Mis oleks päev ilma kohustusliku ilmapostituseta?

Mitmendat päeva sajab järjest lausvihma.

Selle peale oli tore näha mööda oma kodutänavat sõitmas sahka (lausa teehöövlit), kahjuks ei saanud ma aru, mis asjus ta siin sõitis – tänavad on läbinud tõelise digimuutumise vähese aja jooksul, paks lumi muundus kõigepealt esimese vihmaga kiilasjääks, mis nüüdseks on ära sulanud (jumal tänatud).

See talv ajab mul juhtme kokku rohkem kui miski muu. Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud? Vist olen tegelikult tõesti, eile avastasin, et ei näe enam ei lähedale ega kaugele.

Veel üks märk, mis näitab, et talv on juba väga kaua kestnud – hakkasin täna unistama sellest, kuidas ma suvel jalgrattaga sõidan. Eelmisel talvel unistasin täpselt samamoodi. Suvel ei sõitnud rattaga mitte ühtegi korda.

PS täna ma juba võin talvest kirjutada, kalendri järgi on see ka lõpuks kohale jõudnud.

Muus osas ei suuda ma ära otsustada, kas ma tahan kaalust viis kilo alla võtta või hoopis šokolaadi süüa. Olen lõpuks jõudnud sellesse vanusesse, kus ma pean valima kas ühe või teise. Uudne kogemus mu elus, aga ma ei saaks öelda, et see mulle eriti meeldib. Samas vist eriti ei tahaks enam kahekümneaastane ka olla, kus ma kaalusin 51 kilo ja pidasin vajalikuks sealt veelgi alla võtta (ma olen 175 cm pikk). Elu on näidanud, et kehadüsmorfia (mis mul kahtlemata oli, sest ma pidasin end tollal paksuks) ei kao aastatega kuhugi, vaid muutub pigem komplitseeritumaks ja segasemaks (tänasel eluperioodil tahan ma korraga ja üheaegselt olla endiselt 51 kilo ja samal ajal kümme kilo lihast juurde võtta ja häirega osa mu ajust ei pea seda sugugi mitte ebanormaalseks – mu lahendus on seda osa oma ajust mitte väga tähele panna, olgu omaette).

k.