That’s the sight and that’s the sound of it

Ma käisin eile õhtul Placebo kontserdil ja mul on nii kahetised tunded, et ma ei teagi kohe, millest alustada.

Enne kontserti avaldati FB-s bändi palve kontserdi ajal telefone pildistamiseks ja filmimiseks mitte kasutada. Saku Suurhalli sisenedes ütles turvamees eraldi veel üle, et telefone kasutada ei tohi (ma ei tea, kas nad päriselt korrutasidki seda kõikidele inimestele ükshaaval või ainult mulle?). Enne bändi lavaletulekut lasti seesama tekst lavatagusele backdropile nii eesti kui inglise keeles. Ja te ei kujuta ettegi, kui suur oli mu üllatus, et see kõik päriselt toimiski! Publiku seas ei olnudki helendavate ekraanide merd, nagu tavaliselt! Jah, siin ja seal mõni ikka poolsalaja püüdis teha mõne pildi või väikese videoklipi,ja no okei, mõni ka mitte nii väga salaja, aga tavalise kontserdiga võrreldes oli vahe ikka mäekõrgune. Muidugi turvamehed olid tavapäraselt kurjad ka. Ja see kõik oli absoluutselt imeline, sest inimesed olidki päriselt kohal ja kuulasidki päriselt muusikat. Ma ei uskunud, et ma sellist asja enam kunagi oma silmaga näha saan. Näiteks Rammstein avaldab ja näitab täpselt samasuguseid palveid ja tekste enne iga kontserti, aga olete kunagi Rammsteini laivil käinud? Kümned tuhanded telefoniekraanid. Ega ma muidugi ise ka sellest patust puhas ei ole, aga viimasel ajal on asi ikka väga käest ära läinud, sest reeglina bändi ei näegi, vaid tuleb imetleda eesseisjate telefone ülestõstetud kätes.

Okei, tulles kontserdi juurde tagasi. Ma olen Placebo’t näinud laivis varem kaks korda – 2007, mis oli üks halvimaid kontserdielamusi mu elus, ja 2015, mis oli juba palju parem, aga sellegipoolest ei olnud mu ootused ülearu kõrged. Kui ma ütlen, et ootused ei olnud ülearu kõrged, siis see ei tähenda, et mulle Placebo ei meeldiks, vastupidi. Ma olen Placebo fänn olnud aastast tuhat üheksasada midagi (ma olen nii vana inimene, et ma enam ei mäleta selliseid asju), ehk siis üle 20 aasta, mis on umbes nagu pool mu tervest senisest elust. Ehk siis ma armastan Placebo’t väga. Aga sellegipoolest mulle tundub, et võibolla Placebo nagu ikkagi ei ole see kõige parem laivbänd, nii üleüldiselt. Ja teadupärast on Brian Molko ka üks paras drama queen, nii et igal juhul tasub Placebo kontserdile minnes hoida ootused madalad. Igaks juhuks.

Tehniliselt oli kõik väga hea – lavatagused ekraanid, ja muidugi valgus oli absoluutselt vaimustav. Helikvaliteedist me ei räägi, sest kontsert toimus ikkagi Saku Suurhallis. Mingisuguse imelise juhuse läbi oli mul ka vaat et ideaalne koht publiku seas, sest mul pole nii ideaalset vaadet ühelegi bändile olnud vist mitte kunagi. Olin lavale päris lähedal ja minu ees olid kõik inimesed max 160 cm pikad. Ma ei tea, kuidas see võimalik on.

Kas bänd oli soojem ja suhtlusaltim kui 2007. aastal? Ei, üldsegi mitte. Kas Brian nägi välja sedamoodi, nagu ta tahaks pigem olla ükskõik kus mujal kui seal laval? No veits ikka nagu küll. Aga vähemalt ei tundunud ta olevat silmnähtavalt otseselt halvas tujus ja ainsatki vahejuhtumit ei esinenud, asi seegi (nagu öeldud, ootused tasub hoida madalal). Ühtegi sõna ei öelnud, aga lõpetuseks vähemalt kummardas ja värki.

Setlist oli muidugi tugevalt viimase albumi baasil üles ehitatud, õnneks on viimane album väga hea ja õnneks oli ikka vanu hitte ka. Muidugi mitte nii vanu, et need minu noorusajast oleks pärinenud, aga ega vist ei saa ka eeldada, et kui bänd peaaegu 30 aastat tegutseb, siis nad väga tahaks neid 30 aastat vanu lugusid mängida. Mis muidugi ei tähenda, et eilses setlistis ei oleks olnud viimase plaadi lugude vahel täiesti lambist üks debüütalbumi lugu, mis oli veits veider, aga mida iganes…

Nii et jah. Ma ei tea, kas oli hea kontsert või ei olnud 😀

k.