhu see ilu nüüd jäänud on?
aga ei, seriaal ise on päris äge. tõotab veel ägedamaks minna.
vampiiridest rääkides, pärast oma mitmepäevaseid jõupingutusi ei ole ma suutnud ikkagi Bloodlinesi maci peal käima joosta, nii et selle asjaga on vist ühel pool. ma tean küll, et Bootcamp on ka olemas ja saab Windowsi ka peale panna, aga ma pole kindel, kas ühe bugise arvutimängu pärast sellist pühaduseteotust tasub ette võtta.
k.
nagu ma juba twitteris jõudsin targutada, jätab Michael Jacksoni surm mind sügavalt külmaks. jah, ma saan aru, et tegemist on ilmselt muusikaajaloo ühe olulisima tegelasega, aga no ma ei oska sellist muusikat absoluutselt hinnata. objektiivselt saan aru, et võibolla on isegi geniaalne, aga ikkagi jätab täiesti külmaks. see on umbes nagu tuumafüüsika, millest ma saan ka aru, et tegemist on väga olulise ja geniaalse asjaga, aga see ei eksisteeri minu mõistusega isegi mitte samas universumis.
samas leidsin ma, et kui Marilyn Manson (näiteks) ära sureks, siis ma oleks ikka väga kurb. võrdlus Mansoniga sellepärast, et mu meelest on mõlemad ilmselt tulnukad. võibolla isegi et samalt planeedilt. vahe on ainult selles, et Manson tundub oluliselt ohutum ja nunnum.
aga eks ma olen lihtne inimene ka. easily amused. Manson on just selline lõbustav ja amusing tegelane mu meelest. natuke nagu Willy Wonka.
mitte et ma nüüd ise aru saaks, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.
k.
